Tahtsime kõige paremat
Reimo Võsa-Tangsoo näitus „Tahtsime kõige paremat” Y-galeriis kuni 21. VIII . Reimo Võsa-Tangsoo kunstiakadeemia fotoosakonnas magistritööna kaitstud installatsioon „Tahtsime kõige paremat” tõstatab autori poliitilise manifesti esitlemise kõrval rea küsimusi, mis puudutavad kineetilise kunsti funktsiooni ja rolli nii üldisemalt kui ka tema enda töödes. Näituse külastaja saab kuuest „palveveskist” koosneva installatsiooni väikese vända liigutamise abil väljendada oma poolehoidu eelkõige ühe või teise poliitilise hoiaku suhtes. Etteantud valik on sealjuures aga võrdlemisi piiratud: niisiis ei eeldata külastajalt reaalset seisukohavõttu, vaid püütakse ennekõike illustreerida üksikisiku vähem või rohkem kohustuslike valikute piiratust. Installatsiooni keskne töö on autori kriitilise seisukohavõtu ja positiivse programmina mõjuv valguskast kirjaga „Demokraatia”, mille tule süütamine eeldab vähemalt kahe inimese sekkumist, et liigutada korraga kolme vänta. Nii väidab autor, et demokraatia ei seisne mitte üksikisiku valikuvabaduses, vaid koostöös.
Installatsiooni magistritööna saatnud teoreetilise uurimuse foonil julgen väita, et installatsiooni lihtne sisutasand on teadlik ja taotluslik, kuivõrd Võsa-Tangsood ei huvita antud juhul mitte nii väga sõnum ise, kuivõrd kineetilise kunsti võimalused auditooriumiga suhtlemiseks ehk „nupp ja vänt näitusesaalis”. Hüpoteesiks on siinjuures ilmselt osalt muuseumipedagoogika teoorial põhinev väide, et kui anda külastajale võimalus ekspositsiooniga reaalselt suhestuda, siis kasvab tema huvi ja võime mõista ka teoste sisutasandit. Esimeseks nõrgaks kohaks selles kontseptsioonis on küsimus, kas ja kuivõrd vaataja on nõus kaasa mängima? „Tahtsime kõige paremat” puhul on see küsimus lahendatud töö esteetiliste valikute kaudu. Installatsioon on visuaalselt väga puhtalt teostatud: see puudutab nii kujundite valikut kui „hääletusmasinate” kujundust. Piisab ka vaid ühe vända keerutamisest, et mõista, kuidas kogu mehhanism töötab ja mida autor on öelda tahtnud ehk vaatajalt ei eeldata tingimata mingi protsessi käivitamist ning teose sisu on võimalik mõista ka puhtvisuaalselt. Vända funktsioon on ambivalentne: ühelt poolt on see utilitaarne interaktsiooni vahend, teiselt poolt tähistab oma pelga olemasoluga sellesama interaktsiooni võimalikkust, vändates tekkivat tähendusvälja ka puhtvisuaalse objektina. Kineetika eksisteerimist teose esteetilisel tasandil rõhutan siinkohal ennekõike puhtpraktilistel asjaoludel. Nimelt ei meenu mulle ühtegi kineetilise kunsti näitust, kus kõik teosed oleksid laitmatult töökorras olnud. Nii tekkis ka Võsa-Tangsoo installatsiooni juures tahtmatult kohati küsimus, et kas asjaolu, et Ameerika lipu süütamiseks tuli kauem vändata kui ELi lipu süütamiseks, või see, et Venemaa lipp virvendas ähvardavalt, on kuidagi tähenduslik? Ilmselt mitte. Esteetika on tasand, kui saab kineetilisse kunsti sisse kirjutatud vea potentsiaali kontrollida.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et Reimo VõsaTangsood huvitab kineetika kui kunstiteose ja auditooriumi kommunikatsiooni tasand, kuid lisaks puhtutilitaarsele funktsioonile on kineetika vähemalt installatsiooni „Tahtsime kõige paremat” kontekstis ka oluline esteetiline valik. Oma terviklikkusega ka teose kui terviku tajumisele aluse paneva visuaalse üldpildi minimalistlik toon kehastab sealjuures ilmselt ennekõike n-ö head maitset ega kanna muud sisulist funktsiooni kui legitimeerida objektid kunstiteostena, lisamata koormavaid lisatähendusi. Teine kineetilise kunsti nõrk koht, mida näitab nii kunstiajalugu kui näitus „Tahtsime kõige paremat”, on asjaolu, et kineetika iseenesest ei too galeriisse neid külalisi, kes seal muidu ei käi. Võsa-Tangsoo installatsioon on oma lihtsa, väga hästi esitatud sõnumiga suunatud laiale auditooriumile, kelleni ta aga galeriis eksponeerituna ei jõua. Kuid galeriisituatsioon on oma tähendusväljaga autorile (toetudes tema magistritöö teoreetilisele osale) väga oluline ja sellisena teadlik valik. Kui üldiselt tahaks tänapäeva kriitilise diskursuse teostele tihti ette heita liigset keerukust ja kapseldumist kitsasse professionaalsusse, siis Reimo Võsa-Tangsoo installatsioon paistab vastupidisega silma. lihtsa sõnumi ja avatud vormiga töö mõjub aga galerii kontekstis, kus külastaja on keskmisest kõrgema haridusega, sisulise ja vormilise ambitsioonituse tõttu võõrastavalt.