Tagasikäik

„Eevad“ on õpetlik näide sellest, et ajast ja arust kontseptsioon ei devalveeri mitte ainult esitatud kunsti, vaid ka feministlikku mõtlemist.

JOANNA HOFFMANN

Tartu kõrgema kunstikooli vilistlaste Jane Lappo, Liisi Kuke, Johanna Mudisti ja Malle Raeti maalinäitus „Eevad“ Nooruse galeriis kuni 19. XI.

„Eevadel“ – Jane Lappol, Liisi Kukel, Johanna Mudistil ja Malle Raetil – on välja kujunenud oma selgelt eristatav käekiri. Nende väljapanek Nooruse galerii keldrisaalis mõjub aga eklektiliselt. Grupinäituste puhul kipub see pahatihti niiviisi olema, hea kuraatoritöö korral võib sellest saada isegi tervikut rikastav väärtus. Kui aga kuraatorit ei ole kasutatud, siis peab sellise näituse ühtseks siduma vettpidava kontseptsiooni ja seda selgitava teksti abil. See on aga praeguse näituse kõige nõrgem lüli: kontseptsioon ei püsi koos, komplekt mõjub ebausutavalt.

„Eevad“ on markantne ja õpetlik näide sellest, kui oluline on kontseptsiooni selgelt esitav saatetekst, kuidas just selle abil saab luua autori(te) ja publiku vahele silla. Selle näituse saatetekst, kirja pandud kontseptsioon mitte ainult ei hävita terviku, vaid devalveerib ka teoseid. Autorid väidavad, et nad arutlevad oma töödes XXI sajandi naise rolli ja koha üle, aga esitavad küsimusi nagu „Kas ilus keha on mehe saak, omand, peibutis ja hukatus või on ainult naise asi oma keha mõtestada?“ ja „Kas julge ja sõltumatu naine on mehe nägu või saavad naised iseennast aktsepteerides olla jõulised?“. Nad mitte ainult ei küsi, vaid ka vastavad ise: „Tänapäeval ei otsusta Eeva eest enam ühiskond ega mees, vaid ta teeb seda ise. Ta võib olla lihalik, süüdimatu, iseseisev, emalik, egoistlik, hoolitsev, ratsionaalne ja emotsionaalne.“ Teksti lõpus on nad esitanud päris hea, lausa eksistentsiaalse küsimuse: „Kui vabaks on võimalik saada iseenda sisemistest piiridest?“

Ärritavalt mõjub aga, kui XXI sajandil kerkib veel küsimus, kellele kuulub naise keha või kas julge ja sõltumatu naine on mehe või iseenda nägu. Praegusel ajal on need täiesti kohatud küsimused. Kunstnikud püüdlevad ilmselt võrdõiguslikkuse poole, kuid on astunud paar sammu tagasi ning seadnud mitu aastakümmet tagasi (vähemalt teoreetilise) vastuse leidnud küsimused uuesti kahtluse alla. Lääne kultuuriruumis on jõutud konsensusele, et naine on täisväärtuslik tervik, milles ei tule kahelda. Küsimus peaks praegu olema püstitatud selliselt, kuidas see arusaam ühiskonda istutada.

Kui korraks mõelda esitatud küsimuste sõnumi peale, on selge, et Eevad ei ole teksti läbi mõelnud. Näib, et kunstnikel oli soov korraldada ühisnäitus ja siis hakati teemat välja mõtlema. On tunda, et kontseptsioon pandi peale vägisi, sest tekst ei toimi, teosed on kontseptsiooniga lõdvalt seotud või ei ole üldse. Ilmselt tundus autoritele, et näitust peab ilmtingimata saatma päevakajaline tekst. Ajast ja arust kontseptsioon aga ei devalveeri mitte ainult noorte naismaalijate tõsiseltvõetavust, nende kunsti, vaid ka feministlikku mõtlemist. Väljapaneku idee avamiseks oleks piisanud lausest „Näitus väljendab nelja naise vaadet iseendale, oma soole ning ühiskonnale nüüd ja praegu.“. Siis oleks olnud tegemist nelja naismaalija ühisnäitusega, mis ei pretendeeri aktuaalseid küsimusi puudutavale tervikule, vaid kus on südame rahuga keskendutud nelja autori iseseisvatele teostele.

Kui jätta vilets kontseptsioon kõrvale, võib näituselt leida ka nauditavaid nüansse. Jane Lappo on oma hallides toonides abstraktsetes teostes sünteesinud feminismi mütoloogiaga. Tema teosed on maalitehniliselt tugevad, igati õnnestunud „Püütia” on oskuslikult eksponeeritud ning toimib kogu ruumi peakangelasena.

Johanna Mudisti figuraalsed maalid osutavad piiblile ja Nabokovi „Lolitale“, kujutades kutsuvates poosides lapsnaisi Eedeni aias ja Eevat talvises paradiisis, sekka on tal ka mõni filosoofilisem portree. Kunstniku lapsnaised mõjuvad humoorikalt, mis siis, et püstitavad hoopis teistsuguseid küsimusi kui need, mida näitusetekstis väidetakse käsitletavat.

Liisi Kukel on väljas figuratiivsed maalid, elusuuruse pabernukuga installatsioon ja ka siiditrükitehnikas „tapeet“, mis esmapilgul näib emakatest koosneva mustrina, kuid lähemal uurimisel selgub, et tegemist on siiski figuuridega. Paberist nukku kujutav installatsioon on küll klišee, kuid edastab sõnumi ja lahutab ka meelt. Kuke teised maalid sobivad keldrisaali interjööri nagu valatult, sest teostel kujutatud laudpõrand haakub ruumi omaga.

Malle Raet on värvilisi ekspressiivseid kompositsioone täiendanud lihtsa, aga kontseptuaalse ümbrikutest koosneva installatsiooniga. Tema maalid, iseäranis „Tants iseenda ümber” on oma rikkalikkuses ja kirkuses väga elavad.

Kõrgemas koolis antav (kunsti)haridus peaks suutma tudengeid, eriti veel magistrante paremini ette valmistada. Märksa tõsisemalt peaks olema õppeprogrammis käsitletud näituse tegemist ja ka vastuvõtmist, laia silmaringi kõrval peaksid nad omandama ka oskuse, kuidas ennast sõnadega väljendada. Kunstnik ei pea enam üksinda pusima oma tekstide või väljapaneku kujunduse kallal. Abi küsimine teoreetikutelt, kuraatoritelt või kogenud kolleegidelt ei ole häbiasi. Professionaalide appivõtmine, et saavutada nauditav kontseptuaalne tervik tagab edu ka (rahvusvahelisel) kunstiturul. Diletantlikud ülesastumised kahjustavad eelkõige kunstniku enese mainet. Koostöö ja tagasiside tähtsusele tuleks juba õpingute ajal tähelepanu pöörata. Kunst on küll subjektiivne ja paljuski maitseasi, kuid muuseumide ja galeriide näitused peavad olema läbi mõeldud ja hästi vormistatud.