Tartu gobeläänidel

Krista Piirimäe

1803. aastast, kui Tartu ülikooli juures avati joonistuskool, on joonistajad, maalijad ja eriti graafikud oma loomingus tuhandeid kordi Tartut kujutanud. Tekstiilikunstis on jäänud see temaatika tagaplaanile. Teadaolevalt tehti esimene Tartu-aineline vaip gobelääntehnikas 1961. aastal Mari Adamsoni kavandi järgi: seal on frontaalselt esitatud Tartu seitse tähtsamat hoonet koos Emajõega, just nii, nagu need tegelikult seal seisavad. See vaip osteti Tartu kunstimuuseumi kogusse, 2006. aastast on see hoiul tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Suurim Tartu-aineline vaip (5,6 m x 10,9 m) valmis 1979. aastal. See asub Tartu ülikooli raamatukogu konverentsisaalis, selle autor on Mall Tomberg. (Muu hulgas olgu öeldud, et Eesti suurim gobelään „Inimeste elu” 10 m x 50 m on Tallinna linnahallis, autor Enn Põldroos). Kui Adamsoni vaiba moodsus seisnes pinnalisuses, siis Tombergi oma hoonete piirjooni ja Emajõge meenutavas abstraktsioonis, taustas on raamatukogu ajalooga seotud portreed, sümbolid, tekstid. Kai Luiga vaip Toomemäel ülikooli muuseumi konverentsisaalis (1988) on juba nii abstraktne, et vihjeid Tartule, täpsemalt toomkirikule saab välja lugeda ainult ähmastest teravkaartest.

XXI sajandi algul on Tartu teema inspireerinud Tartu kõrgema kunstikooli tekstiiliosakonna üliõpilasi. III kursuse töödest on jõudnud avalikkuse ette raekoja seinale Kaire Kuke hea tekstiilipärase stilisatsiooniga „Vaade Tartule linnulennult” (2003) ja Mirjam Kirsi sümboolse tähendusega „Silm” (2003) ning maaülikooli peahoone saali Eva Jakovitši nostalgiline vanade Kuperjanovi tänava majade reaga vaip (2005).

Oma kontseptsiooni on esitanud ka eesti vaibakunsti grand old man Peeter Kuutma. Selle aasta volbriööks (25. IV) pandi korporatsiooni Rotalia (Tähe 3) konvendiruumis üles gobelään „Rotalia. Tartu”. Autor on mõnes mõttes pöördunud tagasi Mari Adamsoni aegadesse, sest vaiba põhisõnum on linna tähtsamate hoonete ilu. Kuutma kompositsioon on siiski täiesti teistsugune: kui Mari Adamsoni vaibal on kõik hooned en face, siis Kuutmal on ülikooli peahoone esitatud külgvaates, sest kunstniku arvates tuntakse ülikooli just selles rakursis, just nii on see märgilise tähendusega. Joonperspektiivis antud ülikooli tõttu on vaip selle suhteliselt tagasihoidlikest mõõtudest (2 m x 2,5 m) hoolimata monumentaalne ja ruumiline. Seda võimendavad hoonete fassaadi kolmnurksed viilud ja väga haruldane nüanss vaibakunstis – õhuperspektiiv. Kunstnik on väga andekalt järginud iseennast, oma kunsti selgeid ja tasakaalukaid põhimõtteid. Kuutma on ju eesti vaibakunsti distsiplineeritud alge kandja, selle üks tunnus on ka armastus kubistliku geomeetria vastu.

Gobelääni läbiv koloriit – sinine, roheline ja must on Rotalia värvid, juhtumisi ka Kuutma enda lemmikvärvid, kuid nende ebamaine intensiivsus tuleb esile tänu Martti Ruusi sisekujundusele.

Sisekujundus on viidud läbi tumehallis värvingus, mis esiteks ehmatab ja siis vaimustab, meeldima hakkab isegi konvendiruumi lagi, mida katab üleni hüüdlause „Elagu Eesti!”. Kõik on natuke sünge, armsalt patriootiline, ebatavaline ja müstiline. Ruus ongi taotlenud asjalikust kontoritöö meeleolust võimalikult teistsugust atmosfääri. Peeter Kuutma vaip paneb Martti Ruusi sisekujundusele täpi peale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht