Tänavakunst raami sees ja selle ümber

Marika Agu

Tänavakunstifestival „Sõnum seinal” Pärnu Pühavaimu tn 17 hoone sees ja ümbruses 10. – 14. VIII . Festivali raames toimub mitmeid eriilmelisi ettevõtmisi: osa Pühavaimu 17 hoone välisfassaadist kaetakse Soome tänavakunstirühmituse Multicoloured Dreams mural’iga, hoone aknaraamid täidetakse konkursi läbinud kunstnike töödega, Lydia Koidula parki tuleb „Kunstiklassika allee”, kus eksponeeritakse eesti kunstiklassika visuaalseid tõlgendusi, Marika Agu kureeritud näitusel „Viirastus” osalevad eesti tänavakunstnikud MinajaLydia, Edward von Lõngus, Karl-Robert Kagge, Viktor Gurov, TAF ning Pintsel. Järjekordne tänavakunstnike näitus annab põhjust vaadata üle selle kunstiliigi kontseptuaalsed lähtepunktid. Tänavakunstnike loomingu esitlemine institutsioonilisel platvormil on olnud alati problemaatiline, tühistades seeläbi selle kunstiliigi sisemise energia, mille üks tegur ongi just anti-institutsionaalsus. Tänavakunstnike loomingut on näitustel nimetatud halvustavalt topiseks, osutades, et see kunstiliik ei kuulu galeriikonteksti.

Tänavakunsti kui postgrafiti legitiimsus sõltub kontekstist, seda ei saa galeriitingimustes tekitada. Galeriid ei saa käsitleda ruumina, millel on pelgalt neli seina, põrand ja lagi. See on ideoloogiliselt laetud koht, millel on kohustus funktsioneerida erinevate huvide realiseerimiskatlana: kohalolekuid tootev valge kuup on maskeerinud oma näotuse taha kaugeleulatuvaid, etteantud tähendusi.

Tänavakunst tähistab elu linnas, selle ammendamatut ja iseeneslikku sünergiat, mille tootmiseks puuduvad galeriil raamistava toime tõttu eeldused. Sellele vaatamata on olnud lugematul hulgal tänavakunstnike näitusi, mida võib seostada ambitsiooniga positsioneerida ennast kunstimaailmas. Ometi tooks tänavakunsti tunnustamine institutsionaalsel tasandil kaasa üleastumise eraomandi puutumatusest, sest muu hulgas kasutavad tänavakunstnikud oma kunsti elluviimiseks eraomandis hoonete seinu.

Üldlevinud tava kohaselt püüavad tänavakunstnikud galeriis esinemise esteetilisi ja eetilisi vastuolusid lahendada kahel toolil korraga istudes: nad eksponeerivad kaduvat ja püsivat üheaegselt. Sellisel viisil kindlustatakse oma loomingule mingisugunegi sõltumatus, iseolemine, mis kehtestub autori valiku tõttu esitleda seda teatud kohas. Tulenevalt tänavakunstiteose piiratud elueast kujuneb selle virtuaalne järelelu enamasti ajaliselt palju kaalukamaks. Teoste dokumenteerimisest on kujunenud omaette väljakutse: kvaliteetne ja köitev foto loob eeldused teose võimalikult laiale levikule globaalvõrgustikus, justkui kompenseerides selle efemeersust.

Tänavakunsti jäädvustamine avaldub kahel viisil. Juhul, kui teos toimib käsikäes oma asukohaga, võetakse fotokaadrisse laiem stseen. Vastasel juhul langeb kadreering kokku teose piirjoontega, kujutamata ümbritsevat olustikku. Raamistatuse tõttu varustab foto vaataja vaid pealiskaudsete juhtnööridega, kuidas teos võiks vaatajale mõjuda tänaval, milline võiks tunduda selle kohalolu märkamise ajahetkel.

Linn ei ole oma mitmekordsete kihistuste tõttu ühtlane, seda ei saa terviklikuna vaadelda, selle osiste integreerituse ulatust ja mõju on keeruline tabada. Linna mitmekülgsed, et mitte öelda ammendamatud tähendusloome võimalused on esitatud simulatsioonina Pühavaimu 17 hoones. Tänavakunstnikud püüavad etteantud kihistusi kohaldada omaenda kunstiliste ambitsioonidega.

Näitus „Viirastus” toimub endises õllevabrikus, mis ehitati õllepruuli Heinrich Pulsi initsiatiivil 1897. aastal. Punastest tellistest hoone on küll mitukümmend aastat olnud heaperemeheliku hooleta, kuid sobib seetõttu hästi tänavakunstinäituse korraldamiseks. Näitusehoone mahajäetus toetab üldist tänavakunsti esteetikat: vahelagede puudumise tõttu avanevad vaated mitmele tasandile korraga, paljastades muu hulgas kandekonstruktsioonide võrestiku, leidobjektid, kivikuhilad, rooste jms simuleerib linnamaastikku. Hoonet võib käsitleda kui industriaalset mänguväljakut*, mille etteantud tingimusi põimida fantaasiaga.

Pühavaimu 17 hoone füüsilised omadused langevad kokku tänavakunstniku tavapärase töökeskkonnaga: ta on harjunud tegutsema eelkõige tänavatel ja mahajäetud majades. Aeganõudvate ja suuremõõtmeliste tööde tegemiseks pakuvad viimased turvalist ümbruskonda, kus segamatult aerosoolvärvidega vihistada. Nii nagu Tallinna tänavakunstirühmituse Multistab mural’id keraamikavabrikus Koplis, jäävad ka teosed endises õllevabrikus ootama oma tähtajatut kulumist.

Tänavakunstnike sõltumatuse püüdlus avaldub ühtlasi ka nende anonüümsuses. Tänavakunstniku topeltidentiteet avaldub markantselt Tartu tänavakunstniku MinajaLydia varjunimes: ta allkirjastab oma teoseid nii abstraktse minategelase kui Lydia nimega. Seda kahetisust on ta väljendanud stencil’iga Myrtle Corbinist, portreega polümeelia sündroomiga naisest, kelle neljajalgsus on viide MinajaLydia topeltidentiteedile. Stencil’it Myrtle Corbinist on esitletud mitteametlikult viimasel Tartu kunstnike aastalõpunäitusel, mil see leidis oma koha Tartu Kunstimaja seinal ööl enne näituse avamist.

Oma pärisnime all esinemist võib pidada mitmete identiteetide lepituseks. Kartmata oma anonüümsust kaotada, on kunstiakadeemia graafilise disaini lõpetanud Viktor Gurov ja Carl-Robert Kagge koondanud erinevad väljendusvormid oma pärisnime alla.   Näis, kuidas see aitab kaasa tänavakunsti etableerumisele Eestis.

* Viide Tallinna tänavakunstirühmituse LÈ 60 tunnusmotiivile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht