Tallinna linnakunstil on oma kuraator

Kati Ots: „Nooremad põlvkonnad on üles kasvanud visuaalipõhise ühismeediaga, see toetab visuaalset kirjaoskust. Sellega on kaasnenud suurem ühiskonnakriitilisus ja empaatia.“

MAARIN MÜRK

Kati Ots on olnud kunstiväljal aktiivne juba peaaegu kümme aastat: kuraatori, installatsioonikunstniku, projektijuhi, õpetaja ja kriitikuna. Viimased viis aastat on ta olnud spetsialiseerunud avaliku ruumi kunstile ning ühiskondliku õigluse teemadele. Ta on ennast täiendanud Helsingis, Göteborgis, Viinis ja New Yorgis.

Kus paikneb linnakunsti kuraator Tallinna linna struktuuris? Kes on sinu tiimikaaslased? Mis kuulub sinu vastutusalasse?

See on täiesti uus ametikoht ja kuulub Tallinna strateegiakeskuse strateegilise planeerimise teenistuse ruumiloome kompetentsikeskuse alla. Minu kolleegid on arhitektid ja linnaplaneerijad.

Palju keerulisi sõnu.

On küll. Ruumiloome kompetentsikeskuses koostatakse üldplaneeringuid ja arhitektuurikonkursside lähteülesandeid, vaadatakse üle tähtsamate ehitusobjektide detailplaneeringud ja juhitakse Putukaväila projekti. Minu vastutusalasse kuulub kõik, mis puudutab linnaruumikunsti. Praegu on käsil Sergei Dovlatovi monumendi konkurss ja arhitektide liidu sajanda aastapäeva linnainstallatsioonide projekt. Olen kunstnike ja linna vahelüli, sillaehitaja. Otsin ka kunstiorganisatsioonidest ja loomeühendustest uusi koostööpartnereid, sest siiamaani on koostöö olnud episoodiline. Plaan on kokku kutsuda ka linnakujunduskomisjon, et tähtsamaid otsuseid laiapõhjalisemalt arutada. Samuti vaatan üle kunstnikelt ja arendajatelt, aga ka kõikidelt kodanikelt tulevad ettepanekud. Annan nõu, konsulteerin, koordineerin ja aitan projekte ellu viia.

See on mahukas ja väga põnev valdkond. Mis on Tallinna avalikus ruumis hästi?

Minu meelest on väga hea juba see, et Tallinna linn lõi sellise töökoha nagu linnakunsti kuraator. See on märk, et tuntakse huvi linnaruumikunsti kui valdkonna vastu, et tahetakse linnaruumile rohkem tähelepanu pöörata.

Enda ametikohast lähtuvalt näen Tallinnas suurt potentsiaali. Loodan, et mul on vabadust oma visioon ellu viia. Minu ülesanne on kujundada tervikvaade Tallinna linnaruumikunstile, alustades sellest, milliseid kunstiformaate ja -meediume meil juba on ja millised on puudu, millised piirkonnad vajavad rohkem tähelepanu. Samuti on tähtis arvestada kunstivälja professionaalide – kunstnike, kuraatorite, loomeühenduste, institutsioonde –, aga ka siinsete elanike ootusi. Siin on tähtis kommunikatsioon. Linnaruumikunst mõistena võib olla võõras ja segadust tekitada. Kindlasti tuleb teha palju selgitustööd, vastata küsimustele, kuulata.

Mida tood aga Tallinna linnaruumi ja kunsti teemadel esile vajakajäämiste poole pealt?

Kui tänavakunsti osas on Eestis tehtud aktiivset tööd, tõstes muuhulgas teadlikkust tänavakunsti žanritest, siis monumendipõhine isikukultus paistab passiivselt, ent kindlalt püsivat. Eriti selgelt on see näha Tallinnas. Mina olen seisukohal, et monumendid ei räägi meile niivõrd inimestest, keda monumendil kujutatakse, vaid inimestest, kes monumendi püstitavad. Nii nagu linnaruum, on ka ajalugu elav organism, seda ei saa lihtsalt kivisse raiuda.

Levinud probleemkoht, mida on toonud välja mu linnakunsti kuraatoritest kolleegid ka mujal maailmas, on kunsti kaasamine liialt hilises planeerimisstaadiumis, olgu siis tegu protsendi- või linnaruumi kunstiga mõne arenduse või detailplaneeringu puhul. Nii ei saa tekkida kohaloomet soodustavat, kohaspetsiifilist ja sisuliselt toimivat kunsti ega arhitektuuri või linnaruumi tervikut.

