Süvenemise ja armastusega

Marko Toomast on pakettesteetikast vaba romantik, kes püüab aru saada fotograafia sisimast olemusest.

SANDRA JÕGEVA

Marko Toomasti näitus „Maagia puudutus“ Pärnu Kunstnike Majas. Seoses erakorralise olukorraga on Pärnu Kunstnike Maja suletud kuni 30. III.

Pärnu on juba rohkem kui kakskümmend aastat täiesti arvestatav nüüdiskunsti platvorm. Algas see kõik üheksakümnendate lõpus asutatud Sütevaka gümnaasiumi kunstiosakonnaga, millest peatselt sai Academia Non Grata. Selle kooli ning samanimelise kunsti­rühmituse (asutatud 1998) tähe all kulgeski Pärnu kunstielu tükk aega ja kulgeb osaliselt siiamaani. Non Grata korraldatud mitmed suured rahvusvahelised festivalid liigendavad ja ilmestavad Pärnu kunstielu ka praegu. Samuti olid pikka aega peaaegu kõik Pärnus tegutsevad, tinglikult nüüdiskunstnikeks nimetatavad Non Grataga seotud, seal õppinud ja oma kunstnikuidentiteedi leidnud. Aga ajad muutuvad ning kus on, sinna antakse ka juurde. Nüüdseks on mitmed seni lahutamatult Pärnuga seotud kunstnikud sellest linnast lahkunud, sealse nüüdiskunstiskeenega aga liitunud juba uued tulijad. Tegelikult ongi omamoodi ime, et ühes väikses kuurortlinnas toimib tihedalt välismaailmaga suhtlev ja suhestuv kunsti­kogukond. See on aga nähtus, mida Eesti kultuuripoliitikas kuigi tõsiselt ei võeta. Pigem toetatakse rahaliselt tallinlaste kultuuriinvasiooni Narva, millest on saanud omamoodi kultuuripoliitika lemmiklaps. Pärnu juba aastakümneid toimivast skeenest vaadatakse aga pigem mööda.

Tulen nüüd kunstniku juurde, kes on saabunud Pärnu kunstielu rikastama üsna hiljuti. Marko Toomast on nii-öelda Pärnu viimase laine hea näide: sündinud 1970. aastal Pärnus, õppinud fotograafiat varateismelisena kodulinnas Aado Viigi fotoringis, täiskasvanuna Rootsi Gammleby fotokoolis ja Academia Valandis. Rootsi jäi ta paigale pikemaks ajaks, töötas sealsete tuntud fotograafide Elisabeth Ohlson Wallini ja Christer Janssoni assistendina.

Marko Toomast on jälle kodulinnas tagasi, töötab Pärnu Kunstnike Majas ja on just avanud seal ülevaatenäituse oma viimase viie aasta loomingust. Vanim töö ekspositsioonis on kontseptuaalse žestina toimiv 1982. aasta mustvalge foto omajagu romantilisest Pärnu agulist. Eklektilisena mõjuvast, aga siiski üllatavalt sidusa terviku moodustanud väljapanekust jääb üldmulje, et Marko Toomast ongi olemuselt romantik, kes püüab aru saada fotograafia sisimast olemusest. „Olen fotograafia andunud fänn ka praegu, kui digifotograafia teeb oma võidukäiku. Põhimõte on ju samaks jäänud. Lihtsalt keemia lõhn on kadunud!“ on ta ise oma otsingute kohta öelnud. Lüüriline meeleolu ja isegi poeetiline nukrus annavad näitusel tooni küll, olgu foto(seeria)d abstraktsed kujundimängud või välja puhastatud elemendid loodusest.

Marko Toomast. Nimeta. Digifoto, 2017.

Analoogfotogrammidest koosnev sari „Maagia puudutus“ on väljapaneku üks mõjuvamaid kooslusi. Selle, aga ka mitme teise seeria juures on näha, et Toomast suhtub fotograafiasse nagu omalaadsesse maali analoogi, minnes puhta abstraheerimisega lõpuni. Järele jääb … vaid must pind ise.

Ka Pärnu Kunstnike Maja näitusesaali eraldi osas eksponeeritud üdini abstraktsete värviliste teoste nimeta seeria jätab esmapilgul moodsa maalikunsti mulje. Abstraktsete eksperimentide kõrval on kunstnikul väljas ka ilmselgete skandinaavia esteetika mõjudega lüürilised minimalistlikud maastikufotod. Kuid leiab ka stereofoto võimalustega mängimist, nagu näiteks vaimukas ning ainest arvestades üllatavalt poeetiline seeria valamusse asetatud nõudega. Isegi galerii põrandal on eksponeeritud ümmargused fotod, kus on kujutatud kanalisatsiooniaukude võresid.

On selge, et Marko Toomast on tehniliselt osav, hea silma, käe ja maitsega autor, kes valdab fotograafia võimalusi. Nagu üsnagi tihedalt eksponeeritud loomingu põhjal aga otsustada võib, ei ole ta siiski päriselt veel selgusele jõudnud, millises suunas kunstnikuna edasi minna. Mina soovitaksin abstraktset, maalilist suunda, sest see mõjub värskemalt ja heas mõttes ootamatult – just selles suunas näib peituvat tema kunstniku­isiksuse ainulaadne võlu.

Toomasti näitus ärgitas ka ühe üldisema mõtte: äkki saab fotograafiat kui sellist tõeliselt armastada ja sellesse süveneda vaid see, kes on alustanud mustvalgete fotodega ning neid ise ka ilmutanud? Fotograafia väärtus on praegu kahtlemata vabalanguses: fototegemine on odav, kõigile kätte­saadav, tulemus on kohe näha ja seda saab parandada. See on omamoodi pakett­esteetika: valmislahendused, mis on kõigest nupuvajutuse kaugusel. Kas lisada portreefotole telefonikaameras sügis- või hoopis kevadvalgus? Kas keerata natuke kontrasti juurde ja lisada ühtlasem koloriit? Foto on programmide abil surutud kindlasse esteetikaraami, eesmärgiks vaevata saadud kõigile meeldiv tulemus.

Marko Toomasti suhtumine fotograafiasse on vastupidine: ta dekonstrueerib fotograafia ja selle võimalused ning sellegi, mis jääb tema fotoaparaadi ette. Teeb seda süvenemise ja armastusega, nähes oma tegevuses maagiat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht