Tagasitulek värvide manu

Enn Lillemets

Helga Roht Poznanski (1927) esimene näitus „Kord me tuleme tagasi. 42 selle aasta akvarelli” sünnilinnas Tartu Kunstimajas kuni 20. XI. 1972. aastast Ameerika Ühendriikides Bostonis elava eesti kunstniku Helga Roht Poznanski kõige värskemas loomingus võib märgata kaht selgemalt eristuvat poolust. Ühel poolel on kujundiloomelised ja teisel poolel kujundit neelavad akvarellid. Esimesed lasevad kujundeil vabalt sündida ja moodustuda („Möödunud aeg”, „Kord me tuleme tagasi”), teised aga hülgavad need pindade, joonte ja sügavuste kasuks („Sinine sügavus”). Mõlemat kogumit seob valgus. Igas teoses on see olemas, kas siis läbistava kiirena, näivjuhusliku päikesejänesena või helendava taustaaknana. Paljud pildid ongi loodud justkui vastu valgust, seest välja vaadates.

Kunstniku tugevalt värvipõhine looming tuletab meelde vanu ruume ja otsib uusi, kusjuures ruumid võivad olla nii suletud kui ka avatud. Tema poolt läbi mängitud erksad akordid ja võnked ning geomeetrilised seaded annavad aimu, et värv on tõhus, väärt ja püsiv vahend meie meeli teritama ja hingesügavusi vabastama. Helga Roht Poznanski hilisloomingu tooniküllasust aitab esile tuua ka musta värvi ehk tumeda energia olemasolu, mida vormistades on kunstnik läbi võtnud musta väga erinevaid astmeid ja varjundeid ning katsetanud pigmendi tihedust. Kõike seob kindel harmooniataju, mis ei lähe kätte igavaks ega kulunuks, kunstnik on lubanud endale nii teravusi kui ka mahedusi.

Perfektsionismitaotluse juures on Helga Roht Poznanski säilitanud väljendusliku värskuse. Kuiv, nõudlik ujutamata akvarellitehnika, mida ta pruugib, ei jää vormilt ega sisult kuivaks. See on oma mitmeti murtud toones mahlakas ja detailidega ergastatud. Kunstnik tunneb end pindu ja ruumifragmente üksteise pääle ja sisse ehitades nagu kodus. Siin on ilmselt mõndagi juures tema moe- ja tekstiilikunstniku praktikast, aga sünteesituna ja meeltesõelast mitu korda läbi lastuna. Alles lähemal vaatlusel märkad, et akvarellile lisandub peenejooneline pastell, piiramaks, rõhutamaks ja kontrasti kinnitamaks. Ajuti lastakse veenvalt kõlama paberi toime („Pole midagi muud kui mälestus”). Vahelduvad murtud ja murdmata nurgad, põikjooned ja kõverused, kettad ja rebendid. Üksteisest kasvavad välja trepistikud ja klahvistikud, voodivarvad, vaibavöödid ja tekilapid.

Näitust üles seades andis Tartu Kunstimaja monumentaalgalerii kõrge ja valgusküllane ruum võimaluse vabalt luua värviridasid, mängida läbi kujundite ja joonte ja avauste loogikat. Kunstnik sai ka ise mineval sügisel Tartus käies saali üle vaadata. Erilise kogemuse annab näitusest loomulik päevavalgus. Aga tõsi ta on, et sellest loomulikkusest ei mõista praegune vaataja tihti enam osa saada, kui ta on end piisavalt pikalt arvuti taga libateravdatud ja võltsvalgustatud värvidega harjutanud. Ometi kuluks just temale ära meelte puhastamine ja tajude tervendamine. Seda Helga Roht Poznanski väljapanek võimaldab.

Tegemist on kunstniku esimese isikunäitusega oma sünni- ja lapsepõlvelinnas. 2009. aasta veebruaris oli mul hää võimalus teda Bostonis külastada seoses suure pagulaskunsti näituse ettevalmistamisega Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja kunstiühingu Pallas koostöös. Varsti pääle seda tuligi mõte korraldada Helga Roht Poznanski väljapanek Tartus. Tundus ühtäkki üpris ülekohtune, et nii tasemel eesti kunstniku tööd pole siin veel näidatud. Esialgne mõte oli teha valik tema eri aegade tinglikust loomingust. Kui ta aga läinud kevadel tublisti enam kui näitusetäie akvarellidega Eestisse saabus, selgus, et kõik on värske looming, sel aastal maalitud. Esimese Tartu-näituse mõte oli põhjustanud tõelise loomingulise avanemise.

Näitust toetab seitsmekümne leheküljega pilkupüüdvas värvikuues kataloog eesti ja inglise keeles. See sisaldab kõigi eksponeeritud teoste (aga ka kolme akvarelli, mis välja ei mahtunud) reprod ja Kersti Kolli ülevaate kunstniku elust ja tööst. Kataloogi on kujundanud Tiit Jürna, reprod valmistanud Stanislav Stepaško ja teksti inglise keelde tõlkinud Kersti Unt. Jürna viimaste suurejoonelisemate teostuste hulgas on kataloog „Eesti kunst paguluses” (2010) ja album „Konrad Mägi” (2011). Ilmselt just neist raamatuist ajendatuna soovis Helga Roht Poznanski Tiit Jürna kujundust ka oma kataloogile. Sestap on eriti põhjust rõõmustada trükikojast Printon tulnud värvide õnnestumise üle. Haruharva tuleb ette selletaolist toonivastavust.

Ainus Helga Roht Poznanski varasem näitus kodumaal toimus 2000. aastal AdamsonEricu muuseumis Tallinnas ja selle koostas Ülle Kruus. Ta oli samuti esindatud 2010. ja 2011. aasta suurnäitusel „Eesti kunst paguluses” Eesti Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis. 2009. aastast on Helga Roht Poznanski kunstiühingu Pallas kirjavahetajaliige. Juba tema isa Julius Roht, kellest hiljem sai kohtunik, õppis Konrad Mäe juhendamisel Pallase kunstikoolis ja oli kunstiühingu liige. Isa pidi küll perekonna survel kunstiõpingud katkestama ja hävitas oma teosed, aga suutis kõige kiuste tütrele kunstiande ja kutsumuse pöördumatult edasi anda, teda lapsena salamahti näitusile viies ja nägema õpetades.

Helga Roht Poznanski pages 1944. aastal Eestist koos emaga. Aastail 1944 ja 1945 elas ta Viinis ja õppis säälses kunstiakadeemias. Siis oli mitmes põgenikelaagris ning siirdus 1948. aastal Kanadasse. 1952. aastal lõpetas Helga Roht Poznanski Montrealis moekunsti akadeemia ning alustas kaheksateist aastat kestnud moekunstnikukarjääri Montrealis ja New Yorgis. Pöördunud tagasi maalimise juurde, jätkas ta aastail 1964–1966 õpinguid New Yorgi, koolis nimetusega Arts Students League. Aastail 1974– 1978 täiendas ta end Bostoni kunstimuuseumi koolis ning võitis viienda aasta stipendiumi. Näitustel esineb Helga Roht Poznanski 1967. aastast ja 1980. aastast on tal olnud mitmeid isikunäitusi Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Tema huvid kunstnikuna on ulatunud fotorealismist abstraktsionismini.

 Helga Roht Poznanski on üks viimaseid kõrgtasemel loomingut jätkavaid eesti kunstnikke, kes on saanud küll erialase koolituse juba täielikult paguluses, aga kelle juured ja sidemed sünnimaaga on ometi järjekestvad ja tajutavad. Seda ka oma puht tinglikus loomingus ja kogu paleti ulatuses, sest kunstniku unenäod on seatud värvidele ning tema mälu on häälestatud hõrkudele ja kummalistele pool- ja veerandtoonidele. Nii kirgastuvad mälestused.