Ka liigne bürokraatia on probleem: kunstnik ei peaks olema korraga projekti­juht, insener, arhitekt, raamatupidaja, töödejuhataja ja jurist. Seda võiks aidata lahendada see, kui ühe-etapiliste avalike konkursside formaadi kõrvale toodaks alternatiive, seda enam et näiteks monumendikonkursside näitel oleme viimastel aastatel näinud mitmeid läbikukkumisi, mis näitab muuhulgas selgelt, et ühe-etapilised konkursid, mida tehakse demokraatlikkuse ettekäändel, ei ole tingimata õigustatud. Huvitavaid küsimusi on muidugi veel, kas või ajutiste installatsioonide järelelu ja keskkonnasõbralikkus. Kui palju saan linnakunsti kuraatorina ära teha, ei oska muidugi veel lubada. Tihtipeale võib kuraator sattuda pigem koordinaatori ja konsultandi rolli.

Maarin Mürk ja Kati Ots Telliskivi loomelinnakus Kopli Couture’is 16. VI.

Bianka Soe

Üks silmatorkavam osa Tallinna linnaruumi kunstist on kindlasti monumendid. Elo Kiivet kirjutas Sirbis eelmisel aastal toreda artikli „Kivist naised on nähtamatud“ [19. VI 2020 – toim]. Tema peamine sõnum oli, et ka monumentide hulgas on naistel nii-öelda pronkslagi ees ja kuulsate naiste monumente on palju vähem kui kuulsate meeste omi. Milliste väärtuste või põhimõtete eest kavatsed sina uuel ametikohal seista?

Mul on hea meel, et sa selle artikli välja tõid. Kirjutan kunstiakadeemia kuraatoriõppes magistritööd teemal „Monumentaalne misogüünia Tallinna monumentide näitel“. Seega suhtun sellesse teemasse kirglikult. Linnakunsti kuraatori ametikohale innustasid mind kandideerima väärtused, mis on toodud välja Tallinna arengustrateegias ja millest oma töös lähtun: mitmekülgne, ligipääsetav, jätkusuutlik, roheline, inim-mõõtmeline, turvaline, aga ka nauditav, mugav ja põnev avalik ruum.

Milline on hea avaliku ruumi kunst? Mida sa linnaruumis märkad? Oled õppinud ja töötanud mitmetes linnades. Mis on sulle neis silma jäänud?

Tegelikult jagub häid näiteid ka Eestis. Üks silmapaistvamaid on küll ajaliselt veidi kaugemal, 2011. aastal toimunud linnainstallatsioonide festival „LIFT11“. Tartus toimub sel suvel juba seitsmendat korda kohaspetsiifilise kunsti festival „UIT“. Tartus on ka tänavakunstifestival „Stencibility“. Siis meenuvad veel sellised katselavad nagu Ruumiringlus, Linnalabor ja Lasnamäe kogukonda koondav ning aktiviseeriv Lasna­idee.

Viinis õnnestus mul kaasa lüüa projektis „PlaceCity“, kus tegelesime Viini Floridsdorfi linnaosa ruumiloome ja kogukondlikkuse problemaatikaga. Tiim koosnes kunstnikest, arhitektidest, urbanistidest ja sotsiaalsetest disaineritest, see oli valdkondadevaheline protsessipõhine lähenemisviis. New Yorgis jättis mulle endalegi üllatuseks kõige sügavama mulje Queensi üpris turvalist formaati esindav Socratese skulptuuripark. See on tillukene avalik park, kus tehakse installatsiooni- ja skulptuurinäituseid. Mina sattusin sinna ajal, kui väljas oli näitus, kus käsitleti monumendidiskursust, ja küsiti, milline peaks olema nüüdisaegne monument: kas meil on neid üldse vaja, miks ja milleks? Mind paelus selle pargi atmosfäär, kuidas sealsed elanikud parki kasutavad: sörgivad, jalutavad koeraga või lihtsalt istuvad pargipingil ja vaatavad voolavat vett. Lihtsad linnakunsti näited võivad teinekord väga hästi toimida.

Socratese skulptuuripargi juures on minu arust tore see, et ei saagi aru, kas seal on skulptuurid või pingid. Teosed on multifunktsionaalsed. Inimesed näiteks ronisid nende peal. Kunsti ja kasutatava linnaruumi piir on hästi hägune. Midagi sellist laialivalguvate piiridega võiks olla ka Tallinnas. Osa linnaruumikunstist ongi ametlik: sellel on kooskõlastused, plaanid ja komisjonid. Teine osa on aga mitteametlikud linnaruumisekkumised. Kas tuleks rohkem suunata, midagi piirata või soodustada?

