Täpse käega nihilist

„Rahvuslikust palvushommikusöögist“ jääb otseütlemise šoki asemel õhku vaikimine ja provokatiivne ärapöördumine.

MERETE VÄIN

Raul Rajangu näitus „National Prayer Breakfast“ ehk „Rahvuslik palvushommikusöök“ kuni 26. IX.

Täna kell 18 salvestatakse „Ööülikooli“ saadet „Kalev Rajangu „Bang’ em All! Nad on Prekaritaariast“.“ Sellele eelneb kuraatorituur näitusel.

Kui läheneda Vaala galeriile Tallinna lennujaama poolt, tuleb mööduda väikestest äripindadest, rehvitöökodadest ja ilusalongidest, lihtsamatest sellisteni, kus on näha läbimõeldud kuvandit, teadlikku keelekasutust. Vana tehase sopid ja nurgatagused mõjuvad mahajäetuna massidest ja masstootmisest, kuid on siiski kasutusel ja avatud – eksklusiivselt neile, kes sinna tulla oskavad. Sama tehase külje all asuvasse galeriisse on sisse seatud Raul Rajangu „Rahvuslik palvushommikusöök“.

Rahvusliku palvushommikusöögi kui avaliku sündmuse formaat on pärit Washingtonist ning selle ajalugu ulatub tagasi aastasse 1935, Eestisse jõudis traditsioon 2000ndate alguses. See on suurejooneline kohtumine eesmärgiga tuua ühe ümara laua taha kokku kirik, poliitika, raha ja kultuur. Eesti palvushommikusöögi toimkond peab oma missiooniks sildade loomist eri mõjusfääride vahele, et tekitada dialoog Eestit puudutavates olulistes küsimustes.¹ Selliste kohtumiste tulemus võiks ideaaloludes olla erinevate vahenditega ühiste eesmärkide poole liikuv riik.

Rajangu näitusel on aga mõistagi globaalsem ambitsioon: galeriis aset leidval palvushommikusöögil lubatakse võõrustada kolmainsust Ilves-Putin-Obama ning käsitleda teemasid Gazpromi torudest põgenike ja katkuhaigete sigadeni. Kontseptsiooni sõnaohtrus ja pompoossus teeb valvsaks: lubataks justkui pilk heita igaühe moraalipeeglisse, panustagu ta tänasesse maailmakorraldusse – eestlasena või mitte – kas või väikse mutrina. Siiski on näituse pressitekstis kunstnikku nimetatud selliseks banaalsuseks, nagu seda oleks mäss (ehk siis ka hukkamõist?) liiga mugavaks, targaks ja ülbeks.²

Rajangu pilk teda ümbritsevale on halastamatu, ent pealtnäha tõesti ükskõikne. Kliinilise steriilsusega eemaldatakse poliitikalt, kapitalismilt, religioonilt, pereväärtustelt ja patriotismilt esteetilise või aatelise turundusstrateegia kest. Alles jääb õõnes eneserahulduse mootor – müüb ju, teadagi, mis. Ja olgugi et Rajangu kirjeldab nende suurte narratiivide müügitehnikat ja globaalsete konfliktide jõuvahekorda vängelt pornograafilisena, teeb ta seda ohutust kaugusest liigse viha või melanhooliata. See teeb peeglissevaatamise üsna lihtsaks: iroonia on kindlasti ka meelelahutus, natuke on isegi lõbus.

Mitmete meediumide sünteesiga on panustatud totaalsusekogemusse, pedaal põhjas. Eeskujuliku postmodernistina opereerib Rajangu meisterlikult maali, installatsiooni, ready-made’i, skulptuuri ja videokunsti žanris, näituse avamisõhtul toimus ka performance. Oma roll on sõnamängul ning intertekstuaalsetel vihjetel, mida leidub nii teostes kui ka teoste pealkirjades. Totaalsusetaotlus võiks kehva stsenaariumi puhul tähendada järeleandmisi tehnilises meisterlikkuses, kuid Rajangu materjalikasutus, detailitäpsus ja emotsionaalne läbimõeldus annavad aimu, et ka nihilismi juures ollakse oma ükskõiksuse suhtes tähelepanelik.

