“tARTu” kaubamaja

Kaire Nurk

Kunstikuu polnudki populistlik väljanäitus  

Foto:malev toom

 

Kaasajal täidab kunst paralleelselt ja korraga paljusid erinevaid rolle. Sellest tulenevalt on tähtis kontekst, milles ja milleks miski aset leiab. Sellele omakorda reageeritakse erinevalt olenevalt kriitikupositsioonist, s.o olenevalt isiklikest huvidest, maitsest ja avaramast/piiratumast kunstikogemusest. Pahatihti on mängus ka institutsionaalsed ja/ehk kildkondlikud huvid. “tARTu kunstikuu 2006” raames juhtus nii mõndagi erakordset, kuid see jäi kohalikus kirjutavas pressis kas ebaprofessionaalselt märkamata või “institutsionaalselt” ignoreerituks.

 

 

Ruum & sisu

Seekordset kunstikuud aitas kahtlemata nähtavamaks teha vana kaubamaja. Nähtavakssaamine tähendas ka (otse tavapäraselt!) kriitikat vasakult ja paremalt (Tartu Postimees 9. II): arusaamatu ekspositsioonivalik, ei suudetud massiga täita ruumi (nagu tähendaks näitusetegemine massi forsseerimist), vilets külakost EKA-lt ja Viljandi kultuuriakadeemialt (vaid Mooste stuudio pääses kriitikanoolest), ülevaatenäituse ja staaride puudumine. Seda kriitika ei näinud, kuidas massiivne hoone linna tsentris sai tundlikult vaheldusrikka multimediaalse sisu, milleks ei olnud ainult staatiliste taieste mass, vaid ka loengud, performance’id, muusika- ja kirjandustoimingud, ka seda mitte, kuidas hoone senine funktsioon ja olemus mängiti ümber, nii seest- kui väljastpoolt.

Mis ja milleks on ülevaatenäitus? Kellegi arvepidajalik ambitsioon? Ükski ülevaatenäitus ei anna peale nn massiga löömise mingit elamust, kirju ja rohke tööde massiiv ei lase üksiktöid märgata ja on kahtlane, kas midagi konkreetset mällu salvestub. Teisalt tekitab valikekspositsioon alati probleeme. Valik eelistab ja välistab alati kellegi. Valik provotseerib elementaarset populistlikku kriitikat, kõiki (?) tegelasi hõlmava ülevaate taganõudmist. Kas tõesti oleks pidanud kaubamaja tuupima maast laeni füüsilisi kunstiobjekte täis, nagu see oli varem pungil täis pidevalt allahinnatavat kaupa. Kahtluse alla pandud “tühjuse-esteetika” näib sel foonil lausa vajaliku võttena, et distantseeruda hoones varem valitsenud harjumuspärasest ruumimõjust. Liiatigi võis ruum, sõltuvalt erinevast vaatajakogemusest, tunduda kas tühi, tühjavõitu, parajalt täidetud või kohati tihegi! Viimasel Veneetsia biennaalil (2005) oli Bruna Esposito riputanud Arsenale 12meetrisest laest inimese kõrgusele alla miniatuurse pärli (mõõdud millimeetreis), mille ümber omakorda 10×10 meetrit vaba põrandapinda. (Loomulikult kirjutas daam kataloogis töö saatesõnadeks: “Neile, kes samamoodi tunnevad.”)

Absoluutseid seisukohti autoritaarselt välja käia on kaasaegsel kunstimaastikul ebaadekvaatne, kohaliku väikelinna pressi poolt aga üldsust desorienteeriv. Tegelikult oli kunstikuu suurim skandaal mitte grupi usutegelaste pahameel Kaisa Eiche – Taavi Piibemanni fotoseerias “Would you buy it?” müstilises valgusrežiis ilmutunud Kristuse & Co üle, vaid see, et linnakodanikule kunsti selgitamise, lahtimõtestamise ja vahendamise asemel tegi press rohkem kriitikat. Aga oli ometi kunstipropaganda-kuu?(Mida TKK, ise koolina, vastutustundest lähtuvalt realiseeris ka kunstihariduskuuna.) Mis fenomen see küll Eestis (või ainult Tartus?) on, et avaralt asju näha ei raatsita?

Edasi staarist. Oleks näiteks staar(id) kohale toodud ja hullutatud massid kokku aetud? Kuid ka sel juhul järgnenuks ilmselt tavapäraselt kellegi staarikriitika, et ei olnudki kaasas kõige parem programm, ei saanudki ülevaadet, lõpuks – et ei olnudki see kõige õigem-suurem-parem staar. Kõikjal kohal viibinud kunstikuu üldkorraldaja Katrin Ruusi sõnul oli igal üritusel oma publik. Nii oli loodetavalt igaühel võimalus leida just teda huvitav. Kunstikuu rajamine pluralismile, mis kokku moodustaks erinevuste polüfoonilise kooskulgemise ja võimaldaks sisulise kontakti, on muidugi keeruline ja nõuab väga palju organiseerimistööd, kuid on olemuslikult tänuväärne.Tegemist on kuuga, mitte paari päevaga. Kuu mastaapi, mahtu ja kestvust on soovitav tunnetada. Korraldajail jätkus stiili mitte lüüa ühekordse massi(psühhoosi)ga, vaid luua püsivalt toimiv eksperimentaalne kunstiterritoorium ja teha arvukalt väiksemaid üllatusüritusi linnaruumis. Programm ei olnud üles ehitatud massiivse välise efekti peale. Kuid siiski-siiski, ka massiivne väline efekt oli olemas – kui käsitleda vana kaubamaja hoonet kunstikuu staarina. Väliselt efektse varjus esitas see aga küllaltki konkreetseid ja harjumuspäratuid nõudmisi vaatajale/möödakäijale, kas või juba sellegagi, et tuli peatuda vaateakna ees järelemõtlemaks seal eksponeeritud tudengite kontseptuaalse fotorivi üle, selmet sellest pilku tõstmata mööda kõndida nagu tüütust kaubareklaamist. Tekitatud konflikt oli nii teoreetiliselt kui tunnetuslikult intrigeeriv.

Keda aga huvitasid ülevaated (à la statistika), oleks ilmselt pidanud külastama vana kaubamaja iga päev nagu üks korralik šoppaja kunagi. Kuus korra käies tehakse juhuostud ja on ebaeetiline selle alusel teha üldistusi. Kriitika märkas ka seda, et mitte kõik kaubamaja ruumid ei olnud kasutuses. Kuid millised olid need ruumiosad, mis olid välja jäetud, ja mis otstarbel? Üksikute hargnevate ruumiosade sulgemisega loodi homogeensem keskkond, milles toimuv moodustas haakuva ansambli. Lisaks aitas see hoomata paremini suure (no suhteliselt suure) ruumi fenomeni, mis omakorda oli paras väljakutse seal eksponeeritud kunstiteostele. Need olid asetatud pidevasse dialoogi keskkonnaga. See dialoog täitiski vana kaubamaja… Tavavaataja (-kritiseerija), kes tahaks pilte näitusel vaadata nagu lehitseks pildiraamatut (muide, ka pildiraamatus “muudavad” teosed oma palet – vastavalt vaataja meeleolule), tegelikult ei suuda “lugeda” kaasaegset ekspositsioonirežiimi, näha pilti ja keskkonda kui visuaalset ja tähenduslikku tervikut. Vana kaubamaja rakendamisega anti vaatajale uudne kogemus, milleks ta vist tegelikult ehk äkki ei olnudki valmis. Siit jälle ka pressi valgustusliku tegevuse vajakajäämised. Kunstikuu tegijatele endile oli see formaalse organisatoorse tegevuse kõrval (milleks säärased üritused tavaliselt kipuvad jääma) sisuline kunstitunnetuslik kogemus, lisakvaliteet. Nii ei olnudki seekordne kunstikuu populistlik ülevaate-aruande- või väljanäitus, vaid eksperiment Tartus (seni) puudunud ruumikogemusega. Sellest ka värskus, et mitte öelda – katsetajalikkus, avastuslikkus. Loomulikult ei ole vanal kaubamajal tulevikku kunstipaleena! Mitte sellepärast, nagu oleks majja jäävalt kivistunud lubjastunud kaubavaim, vaid sellepärast, et varakapitalistlikus ühiskonnas kultuuriimesid ei juhtu. Kultuurikeskuse ideel on pigem tunnetuslik kvaliteet, pigem kontseptuaalse kunstiakti roll – see demonstreerib kaubamaja (või ükskõik millise teise sihtotstarbelise objekti) funktsiooni muudetavust, ärgitab vaataja mõtte dünaamikat. Pärast kunstikuud ei vaadata vana kaubamaja enam kui puhtkaubanduslikku monumenti. Midagi on muutunud. Midagi muutub pidevalt. Tõtt-öelda vahepeal oli kaubamaja tühi maja, see paus oli omajagu soodus ettevalmistus uue tähenduskihi vastuvõtule. Endisest tegevusest olid ruumis alles ka vaid üksikud märgid, millega osa teoseid astus kohaspetsiifilisse dialoogi (Kaire Kukk eksponeeris autoritehnikas moekollektsiooni näiteid proovikabiinides). Vanas kaubamajas aset leidnud ürituste tegelik fenomen seisnes aga selles, et kaubamaja kadus.