Olen nõus, et tervislikku ja terviklikku linnaruumi iseloomustab ametliku ja ka mitteametliku kunsti kohalolu. Olles elanud mitu aastat välismaal, tundub, et Eestis on kinnistunud arusaam, mille järgi linnaruumikunst jaguneb kaheks: tänavakunst ja monumendid. Tegelikult on pilt palju kirjum ja põnevam. Tänavakunstist rääkides on piirangud vajalikud, aga keelud lämmatavad, seega tahaksin murda kuvandit, et linn on ainult piiraja ja keelaja. Kunstnikele tuleks luua toetav platvorm, et nad saaksid hõlpsamini arvamust avaldada ja tegutseda, et luua rohkem paiku, kus omavahel kohtuda ja ka linnaruumiga suhestuda.

Kui Marko Mäetammega avaliku ruumi kunstist rääkisime, oli ta skeptiline suurte paneelmajade otstesse tehtavate maalingute suhtes. Kuidas sina neid näed?

Eks siin on oma ohukohad, et kunst muutub pelgalt dekoratsiooniks või – veel hullem – kui seda kasutatakse gentri­fikatsiooni tööriistana. Aga viimasel „Stencibility“ festivalil rääkis kuraator ja urbanist Kadri Lind, kuidas nende poole pöördusid sealsed elanikud palvega, et tulge tehke üks kunstiteos meie maja seintele, sest seintel vohab vihakõne ja see on ülekäte läinud. Nad ei teadnud, mida probleemiga peale hakata ja lootsid, et võib-olla tänavakunst saab appi tulla. Seega, pilt ei ole nii mustvalge ja võib välja joonistada hoopis huvitavamaid suhteid linnaruumis. Tänavakunst on harjumuspäraselt illegaalne kunstivorm ja kui hakata seda legaliseerima, siis tundub see tõesti vale. Muidugi on siin rohkem kihistusi.

Võib-olla on küsimus selles, et suuri töid tellivad vist peamiselt korteri­ühistud. Kui selliste kolossaalsete tööde otsustamisse õnnestuks kaasata kunstieksperdi, saaks tõsta tööde kvaliteeti ja õhutada julgemaid lahendusi. On ju ka selliseid näiteid. Tartus Vello Vinna teoste põhjal tehtud maja seinad on päris radikaalsed.

Grafiti on suunatud kogukonna sisse. Teosed on grafitikunstnike omavaheline kommunikatsioonivorm: suheldakse koodides, millest kõrvaltvaataja ei pruugigi aru saada ja seega võib tekkida tõrge. Aga selles ongi selle kunstivormi võlu, et nähakse pealt teiste kunstnike dialoogi. Suured seinamaalingud on suunatud rohkem väljapoole ja nende abil suheldakse laiema publikuga. Kui küsida, kas tänavakunsti grafitist tõukuv osa kaotab oma olemusest midagi olulist, kui see kolib ainult legaalsetele pindadele, siis jah, muidugi kaotab. Aga nagu Kadri Lind rääkis, siis on siin mitmesuguseid mänguviise ja kõik legaalne ei pruugi olla kohe automaatselt halb.

Kas sul on lemmikseinamaaling või -grafiti või ehk isegi -tääg? Mida sa tänavakunstis jälgid?

Mul ei ole lemmikuid, aga mulle meeldivad üllatusmomendid: kui avastan kas või oma kodutänaval uue täägi või midagi, mida pole varem märganud. Oluline on ka see, et kunstnik annab teosed enda omandusest ära, mingis mõttes linnale kingituseks. Tänavakunstis säilib teistel kunstnikel õigus see teos üle teha, kuid kehtib reegel, et üle tohib teha ainult siis, kui teed ise veel paremini. Mulle meenub üks kogemus, kui tegime aastaid tagasi Telliskivi loomelinnakus ühel kunstiüritusel hiiglasliku seinamaalingu ja mõne päeva pärast tehtigi see üle. Eks alguses oli muidugi natukene kurb, et meie suur vaev läks nagu raisku, aga saabus ka rõõm, kuna uus teos oli tõesti vingem.

Elan Lilleküla rongijaama lähedal ja seal on tunnel, kuhu olid tellitud täitsa huvitavad seinamaalingud. Praeguseks on need palju kordi üle tehtud. Pealtvaatajana võib olla huvitav jälgida ka seda ületegemise võistlusmomenti. Aga liigume korraks üldse kunsti juurde ühiskonnas. Sinu taust on kunstiteadus ja kureerimine. Maailm meie ümber toetub järjest rohkem visuaalsele keelele. Kuidas on meil olukord visuaalse kirjaoskusega? Kui arenenud see on?