Laias laastus saab näitusel eksponeeritu jaotada kaheks: ruumiinstallatsioonid ning lõuendil teosed, mille hulka kuuluvad maalid ja segatehnikas kollaažkompositsioonid. Näituse avateos „Think tank 1“ ehk „Mõttekoda“ on toidupoe külmvitriini asetatud mannekeeni torso, peaks on ekraan, millel näeme kõneleva Vladimir Putini näo lähivõtet. Selline installatsioon on loodud ka Toomas Hendrik Ilvese tumma kõnega („Think tank 2“). Teemadena võib siit välja lugeda isoleeritust, kõnevõimetust, elukaugust. Kui Ilves ja Putin on paigutatud klaasi taha, siis Barack Obamat näeme (ja ka kuuleme!) ekraani vahendusel kõnelemas aga kaheinimesevoodil, mille madratsiks silmipimestav McDonald’si valgusreklaam („Master’s Bed“ ehk „Meistri voodi“).

Lõuenditel kordub motiivina alasti pornofilmilikes poosides naine, ent paariliseks selles asendis on talle kas Gazpromi logo, Mercedese märk, paavsti ainitine pilk või pliidil podisevad toidupotid. Kui teoste üldine keelekasutus ning poliitiliste protsesside pilamine või kapitalismikriitika uudiskünnist otseselt enam ei ületa, siis viimane on motiivina kindlasti üks värskematest: maal „Star Chef“ ehk „Staarkokk“ kommenteerib praegust paljuski just (ühis)meedia kaudu levivat toidu pornograafilisena esitamist ja pildikultust. Seksikusenõue tungib kõikjale ning saab enesestmõistetavaks kriteeriumiks kõigis mõeldavates kategooriates – miks ei võiks see siis määrata ka meie suhet igapäevase leivaga?

Teatud maalt saabub aga eitusest ja naeruvääristusest küllastus. Kui kogu tänasele maailmakorraldusele nii lahke käega lõplik diagnoos panna, muutub konkreetsem probleemipüstitus absurdseks, isegi teisejärguliseks. Globaalsete mastaapidega ei ole ühes suunas liikumiseks palju ruumi ning pigem varem kui hiljem on tulemuseks vaakum ja tummalt suud maigutav Putin külmkapis. Sellest tuleneb näituse selgeim emotsionaalne laeng: distantseeritud kriitika asemel prevaleerib hoopis mingi eriskummaline nõutusekogemus.

Kuulikindla omamüüdiga ja ülejäänud kunstimaailmast sõltumatu kunstnikuna manifesteerib Rajangu talle eriomast aususe luksust. Satiir on kui mitte moes, siis omal kohal alati ning popkunstilik esteetika võimaldab seda teha isiklikuks minemata ning kalgilt dokumenteerides. Rajangu ei lase sel maailmal aga rahulikult oma idiootsuses edasi triivida: tema demonstratiivne ükskõiksus ei tähenda minnalaskmist ega allavandumist. Sekkumatuses kui seisukohavõtus peitub mäss maailma vastu, millega ei nähta mõtet suhestuda muudmoodi, kui omaette muiates, rääkimata sellega dialoogi astumisest.

Seega jääb otseütlemise šoki asemel „Rahvuslikust palvushommikusöögist“ õhku vaikimine ja provokatiivne ärapöördumine. Galerii sissepääsu vastasseinas seisab teos „Pneumatic Flesh“ ehk „Pneumaatiline liha“: alasti mees- ja naisfiguuri taustaks on kõverpeegel (sic! – tegu on peegeldava kõvera pinnaga), mis loob galeriiruumi tagasi peegeldades visuaalse tunneliefekti. Ja vähemalt seni, kuni väljas on päev, paistab selle tunneli lõpus valgus.

1 Eesti Palvushommikusöök http://www.palvus.ee/index.php.

2 Vaala galerii http://www.vaal.ee/est/avaleht/article_id-1470.