Tähelepanelikkus, mille sisse paistab päike

Hea kunst ei viita, ei seleta, ei vihja sügavamõtteliselt; ta lihtsalt on ja veenab oma meelelise mõju kaudu.

AARE PILV

Diana Tamane ja Thea Gvetadze „Room for Many / Ruum mitmele“ Tartu Kunstimajas kuni 30. VI. Kuraator Inga Lāce.

Tahan eelkõige rääkida Diana Tamane teosest „Otsides pehmust“, sest pean seda tolle napi näituse põhiteoseks või otsemalt öeldes – see oli see teos, mis mind sel näitusel peamiselt kõnetas. Söandaksin seda nimetada isegi täiuslikuks kunstiteoseks: kõik on paigas, täpseks timmitud, aga ometi pole ta lõpuni tardunud kunsttükk. Nagu näituse pealkiri „Ruum mitmele“ juba osutab, on Tamane teos ruum, mis vajab, õigemini, ootab mitut inimest – kunstniku enda kõrvale on siia kindlasti keegi veel oodatud, see ruumi vastuvõtlikkus ise on osa teose ideest ja toimejõust.

See on üks tuba. Sisenedes tuleb võtta jalanõud jalast, sest toa põrandat katab pehme kollane vaip. Keset tuba – seda on näha juba kaugelt – on looklev pikk punane alus, millel seisavad reas valged keraamilised kausikesed, kokku 28, igaüks esindab üht kuutsükli päeva, kausipõhjadesse on kuldse värviga joonistatud kuu erinevad faasid. Kuu loomise kausikeses kujutist pole, aga on see-eest vesi. Aknad on toonitud kollaseks.

Sattusin sinna tuppa päikselisel õhtupoolikul, kui päike paistis läbi aknataguste puuvõrade põiki otse põrandale, muutudes akna toonist veelgi kolla­semaks, puulehed lisasid sinna oma roheka helgi. See kõik oli soe, mahe ja samas hästi selge valgus. Toa ühes seinas on mäe profiil (esimene mõte – Fujiyama, pärast selgub, et ongi), mis madaldub teistel seintel mäe jalami maastikuks, nii et toas võib kujutleda, et silmapiir laiub igas suunas; mägi on helekollane, selle kohale jääv taevas õrn lillakashall. Mäe taustal on viis fotot, tähelepanelikud pehmed detailid loodusest: samblik kivil, märjale asfaldile kukkunud õis, puujuure kinnikasvanud haav keset mullapinda, raagus oksad kivi kohal, puujuurerägu maapinnal.

Ruumis on ka heli: keegi räägib, mitte eriti pealetükkivalt ega arusaadavalt, pausidega, mida täidab lihtne õhuline viisiümin. Ruumi ühte nurka on projitseeritud ka selle hääle räägitav tekst – ta kõneleb kolmest erinevast kohtumisest Fuji mäega ja sellest, et mägi võib olla kellegi jaoks kõige olulisem isik. Jah, midagi jaapanlikku on kogu selles toas, fotodki on Jaapanist, nagu saatetekst ütleb, aga see ei ole teos Jaapanist, Jaapan on kõigest tonaalsuse marker ja kerge stiilinüanss. Põhiline on see, et see tuba kutsub endas olema, ta pakub pehme nüansseeritud tähelepanelikkuse atmosfääri. See tuba on väga turvaline, aga samas mitte põrmugi lääge – see turvalisus on päris, sest selle sisuks pole mitte mõnusus või mugavus, vaid tähelepanelikkus.

Ta laseb end rahulikult kogeda, ta ei pane pahaks, kui sa põrandale maha istud ja lihtsalt oled seal ja paned tähele – annad teosele vastu seda, mida ta sulle ise pakub. Just see tähelepanelikkus ja läbitimmitus paneb mu rääkima täiuslikust kunstiteosest. Mulle ei öelda, mida ma peaksin mõtlema või tundma, see pole teos mõtete või tunnete ainetel, vaid ta ise panebki mu mõlgutama ja tundma.

See ruum on väga põhjalikult „õigesti“, alates sellest, et põrandavaip ei alga sirgelt ukseavast, vaid otsekui lainetaks pisut ukseavast välja; kausikeste rida pole sirgelt, vaid lookleb, kausikesed ise on igaüks pisut isemoodi, aga mitte nii palju, et saaks öelda, et nad on erinevad; kausikeste rida võib tähendada erinevaid asju (kindlasti on siin viide naiselikkusele, aga ka lihtsalt aja tsüklilisele voolule – mis ei ole otsejooneline, vaid jõena looklev); ka fotod pole mäe taustale asetatud kuidagi hierarhiliselt, ei jäljenda mäe kuju, vaid pigem looklevad seinal; mäe kõrgusse-suunatust pole kuidagi, ei visuaalis ega tekstis esile toodud, pigem on ta üks neid delikaatseid ilmumeid, mis on näha ka fotodel, ta ei kehasta võimu ega subliimsust, vaid ta on „isik“.

Päikesevalguski on kuidagi tundlikult paigutatud kuukaussidesse paistma. Ka heliline osa on oma ebamäärasuses täpne: ma ei saaks lihtsalt kuulates päriselt aru, millest jutt, kuid ongi hea, sest muidu hakkaks selge verbaalsus muu üle domineerima; samas ilma inimliku kõneleva hääleta oleks see ruum kõledam. Seinale tuleva teksti ülesanne on ka eelkõige anda märku, et kostval jutul on siiski tähendus, see on kommunikatsioon, mitte enesekeskne lalin. Ja muidugi on ruumi värvid väga täpselt valitud, soe põrand ja päiksevalgus ning jahedamates toonides seinad, mis ei lase soojust liiga mesiseks muutuda.

Ega seal muud olegi: ruum, milles on meeldiv viibida ja mis ergastab kogejas sooja nüansitundlikku tähelepanelikkust. Ja tal on üks oluline omadus, mida ma kunsti juures alati väga hindan: ta ei viita, ei seleta, ei vihja sügavamõtteliselt – ta lihtsalt on ja veenab oma aistilise mõju kaudu. Nagu näha, ma ei tõlgenda seda teost (kuigi võiks: kuutsükkel, Fuji jne), ma kirjeldan ainult tema mõju ja ma olen kindel, et rohkemat see teos minult ei ootagi.

Kaks teist teost, Diana Tamane „Liigutatud“ ning Thea Gvetadze „Anna rohkem, kui sa saad“ minu jaoks üksikteostena iseenesest nii kõnekad ei olnud. Gvetadze installatsioon on siniste seinte taustale riputatud õhkõrnast siidist naiste riietusesemed, ja näituse saatebukletist, mida põgusalt silmasin, paistis, et oma täismõju saavutab ta tänu kontekstidele, mida teoses endas pole eksplitsiitselt väljendatud.

Tamane teine tuba on mõeldud olema paaris esimesega, sest seal on samasugune pehme kollane vaip, mõned istematid ja video, kus kunstnik teeb varakevadisel mereliival kehalistel seostel põhinevat liikumisteraapiat. See ei olnud väga huvitav, aga siit koorub välja, kuivõrd tundlikult on tegelikult komponeeritud kogu näitus – ja siin on ilmselt mängus kuraatori loov tunnetus.

Sest kui Tamane Fuji-tuba oleks üksi, siis jääks midagi puudu (nii nagu jääks toast endast midagi puudu, kui seal poleks arusaamatult kõnelevat häält); ta vajab lõplikuks veenvuseks midagi enda kõrvale. Ja minu jaoks oligi see mererannatuba kohaks, mis tõestas, et Fuji-toa pehme soe tähelepanelikkus ei jää sinna maha, ma saan selle kaasa võtta, ning ma vaatan videot, mis mind muidu võib-olla tüütaks (sest inimene lihtsalt liigub erinevat moodi, endale ja endamisi, mitte kellelegi näitamiseks), tähelepanelikult ja heatahtlikult, ma lasen sel videol olla ja annan talle need kümme minutit oma elust, ja ma teen seda tänu tolle teise toa kogemusele. Teine tuba oli esimese toa tõestuseks.

Ja kui nüüd mõelda, kas need kaks Tamane tuba kahekesi olnuks piisav, siis tuleb jällegi tunnistada, et Gvetadze jahe ja distantseeritud installatsioon, mis pealegi tundus vaatajale lähenevat teises võtmes kui Tamane (kuidagi programmilisemalt ja kontekstuaalsemalt, võib-olla isegi sotsiaalset närvi pidi?) – oli Lācel suurepäraselt leitud kontrapunkt, et Tamane toad oma koopalikkuses ja turvalisuses täisjõu saavutaksid.

Muidugi, Gvetadze riideesemete peenuses ja detailsuses kajastus seesama nüansitundlik tähelepanelikkus, selle kaudu oli näitus tervikuks õmmeldud. (Mina lähenesin näitusele Tamane kaudu ja seepärast jääb Gvetadze natuke taustale, ilmselt on ka inimesi, kelle jaoks tuumne võib olla just Gvetadze teos, mida Tamane toad nüansseerivad.)

Ühesõnaga, kohtusin kunstiteosega, mis jäi mu keha- ja valgusemällu, mis oli väga täpselt välja peetud nii meelelises kui ka kontseptuaalses mõttes. Kunstiteos, mis ei anna (pseudo)turvalisust vastuste pakkumise kaudu, vaid selle kaudu, et ta küsib – küsib sinu enda järele. Siin on füüsiliseks reaalsuseks saanud ruum, mis on sinu sisemuses juba olemas, ja ta ootab sind sinna.