Toon alustuseks välja ühismeedia hea külje. Mul on tunne, et eriti nooremad põlvkonnad on üles kasvanud suuresti visuaalipõhise ühismeediaga ja see toetab visuaalset kirjaoskust. Sellega on kaasnenud suurem ühiskonnakriitilisus ja võib-olla ka empaatia. Arvan, et need on väga olulised eeldused kunstiga suhestumisel, aga muidugi on veel palju tööd teha. Eks haridusel ole ka kindlasti suur osa. Mul oleks väga hea meel, kui juba üldhariduskoolides oleks koht linnaruumikunstil. Praegu saab sel teemal rääkida kunstikõrgkoolides. Näiteks EKA sisearhitektuuri osakonnas on tehtud head tööd, aga tahaksin seda näha laiemalt, ka teistes osakondades. Mul on olnud hea meel näha, kuidas kunstiorganisatsioonides, -institutsioonides ja -üritustel pannakse rohkem rõhku publiku- ja haridusprogrammidele, kuhu kaasatakse kohalikke elanikke ja kooliõpilasi. Viimase aja pärlitest meenub näiteks tänavakunstifestival „Rural Urban Art“, kus kooliõpilased saavad seina üle maalida tasuta linnalaagris. Veel on Narva kunstiresidentuur, kuhu kaasatakse sealseid kooliõpilasi. Sellised väikesed panused loevad palju.

Ajame teema veel laiemaks. Mida on kunstil ühiskonnale pakkuda või milline on kunsti koht ühiskonnas? Miks on kunsti vaja?

Kõige üldisemalt öeldes pakub kunst ühiskonna peegeldust ja kriitilist kõrvalpilku. Näiteks New Yorgi Creative Time’is töötasin immigrantidele ja immigrantidest tööandjatele suunatud projektiga, kus ühendasime vaimse tervise töötoad ja toiduabi. Kombineerimise võimalusi on palju. Kuigi ma ei arva, et iga kunstnik peab olema ühiskonnaaktivist, siis ma ikkagi väga fännan selliseid algatusi, nagu on 1980ndatel New Yorgis alguse saanud legendaarne Guerrilla Girls – feministlik kunstikollektiiv, kes võitleb seksismi ja rassismi vastu kunstiväljal. Tšiili feministlik kunstirühmitus Las Tesis loob aga naistevastase vägivalla vastaseid laule, proteste tänavatel. Eestis tegi Flo Kasearu naistevastase vägivalla teemal näituse. Tahaks selliseid algatusi rohkem ja mitmekülgsemalt näha ka linnaruumis, sest linnaruum on ju samuti koht, kus oma arvamust avaldada.

Kas sina usud juttu, et kaasaegne kunst ja publik on teineteisest eemaldunud, et nende vahel on lõhe, mida tuleks vähendada? Kas see on sinu meelest aktuaalne teema?

Linnaruumi puhul saab võib-olla öelda, et on tõesti nii. Aga selle otsene põhjus näiteks Tallinnas on see, et meil pole piisavalt kunsti, millele diskussiooni ehitada. Soovin kindlasti rohkem toetada ajutisi eksperimente ja installatsioone, et tekiks hea harjumus ka linnaruumis kaasaegse kunstiga kohtuda.

Kujutame korraks ette, et oledki tänaval, vaatad uut teost ega saa aru, mis asi see on. Mida sina teed, kui kunstiteos tekitab segadust, jätab ükskõikseks või sa ei saa sellest aru?

Esiteks proovin vältida väljendit „ma ei saa aru“. See on juba negatiivne hoiak, mis paneb vaatajana kaitsepositsiooni võtma. Kui soovin ikkagi aru saada, siis küsin alustuseks lihtsaid küsimusi. Näiteks: mida ma täpselt näen? Miks see kunst siin on? Kui tegu on näitusesaaliga, siis seal on tavaliselt ka näitusetekst, mis mind kuraatorina huvitab. Ja mitte ainult see, mis tekstis on öeldud, vaid ka see, mis on välja jäetud. Saab ka uurida, milline on kunstniku lugu, miks ta on sellise teema valinud, miks see on just praegu tähtis, miks näidatakse seda siin ja praegu. Ka lihtsad indikaatorid – millal teos on tehtud, mis materjale on kasutatud – avavad uusi mõistmise perspektiive. Muidugi, alati ei peagi kõigest aru saama ja sellepärast ei tasu liialt stressata.

Mulle näiteks meeldib käia Kanuti Gildi saalis. See on koht, kus saan töömõtted välja lülitada. Pooltest lavastustest ei saa ma aru, kuid see ei tähenda, et ma neid ei naudiks. Ikkagi tunnen rõõmu. Mul on huvitav ja mulle meeldib. Seal on tunda ka kogukonna kokkuhoidmist. Kogu kollektiiv naudib seda, mida nad teevad, ja see kandub üle ka vaatajale. Väga oluline aspekt on huumor. Kunsti ei tasu liiga tõsiselt võtta. Kui mõnikord ongi midagi tõesti igav või arusaamatu, siis võib ka lihtsalt õlgu kehitada ja eluga edasi minna.

See on universaalne soovitus üldse eluga toime tulemiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht