Tagasi pildile

Vanda Juhansoo elust on säilinud piisavalt palju fragmente, et meisterdada temast oma pilt ja sättida ta koos teiste naiskunstnikega sisemisest loomise soovist pakatavale pannoole.

KAIT SEPP

Näitus „Vanda Juhansoo – kunstnik või kummaline naine?“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 1. III, kuraatorid Rebeka Põldsam ja Andreas Kalkun.

Vanda Juhansoo (1889–1966) kuulus eesti esimese põlve tekstiilikunstnike hulka, kuid oli ühismälust peaaegu pühitud kuni Rebeka Rõldsami ja Andreas Kalkuni kureeritud näituseni „Vanda Juhansoo – kunstnik või kummaline naine?“. Temast on küll kirjutatud uurimusi,¹ mitmedki käsitöötegijad teavad tema kampsunit raamatukaanelt,² kuid selle taiese värvikas looja on üldiselt tundmatu.

Vanda Juhansoo kasvas üles Ahja mõisa karjamõisas Mustal ning omandas väidetavalt kehva tervise tõttu koolihariduse kodus, kust ta suundus kolmeks aastaks (1909–1912) Helsingisse Ateneumi kunsttööstuskooli sisedekoratsiooni ja keraamikat õppima. Ateneumi lõpetamise järel suundus Vanda Juhansoo oma esimesele paljudest Euroopa-reisidest, mis avardasid tema silmaringi ja tutvusringkonda. Sõdade­vahelisel ajal käis ta pea igal suvel Lõuna-Euroopas, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas omal käel rändamas ning tõi sealt kaasa arvukalt lugusid, mida ta joonistusõpetajana (1914–1959) ka õpilastele edasi andis. Teadaolevalt ei töötanud Vanda Juhansoo kunagi põhitöökohaga tarbekunstnikuna, kuid tema elulooga kas või natukegi tutvudes tekib kindel äratundmine, et tegemist on kunstnikuga, kelle elamise viisi on võimatu, mõttetugi lahutada tema loomingust.

Vanda Juhansoo eelistatud meedium ja kunstipaik oli tema vahetu ümbrus. See tuleb esile nii tema loodud rõivastes kui ka Valgemetsa majas ja aias. Mälestustest on jäänud kõlama, kuidas õpetaja Juhansood tunti juba kaugelt tema juuksevõrgu, karusnahkade ja rippuvate kõrvarõngaste poolest. Ta oli tagasihoidlik inimene, aga ta oli autoriteet. Vanda Juhansoo projekteeris oma Valgemetsa kodu ise, maja ja aeda muutis ta pidevalt oma kunstnikunägemuse järgi. Juhansoo õpilased on pajatanud, kuidas tal oli metsas mõni puu või oks välja vaadatud, millest pidi saama aia osa ja mis ootas töökäsi. Ei tohi alahinnata ka Vanda Juhansoo enda südikust. Tarbekunstimuuseumis on väljas foto, kus on kujutatud 70aastast Juhansood, kes koos kahe teise vanema daamiga veab koju tormis langenud kuuske. Teisel fotol loob kunstnik müütiliste mõõtmetega kohvikannu.

Claude Lévi-Strauss on sidunud meisterdamist (bricolage) müütilise mõtlemisega: „Meistrimees oskab teha mitmesuguseid töid [—] ja tema mängu­reegliks on kohaneda alati „olemasolevate vahenditega“, see tähendab tööriistade ja materjalide komplektiga, mis on alati lõplik ja lisaks veel juhuslik, kuna selle koosseis ei vasta käsilolevale projektile ega ühelegi konkreetsele projektile, vaid on kujunenud iseenesest, kui inventari on õnnestunud uuendada või täiendada või siis eelnevatel konstrueerimis- ja lammutamistöödel kokku hoida. [—] [K]õiki riistu kogutakse ja säilitatakse põhimõttel, et „ei või teada, millal neid vaja läheb“.³ Lévi-Straussi määratlus tuleb kahtlemata tuttav ette kõigile, kes on kursis Nõukogude Eesti olmega või kes teavad legendi hiidlasest ja surnud varesest. Vanda Juhansoo tegevus on brikolaaži meisterlik näide: ta kohandas ümbritsevat ruumi vastavalt oma isikule, asetas olemasolevad vahendid uudsetesse kombinatsioonidesse ja tegi seeläbi oma keskkonnast vankumatuna näiva totaalinstallatsiooni, mida näiliselt ei suutnud mõjutada ei sõda ega hirmuvalitsus. Mõelgem või tema üleni kasetohuga kaetud toa või ohtralt lilledega tikitud kotiriidest sõjaaegse seeliku peale. Vanda Juhansoo puhul on ehk kohasem tunnustada kunstnikku kui eriliselt uudse vaatenurgaga meisterdajat.

