Tallinna Kunstihoone 75

Reet Varblane

Koguja või koguta 15. septembril 1934. aastal ehk siis 75 aastat tagasi avati pidulikult Tallinna Kunstihoone, seda nii institutsiooni kui ka hoone tähenduses. Et peamiselt tollase moodsa kunstiga tegelev galeriihoone rajati pealinna esindusväljaku äärde, on kindel märk sellest, et kunst oli 1930ndate Eestis hinnas ka riiklikul tasandil. Või oli see ka asjaolude kokkusattumine, sest kaasaegse kunsti esindusgalerii ehitati kultuurkapitali initsiatiivil ning peamiselt ka kultuurkapitali (ehk riigi) raha eest, kultuurkapitali kujutava kunsti sihtkapitali valitsuse esimees oli aga maalikunstnikkunstipedagoog Voldemar Päts, riigivanema Konstantin Pätsi  vend. Pärast II maailmasõda anti Kunstihoone üle Eesti NSV Kunstnike Liidule, näituste praktilise poolega hakkas tegelema Eesti NSV Kunstifondi näituste sektor. Riikliku ehk kultuuriministeeriumi moodustatud kunstiostukomisjoni kõrval hakkas tegutsema ka peamiselt kunstnikest-kunstiteadlastest koosnev kunstifondi kunstiostukomisjon. Selle komisjoni ostude põhjal moodustati kunstifondi kunstikogu.

Tallinna Kunstihoone iseseisvumisel 1991. aastal läks kunstikogu üle Tallinna Kunstihoone Fondile. Kuna kunstifondi ostukomisjon enam  ei tegutsenud ning kunstimuuseumide kogusid hakati täiendama küll riigi raha eest, kuid muuseumide enda otsustamise järgi, siis Tallinna Kunstihoone kogusse enam töid juurde ei tulnud. Pigem on sealt ühel või teisel põhjusel – 1960ndatel – 1980ndatel anti krestomaatilisemaid (museoloogilisema väärtusega) töid üle Tallinna ja Tartu kunstimuuseumi kogudesse, 1991. aastal lubati kunstnikel oma töid tagasi osta, nõukogude asutuste kadumisel läksid sinna deponeeritud teosedki kaotsi – osa välja langenud. Kuid sellele vaatamata, on Tallinna Kunstihoone kogu üks esinduslikumaid eesti kunsti 1970ndate ja  1980ndate aastate kunstikogusid. Selles võib igaüks veenduda ka 20. septembrini avatud Tallinna Kunstihoone tähtpäevanäitusel „Kollektsioon. Valitud teosed I” (kurataor Harry Liivrand). Tuleb vaid meeles pidada, et väljas ei ole kümnendikkugi sellest, mida kogu sisaldab. Tallinna Kunstihoone tähistab oma 75. sünnipäeva näituse kõrval ka konverentsiga, mis algab sealsamas kell 18. Karin Hallas-Murula kõneleb Kunstihoone ehitusloost, Anu Liivak ruumi naasmisest insider’i pilguga, Raivo Kelomees uue tehnoloogia eksponeerimisest Tallinna Kunstihoones  1990ndatel, Anders Härm galeriist kui kriitilisest ruumist, Reet Varblane kuraatoritegevusest jutustuse loomise ning laboratooriumi näitel ning Harry Liivrand Kunstihoonest ja mälust. Kunstihoone on defineerinud ennast praeguse ajaga tegeleva institutsioonina.

See tähendab, et Kunstihoone käsitleb just sellist kunsti, millel on tähendus kas kunsti enda arengu seisukohalt või mis suhestub praeguse aja ning sootsiumiga nii Eesti, aga ka kogu maailma mõttes. Teisiti öeldes: Tallinna Kunstihoone tegeleb kunstiga, mis loob sümboolset väärtust. 

Kuna Tallinna Kunstihoone asub Eesti Kunstnike Liidule kuuluvas majas ning on ka kunstnike liidu loodud sihtasutus, Kunstihoone nõukogu koosseis on nimetatud eelkõige kunstnike liidu volikogu poolt, siis on Tallinna Kunstihoonel ka eetiline kohustus Eesti kunsti ja kunstnike ees, aga taas ikkagi eelkõige praegu tegutsevate kunstnike ning praegu loodava kunsti ees.        Mida Kunstihoone kõrgema organi juhina sellest kogust arvad? Mis tähendus sellel kogul on?

 Maarja Undusk: See kogu peegeldab selgelt oma aja vaimu. Esiteks valik või laad, maalikunsti kesksus kunstipildis. Vanad head tuttavad tööd siitsamast Kunstihoone seintelt, nähtud kevad- ja sügisnäitustel. Ja tuleb ka meelde, et olid need ju poliitiliselt viletsad ajad, aga maalikunstnik sai oma tööst ära elada, sai end väärika vabakutselisena tunda. Aga see kogu on ka nagu pusle, millel on osa tükke puudu, justkui aukudega mõistatus. Väga huvitav oleks näha selle kollektsiooni terviknimestikku kirjapildis koos kõigi nende töödega, mis on muuseumidele üle antud või mis omal ajal deponeerimise käigus on kaotsi läinud või  üheksakümnendate alguses kunstnikele tagasi müüdud. Ka see on osa Kunstihoone kogust: tekkimise, lagunemise, hajumise ja siiski koospüsimise lugu. Paljusid neid asutusi, kuhu selle kogu tööd olid välja laenutatud, pole ju enam olemas. Ka need tööd, mida enam selles kogus pole, aga mis kunagi sinna kuulusid, on osa selle kollektsiooni loost.       

Kunstiloolisest küljest on see äärmiselt huvitav. Omamoodi ajastu mudel: nii nõukogude aja keerulise struktuuri kui ka üleminekuaja tõelise segapuntra näide. Aga kuidas hindad seda, mis praegu Tallinna Kunstihoone kogus olemas on?

Üllatav. Võib-olla alahindame praegu seda,  mida nõukogude ajal kunstis võis väljendada. Eesti kunstnik oli oma loomingus üllatavalt vaba: põrandaalust kunsti meil ju polnud. Selles võib igati veenduda ka sellel näitusel, kas või Olga Terri maali „Aken” põhjal, kus ilmselgelt näeme Kristust ristil. Küllap seisnes selles kunstinäituse külastamise lisaväärtus.       

Tallinna Kunstihoone kogusse kuuluvad tööd on ostetud avalikelt näitustelt, nii kevad- ja sügisnäitustelt siitsamast Kunstihoonest, aga ka Tallinna ja Tartu kunstimuuseumi kunstnike isikunäituste, grupija temaatilistelt näitustelt, noorte kunstnike  tööde väljapanekutelt.

See kogu ei kõnele mitte ainult 1960ndate kuni 1980ndate kunstist, vaid osutab ilmekalt ka tollasele poliitilisele ja ühiskondlikule elule. Selles peitub protsess kui tervik.       

Enamasti on need tööd hoidlas, kus on tagatud igati nende säilimistingimused, kuid need ei jõua kunstiavalikkuse ette. Selle kogu töödest teavad kunstiajaloolased, kunstiteadlased, kes kirjutavad monograafiaid, koostavad katalooge, kureerivad näitusi, ka kunstnikud (kui neil on ikka meeles, kus nende tööd on), aga see on ka kõik. Kuidas saaks need tööd avalikkuse ette  tuua?

Tallinna Kunstihoone majas ei ole püsiekspositsiooniruume, ka osa kogust on viidud endisesse Arsi hoonesse, kus Tallinna Kunstihoone üürib kunstnike liidult hoidlaruume. Tegelikult on see ju paljude kunstikogude saatus, et need pole pidevalt nähtaval. Muuseumis eksponeeritud kunst on jäämäe veepealne osa. Kunstihoone kogu on kogu aeg „vee all”. Kunstihoone peamine funktsioon  on siiski tegelda meie kaasaegse kunstiga, mõni retrospektiiv aasta jooksul sinna sekka. Aga ka kõige kaasaegsemast kunstist saab ajalugu.

Ka kõnealuse näituse tööd olid ju paarkümmend aastat tagasi kõige kaasaegsemad. Kogutakse uut kunsti, kollektsioon aga on paratamatult ajalooline, seda ei saa sellele kuidagi ette heita. Selle kogu spetsialiteet on minu arust see, et seal on tööd, mis kunstnik on ise näitustele pakkunud ja mis on oma  ajas kord laineid löönud, tähelepanu äratanud eelkõige nende seinte vahel. Aga paarkümmend aastat hiljem, ajaliselt distantsilt, omandab see uue terviklikkuse. Ka puuduvad tükid täiendavad seda tervikut, seda isegi oma puuduolemisega. Alles nüüd on ajastu hõng teravalt tunda. Kui kogu oleks korralikult hooldatud, tagatud head säilimistingimused, kui ta oleks virtuaalselt kättesaadav ja ka turvaliselt deponeeritav,  siis ma ei näegi põhjust põdeda, et see pole päevast päeva originaalkujul nähtav. See kogu on osa Kunstihoonest kui protsessist.. Selle pidev eksponeerimine eeldaks, et Tallinna Kunstihoonel on lisasaalid. Muide, kui need ka oleksid, kuluksid lisasaalidki tänapäeva kunsti heaks ära, arvestades, kui tihe on konkurss näitusepinnale Kunstihoones. 

Kunstihoone juhataja Harry Liivrand on avanud võimaluse kogu täiendada kingituste näol: ta on teinud kunstnikele ettepaneku kas midagi spetsiaalselt teha Kunstihoone tarvis või kinkida mõni töö. Kogu täieneb, see on hea, kuid nõrk külg, et puudub kindel strateegia, nägemus, mis laadi  kogu see ikkagi peaks olema.

Kunstihoonele tehtud kingitused on justkui ühe teise kogu algus. Vahepealne vaakum on olnud liiga suur, et nüüd sujuvalt jätkata. Kunst, mida Kunstihoones eksponeeritakse, on võrreldamatult haralisem kui omaaegsed ülevaatenäitused. Selle säilitamiseks on mitmeid uusi võimalusi. Kunstnike elu ja enesetunne muidugi oleks tunduvalt parem, kui Kunstihoone (riigi või linna abil) taas kunsti ostmise vastu huvi ilmutaks. Kingitustest koosnev kogu on midagi muud kui ekspertide valik näitustelt.     

Ja ikkagi, mida siis koguga, millel on algus ja lõpp, mis väljendab eelkõige ühe ajastu vaimsust, peaks tegema? 

Võib-olla on kunstikoguga teinekord nagu vana linnamüüriga, mis Kunstihoone ees maa seest leiti: laseme tal olla (mitte siis mulla, vaid „vee all”) ja ootame paremaid aegu. Kogu on hea materjal kunstiajaloolastele ja teistele uurijaile. Osakaupa saaksime seda ka Kunstihoone ruumes näidata. Aga võib-olla kohe praegu ei peagi tegema midagi muud, kui vastutustundlikult säilitama. 

Kunstihoone andis mõned aastad tagasi tarbekunstimuuseumile üle tekstiilikunsti. Kas see oli õigustatud käik?

Küllap tunneb tekstiilikunst end tarbekunstimuuseumis  paremini, sest temast hoolitakse seal rohkem. Põhimõtteliselt leian ma, et ka head tarbekunsti peab Kunstihoones eksponeerima. Eriti hea oleks, kui tarbekunsti- ja disainimuuseum sealt enesele töid ostaks. 

Kuidas suhtud tööde deponeerimisse? 

Deponeerimisse suhtun positiivselt. See on hea võimalus. Muidugi peab see olema pädevalt seadusega kindlustatud. On ju hea näha head kunsti avalikus ruumis.   

Praegune Kunstihoone ei tegele ju sugugi mitte ainult eesti kunstiga, vaid eelkõige kuraatorinäitused haaravad kaasa ka muu maailma kunsti. See tähendaks, et Tallinna Kunstihoone kogu peaks sisaldama rahvusvahelist kunst. Võtame või Malmö Kunstihoone kogu, mille põhjal avati Kumus neljapäeval näitus „I love Malmö” („Armastan Malmöt”). Seal on Andy Warholi, Joseph Beuysi, Nan Goldini jt rahvusvaheliselt  mainekate kunstnike töid.

Praegu ei tule kõne alla, et saaksime osta selliseid töid. Aga plaane võib teha. Praegused Kunstihoone näitused on sootuks teistsugused. Ka kunsti säilitamise võimalused on hoopis teised. Videot on lihtne säilitada, aga spetsiaalselt mingisse ruumi loodud installatsiooni muul moel kui virtuaalselt peaaegu võimatu.   

Kas tuleks põhimõtteliselt kõne alla, et sellest kogust võiks müüa mõningaid töid – näiteks kui ühe kunstniku loomingust on selles kogus kümme tööd, kas võiks loobuda näiteks kahest, kui on kindel, et need satuvad igati headesse kätesse ehk esinduslikku erakogusse nagu näiteks Jaan Manitski kogu –, et tagada Kunstihoone  peamise eesmärgi täitumine ehk korralikult kureeritud nüüdiskunsti näituste korraldamine sellega kaasnevate trükiste, uurimuslike kataloogide, loengusarjade, diskussiooniõhtutega? Või teisiti öeldes Tallinna Kunstihoone kuulumine rahvusvahelisse kunstimaailma. Loomulikult nõukogu teadmisel ning iga üksikjuhtumit kaaludes ja läbi arutades.

Müümise pretsedent võib tekitada olukorra,  et Kunstihoone hakkab ellujäämise nimel oma kogu laiali müüma. See oleks umbes nagu maja kütmine tema enese seintega. Kunstihoone peab saama edasi tegutseda ikkagi riigi ja linna toel. Kunstihoone ei ole äriühing. Tugevdavad süstid piletite müügist või ruumide rendist ei kata Kunstihoone kulusid kunagi. Müümiseks peavad olema muud kui majanduslikud põhjused: kas siis mingeid töid vahetada kogu terviklikkuse nimel. Aga kui müüakse pelgalt rahapuuduse tõttu, siis on see ikka väga hale. Seda ma küll ei poolda.

Müüa tohiks vaid väga erandjuhtumil. Siis peaks ka kunstnike liit kui Kunstihoone asutajaliige sellesse protsessi kaasatud olema. Kui osa kogust olekski müügiks mõeldud, kas või need tööd, mida kunstnikud Kunstihoonele kingivad (aga sel juhul täies teadmises, et nende tööd võivad minna müügiks, mitte kogu täienduseks), siis seda võiks kaaluda küll.  Et kogus leidub graafikat mitmetes eksemplarides, tuleb kõne alla osa neist Kunstihoone parema tegutsemise nimel maha müüa. Aga muidu ma seda ei poolda. Tööde müügist saadud raha on ju nii tühine, ajutine, kui võrrelda kunstiteoste väärtusega. Küsitlenud Reet Varblane