Tatjana aiad

Kogo näitusega on Muravskaja teinud sammu analüütilise abstraktsionismi poole, üldistanud aia kujundi, taandades ühtlasi fotograafia meediumi selle algkomponentidele.

INDREK GRIGOR

Tanja Muravskaja näitus „Abstraktne aed“ Kogo galeriis kuni 22. I.

Nagu Tanja Muravskaja näitused sageli, on ka Kogo galerii „Abstraktne aed“ varasema väljapaneku jätk ja edasiarendus. Seekord on olnud aluseks Elnara Taidre kureeritud Tuglaste aia ainetel valminud installatsioon „Aiapagu“ (2019), kuid viiksin järje veel natuke kaugemasse minevikku, 2012. aastal Tallinna Kunstihoone galerii näituse „Kadunud utoopia“ juurde. Muravskaja esitas toona poeetilise ja südamliku fotoseeria oma vanavanemate elust kodukülas Ukrainas. Juba selle näituse dünaamilised, kohati ebateravad fotod tõmbasid vigasuse tõttu tähelepanu foto kui meediumi kohalolule, vastuolule kunstnikule kuulsuse toonud tehniliselt perfektsete stuudioportreedega. Neeme Lopp on Kumu näitust „Aiapagu. Tuglaste koduaed Tanja Muravskaja fotoobjektiivis“ arvustades* juhtinud tähelepanu Muravskaja objektiivi apoliitilisusele. Kui Tuglastele tähendas nende Nõmmel asuv aed sisepagulust, siis Muravskaja fotodel on aed lihtsalt aed. Nagu Lopp kirjutab, ei ole see enam Tuglaste aed, vaid võiks kuuluda kellele tahes, ka aia ühiskondlikest tähendustest on loobutud, „nii et foto ilu langeks kokku tema afektiga“.

Paul Horma 1960ndatel teostatud Tuglaste aia dokumentatsioon, mida Kumu kuraator Elnara Taidre Muravskajale tutvustas, köitis värvifotoga töötama harjunud kunstnikku värvide puudumisega. Mustvalged pildid kaunitest lilledest tõid tähelepanu keskpunkti fotograafia tingliku tuuma – valguse. Fotograafia on valgusest sõltuv meedium ja nii keskendus Muravskaja ka ise Tuglaste aeda pildistades just valgusele. Kogo näitusega „Abstraktne aed“ näib Muravskaja aga olevat teinud sammu analüütilise abstraktsionismi poole, üldistanud aia kujundi, taandades ühtlasi fotograafia meediumi selle algkomponentidele.

Kogo näitusega on Tanja Muravskaja teinud sammu analüütilise abstraktsionismi poole, üldistanud aia kujundi, taandades ühtlasi fotograafia meediumi selle algkomponentidele.

Tanja Muravskaja

Oma sõnul ammutas Muravskaja „Abstraktse aiaga“ töötades inspiratsiooni XX sajandi abstraktse maalikunsti eneseanalüüsi ajaloost. Kuni selleni, et näituse rohelise joonega plakat on inspireeritud vene suprematistliku maalikunstniku Olga Rozanova maalist „Roheline joon“ (1917). Vabalt suprematistlikus või/ja neoplatonistlikus traditsioonis on Muravskaja „Abstraktse aia“ kujul lammutanud ka fotomeediumi. Tuglaste aias puulehtede vahel sillerdav valgus peegeldub seekord merepinnalt, muutes jäädvustatu peaaegu tundmatuseni. Vitriinraamides värvivaesed abstraktid kuuluvad esmapilgul modernistliku foto traditsiooni, kus kunstiliigina igavesti oma alaväärsust põdema mõistetud fotograafia otsib kontakti ülevate klassikaliste väärtustega, jäädvustades igavikulisi vorme. Kuid Muravskaja näitusel ei ole fotograafia kunagi staatiline ja igavikuline, nagu on tahvelmaal. Aiakujund ei kordu näituse pealkirjas pelgast inertsist. Näituse külastamine on jalutuskäik aias. Viimane kõlab küll klišeena, ent on Muravskaja puhul tähtis osa tema kunsti võttestikust.

Kui vaadata Muravskaja loomingulist biograafiat, koosneb see suuremas osas silmapaistvalt lavastusliku kujundusega isikunäitustest. „Positsioonide“ esma­esitlusel Tallinna Linnagaleriis (2007) oli galerii kujundatud pidulikuks vastuvõtusaaliks. Põrandat kattis sinine vaip, fotod Eesti lipuga poseerivatest kunstnikest olid paraadportreede galeriile kohaselt ühtlases jadas seintele jaotatud ning lipuvalves tardunud skinhead’id kuldsete postide vahele tõmmatud sametist piirde taga. Peaaegu kümme aastat hiljem Tartu Kunstimajas eksponeeritud „Kangelane“ (2017) oli betoonhallidele postidele kinnitatud portreedega memoriaalpark, kus külaline jalutas aupaklikus vaikuses kaljukindlalt seisvate sammaste vahel. „Abstraktne aed“ on samasugune lavastatud ruum, ent näidendi peategelane on seekord fotograafia ise.

Nagu selgus vestluses autoriga, siis talle üllatusena teeb minule vaatajana näituse muravskajalikuks fotode portreeformaat. Tuglaste aia kõrgete puude vahel ei hakanud see nii silma, aga kunstnikku, kelle loomingust suurem osa on vormistatud portreedena, ei kujuta mingis teises formaadis töötamas hästi ettegi. Olgugi et näiliselt on tegemist justkui loodusfotograafiaga, mis peaks ootuspäraselt maastikuformaadis külitama.

Viimane annab taas tunnistust Muravskaja loomingu puhul esile tõstetud suisa loogilisest järgnevusest, kus üks teos arendab edasi eelmises tõstatatud teemat. Ka see, kuidas „Abstraktses aias“ on fotomeedium lahutatud elementideks (valgus, värvid, peegel), millest vaataja peab ise oma peas fotograafia kokku panema, tekitab tahtmatult paralleeli Muravskaja installatsiooniga „Monumendid“ (2008), kus pronkssõdur oli galeriis taandatud kivi- ja Vabaduse rist klaasihunnikuks. Küsimuseks jääb, kuhu foto abstraktsioon välja viib.

Nagu Diana Tamane, samuti üks järjepidevusega silma paistnud fotokunstnik, on üritanud oma perekonna lugude jutustamisele punkti panna, et leida endale teine perekond, kelle lugu jutustada, nii on ka Muravskaja teinud katset eemalduda suurtest poliitilistest teemadest. Need püüdlused on aga paratamatult läbikukkumisele määratud. Keegi ei oleks osanud ennustada, et Ukrainas puhkeb sõda, mis esmaesitlusel isiklikud „Kadunud utoopia“ nostalgitsevad fotod tagasiulatuvalt politiseerib. Sama keeruline on ette teada, millisest nurgast poliitika Muravskaja aeda sisse hiilib, aga nii maastikul kui ka fotograafial on selliseks libastumiseks küllaga potentsiaali.

*Neeme Lopp, Tuglaste koduaia pagupunkt. – Kunst 2020, nr 1, lk 14–19.