Süvitsi pakilistest teemadest

Annika Toots: „Estonian Arti eelis on, et seda annab välja Eesti Instituut ning kolleegiumisse kuuluvad nüüdiskunsti, -disaini ja -arhitektuuri valdkonna tähtsamad esindajad.“

REET VARBLANE

Eesti Instituudi 1997. aastast välja antavat kunstiajakirja Estonian Art on toimetanud mitmed meie kunstiväljal tuntud tegijad: aastatel 1997–2001 Karel Zova, 2002–2015 Liina Siib ja Eero Epner, 2016–2019 Stacey Koosel ning kolm viimast ajakirja, 2019. aasta teisest numbrist peale, on valminud Annika Tootsi käe all.

Annika Toots on kunstiteadlane ja kuraator ning Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi (KVI) doktorant. Ta on kirjutanud artikleid nüüdiskunsti ja fotograafia teemadel, kureerinud näituseid ning koostanud nüüdiskunsti puudutavaid raamatuid. Ta  õpetab kunstiakadeemias fotoajalugu- ja teooriat ning töötab KVIs teadussekretärina.

Mis on ajakirja Estonian Art eesmärk? Kas väljaanne on Eesti kunsti talletav varamu, infopank või huvitavate arutelude ja teemade tõstatamise ja käsitlemise foorum?  

Ajakirja eesmärk on vahendada inglise keeles Eesti kunsti-, disaini- ja arhitektuuriteavet, puudutada nende valdkondadega seotud teemasid, suurendada siinsete professionaalide nähtavust rahvusvaheliselt. Oluline on seejuures tekitada diskussioone ja dialooge, nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Teemad ja probleemid, mida kunsti, disaini ja arhitektuuri kaudu käsitletakse ja lahendatakse, on kokkuvõttes universaalsed ning paljudes riikides sarnased. Seega on ajakiri olnud eelkõige oluliste teemade tõstatamise ja käsitlemise platvorm ning ingliskeelsus on hea võimalus just rahvusvaheliseks dialoogiks.

Estonian Arti eelmine toimetaja Stacey Koosel ütles, et toimetajana ei saa ta lähtuda vaid endast, sest see ei ole tema ajakiri. Eelkõige tuleb väljendada institutsioonide huve.  

Ajakirja Estonian Art eelis on olnud, et seda annab välja Eesti Instituut ning ajakirja kolleegiumisse kuuluvad nüüdiskunsti, -disaini ja -arhitektuuri valdkonna tähtsamad esindajad. Ajakirjal on olnud üsna palju ruumi ja paindlikkust ning võimalus teha koostööd kunstiinstitutsioonidega ja arenduskeskustega, kajastada siinsel väljal toimuvaid tähtsamaid sündmusi ja näitusi ning puudutada süvitsi ka just praeguse aja olulisemaid teemasid.

Milline on kolleegiumi roll ja kui iseseisev olete ajakirja numbrite koostamisel, ka teemade valikul? 

Kolleegium on kaasatud iga ajakirjanumbri teemade ja artiklite valimisse. Nende soovituste põhjal saavad kaetud kõik valdkonnad: kunst, disain ja arhitektuur. Viimastel numbritel on olnud nii-öelda katusteemad (fotokunst, arhiiv, antropotseen), millest lähtuvalt on kõik kolleegiumi liikmed andnud oma soovitused. Teemade valik on sõltunud olulisematest kunstisündmustest (Tallinna fotokuu) ja ka teema-aastatest (digikultuuriaasta) või siis, näiteks viimases numbris, pakilistest teemadest nagu kliimakriis, eesmärgiga tekitada rahvusvaheliselt kõnekat diskussiooni. Näiteks on viimases antropotseeninumbris juttu Linda Kaljundi, Inga Lāce ja Heidi Balleti uurimustest kunsti ja antropotseeni suhte ajaloolise ja geograafilise konteksti kohta.

Kes on Estonian Arti potentsiaalne lugejaskond? Kas olete saanud lugejatelt tagasisidet? Mida nemad ootavad?

Ajakirja loevad peamiselt kunstnikud ja kunstiprofessionaalid, kuid ka teised huvilised. Viimaste numbrite puhul on käinud tihe koostöö ka Baltimaade väljaannete ja kunstikeskustega, seega on lugejate hulgas selle piirkonna kultuurihuvilised. Samuti on ajakiri olnud väärtuslik materjal üliõpilastele, eriti aga just välisüliõpilastele, kes saavad tänu ajakirja ingliskeelsusele end paljude siinsete päevakajaliste teemadega kurssi viia. Kuna eesmärk ongi olnud valdkondade ja lähenemiste dialoog, siis on lugejaskond üsna mitmekesine, varieerudes kunstihuvilistest ja üliõpilastest paljude valdkondade ekspertide ja spetsialistideni. Näiteks oli arhiivinumbris kunstiteoste digiteerimise teemaline artikkel Ivar-Kristjan Heinalt, mis pakkus palju huvi Läti muuseumitöötajatele, kes seisavad silmitsi samalaadsete probleemidega.

Ka teine Eestis välja antav kunstiajakiri Kunst. ee ilmub kakskeelsena (kõik lood on tõlgitud inglise keelde) ning on paljuski ehitatud üles päevakajaliste teemade ja kunstisündmuste lahkamisele. Kas seda hirmu ei ole, et need teineteist dubleerivad?

Ajakirjade sihtgrupid on mõneti erinevad, Estonian Art on siiski suunatud eelkõige ingliskeelsele lugejale. Arvan, et kuigi Eesti on väike, on siin piisavalt ruumi erinevatele lähenemistele ja vaatepunktide paljususele. Samuti jätkub teemasid, nii ajaloolisi kui ka päevakajalisi, mida analüüsida, välja tuua ja ümber mõtestada.

Kui suur on Estonian Arti tiraaž? Kas see on piisav?

Ajakirja tiraaž on sõltunud kajastatud sündmustest ning institutsioonide vajadustest, keskmiselt on see olnud 1000 eksemplari ühe numbri kohta. Rahvusvaheliste ettevõtmiste puhul on tiraaž olnud suurem, kohalikke üritusi kajastavate numbrite puhul, mil peamine leviruum on Balti riigid ja Skandinaavia maad, on tiraaž olnud väiksem.

Milline on Estonian Arti paberkandja roll? Kas ainult korralikust netivariandist ei piisa?

Viimaste numbrite puhul on olnud põhimõte, et ajakirja paberil välja andes tuleks pöörata võimalikult palju tähelepanu trükise kvaliteedile ning materjalile kui lisaväärtusele. Ajakirjanumbrid on valminud tihedas koostööd kujundaja Jaan Evartiga, kujundamisel on olnud oluline, et materjalid ja ka kujundus toetaksid sisu. Seega sai näiteks arhiivinumbri puhul valitud kaanematerjaliks kartong, mida kasutati toimikute säilitamisel. Antropotseeninumbris on Laura Põllu ja Lou Sheppardi mahajäetud kaevandusi puudutav visuaal­essee ajakirja vahele lisatud iseseisva kunstiteosena – plakatina, mille saab ajakirja vahelt ära võtta. Selliseid lahendusi netiajakirjandus kindlasti ei võimalda.

Eelmise aasta eriolukorra ajal välja tulnud arhiivinumbri tagasiside tõestas pigem vastupidist: kõik muutus virtuaalseks, kuid inimesed väsisid kiiresti ekraanidest ning just ajakirja trükiversioon sai lugejate silmis (ja käes) tähtsaks. Seda eriti olukorras, kui puudutusest oli saanud defitsiit ning puudutamisest midagi pigem ohtlikku. Pandeemia on toonud nähtavale mõrad struktuurides, ühiskonna probleemsed ja nõrgad kohad, mis olid olemas varemgi, kuid mida hästi toimivas ja mugavas argielus tähele ei pannud, ning kiirendanud ühiskonnas juba toimumas olnud protsesse. Sinna hulka kuulub ka elu virtuaalruumi kolimine. Selles mõttes on Estonian Art olnud kindlasti nii-öelda aeglane süvitsi minev ajakirjandus, teatud mõttes vastupanuliikumine, kuid trükiversioonile on olnud toeks toimivad veebiplatvormid ning samaaegselt on toimunud liikumine ka digilahenduste suunas. Kõik artiklid, välja arvatud visuaalesseed, on kättesaadavad ajakirja veebilehelt (www.estonianart.ee). Ajakirjal on jälgijaid ühismeediaplatvormidel, nagu Facebook ja Instagram, mis vahendavad nii ajakirja numbrites puudutatud kui ka laiemaid kunsti-, disaini- ja arhitektuuriteemasid.

Millest on meie kunstiajakirjanduses kõige rohkem puudu?

Häälte paljususest, dialoogidest, perifeeria ja perifeersete probleemide kaasamisest, ka autorite avaldamisvõimalused on üsna limiteeritud.

Kriis abielu kahekümne kuuendal aastal