Vanda Juhansoole sai tema kunst elu pärisosaks, nagu näiteks ka Tove Janssonile, kes rajas koos elukaaslase Tuulikki Pietiläga suvekodu kivisele Klovharu saarele. See, kuidas vajadus kodu taasluua, jõudis paberile raamatus „Muumipapa ja meri“, kus mamma tunneb end uues kohas pidetuna, kuni kaasavõetud kodu temast välja, majakaseintele voogab: „Üks õis teise järel lõi seinal õilmitsema: roosid, saialilled, võõrasemad, pojengid … Mamma oli peaaegu et ehmunud sellest, kui ilusasti ta maalida oskas.“⁴

Lillede loomise oskus oli XIX sajandil kaunis üldine ka eesti naiste hulgas, kes tavapäraselt õmblesid oma perele ise rõivad. Eriliselt arenes lillekunst välja aga Muhu saarel, kus roosimine sai XX sajandi algul kõikehõlmavaks: roositud said nii pätid, tanud, seelikuaiad kui ka tekid. Muhulaste erakordsest nutikusest ja meisterdajahingest räägib aga see, et nad õpetasid ka õmblusmasina roosima ning kui nõudlus tekkide järele tikkimiskiiruse ületas, roositi väiksemaid esemeid ka õlivärvide ja pintsliga. Eriliselt paistis sellega silma Liiva Juri Iisa (Raissa Saaremäel).⁵

Muhu nännide kõrvale, Tove Janssonile ja Vanda Juhansoole seltsiks tahaksin seada veel Frida Kahlo, kelle käekiri ja isiksus on maailmakuulsad. Temagi puhul saab näha samasugust mustrit: ta maalis, sest kunst ei mahtunud enam tema sisse ära, kõigepealt kandis ta maalingud oma keha ümbritsevale kipsile. Kahlo tegi kunsti oma kehaliste piirangute kiuste, Vanda Juhansooga ühendab teda looduskesksus.

Kas Vanda Juhansoo oli kunstnik või kummaline naine, ei jää näituse külastajatele ilmselt hinge vaevama, sest ta on kunstnik, kellele teistmoodi elamine ei tulnud kõne alla. Ta töötas vahenditega, mis olid talle kättesaadavad.

Vanda Juhansoo oli kui ämblik, kes punus ja parandas oma koguteost, tema lahkumise järel oli võimatu seda võrku samasugusena hoida. Meie õnneks on Juhansoo elust säilinud piisavalt palju fragmente, et saaksime ise meisterdada temast pildi ja sättida ta koos teiste naiskunstnikega juhuslikule, külluslikule, sisemisest loomise soovist pakatavale pannoole.

1 Elve Aas, Mis hull – see huvitav. Vanda Juhansoo. Põlva 2004; Liis Pihlik, Vanda Juhansoo tikitud maailm. Tartu 2004; Karin Otter, Vanda Juhansoo elu ja looming. Tartu 1986.

2 ERM A 728:148; Reet Piiri, Eesti kampsun Eesti Rahva Muuseumi kogudest. Tartu 2013.

3 Claude Lévi-Strauss, Metsik mõtlemine. Tallinn 2001, lk 38-39.

4 Tove Jansson, Muumitroll. Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn 1975, lk 416.

5 Anu Kabur, Anu Pink, Mai Meriste, Meite Muhu mustrid, Uiem täiendet roamat. Türi 2019, lk 306 ja lk 364.