Tabula rasa’st musta kunstini

Merle Bukovec

TIINA SARAPUU isikunäitus „Nõtked kihid” Tami galeriis kuni 30. V. Tiina Sarapu looming lähtub klaasist kui materjalist. Tema isikunäitusel „Nõtked kihid” on ilmne, et nõudlikkus vormi ja tehnika osas on Sarapule andnud põneva, isikupärase käekirja, milles vabalt ja selgelt väljenduda. See, kuidas midagi öelda, on osa sellest, mida öeldakse. Sarapu näituse kihtides on puudutatud isiklikke ja ühiskondlikke teemasid, seal on puhast tunnet kui ka selgeid seisukohtavõtte. Näituse skaala on avar eelkõige ideede osas.  Autor näitab, kuidas on võimalik mõttetiheda lähenemisega ühele materjalile ja ühtlases tehnoloogilises võtmes tähendusrikkaid variatsioone saavutada. Sarapu valdab klaasitehnikaid: ta on tehnikate, sealhulgas oma autoritehnika võimalused läbi mänginud, et kasutada neid just sel määral, et idee kõige paremini välja tuua. Töö esteetiline mõju on kunstnikule kahtlemata oluline, lihtsus tähendab tema loomingus lõpuni läbi mõeldud valikut  ja põhjalikku viimistletust.

Peegelinstallatsiooni „Tabula rasa” võib pidada näituse võtmetööks. Kunstnik kirjutab näituse kaastekstis: „Kõigile tuttavas A4 formaadis peeglitesse vaadates võiksime küsida, kas inimesel või ühiskonnal on üldse võimalust alustada „puhtalt lehelt”? Kas või miks on lehe formaat kinnistunud? Kas see, mis neilt lehtedelt paistab, peegeldab jälje jätjat või vaataja vaatenurka?”  „Tabula rasa” mõju paistab sõltuvat sellest, kui palju ja kuidas sellest kõneldakse? Ühelt poolt on tegemist iroonilise kommentaariga formaaditruudusele, teiselt poolt muutub pealtnäha lihtne peegli ja paberi kombinatsioon installatsiooni ees seisjale kummaliseks ruumikogemuseks, millel on hoopistükkis metafüüsilisem mõõde, kui võinuks oodata. Peeglitega installatsioonid on toonud Sarapule tunnustust, need on omamoodi korduv  teema. Käesoleval aastal valiti Corningi klaasimuuseumi väljaande New Glass Review valikusse, mis kajastab maailma klaasikunsti paremikku, kõigi žüriiliikmete poolt ka Sarapu töö „Kõlavad valgus ja vaikus”. Viimati nimetatud teose jaoks loodud peegelnoodipulte võis hiljuti näha ka Fine 5 tantsuteatri etendusel „Faasid”, kus need olid kaasatud liikumisse ja lasid seega peegeldustest tekkival valgusefektil eriliselt mõjule pääseda.  Sarapu näituse põhitoon on helge, ta elab kaasa teemadele, mida puudutab. Iroonia ja kriitilisus on nii mõneski töös tajutav, kuid enamasti mitte esimesel pilgul. Kunstnik ei jäta rääkimata häirivast, kuid soovib seda teha viisil, mis viib lahenduste suunas ja hoidub kibestumisest. Teravam toon ilmub töödesse repliigi korras.

Seerias „Must kunst” vupsab mustrilistest rätikutest välja vigurküpsise-sarnaseid kujukesi, mis justkui kogemata kombel  toovad lagedale väikese tõehetke, midagi, millest iga päev pole kombeks juttu teha. Ajalugu ja mälestused on näituse üks kandev teema, seda nii helge kui ka õõvastava poole kaudu. On meeleoluhetki, mis on isiklikud, mida saab kerge emotsionaalse viipe abil esile kutsuda („Ühe suve mälestused”) ning mis äratavad sellisena vaatajas tema enese mälupilte. Üle mitme töö lendlevad lillepildid aga vihjavad lisaks romantilisele ja nostalgilisele  meeleolule ka lähiaastakümnete ajaloo nüanssidele, sealhulgas klaasitööstusega seonduvaile. „Kardinad” toob sisse nukravõitu meenutuse ajast, kus välismaine tähendas peaaegu alati ihaldusväärset. Mitmeid töid võib vaadelda eelkõige kauni ja piduliku objektina, kuid samas, toetudes muu hulgas kunstniku kommentaaridele, leida neis ka tunduvalt tumedama kihistuse. Punasest klaasist „Leping” lähestikku „Ühe vesiveski  looga” mõjub ähvardavalt ja saatuslikult ning sama tundetoon kandub üle „Soolole”, mis mõnes teises koosluses sisendaks kindlasti helgemaid ja ehk vähem mitmemõttelisi seoseid. „Klaas on suurepärane materjal elu mitmekihilisuse idee väljendamiseks,” ütleb autor oma valiku kohta ja jätab lahti kohati vastandlikudki võimalused klaasi kaudu kõneldu mõistmiseks.