Tegevuskunstnik ja kuraator Johannes Deimling

Reet Varblane

„Seanahale” eelnesid mitmed suvised tegevuskunsti festivalid: „KanaNaha” festivalid Rakveres ning viimasel korral ka Haapsalus, siis Viinistu tegevus- ja videokunstifestivalid. Jaan Toomik on olnud seotud kõigi nende üritustega kui kunstnik, aga ka kui organisaator, kuraator. Ta on olnud meeskonnamängija, vähemalt mis puutub rahvusvaheliste kunstifestivalide organiseerimisse. Johannes Deimling, te osalesite ka eelmisel „Seanahal”, kuid siis kunstnikuna. Sel aastal kureerisite „Seanaha” rahvusvahelist  (või peamiselt saksa kultuuriruumi) sektsiooni. Kuidas valisite kunstnikud? Kas Eesti kultuurikontekst oli oluline? Või mängis rolli ennekõike eriline paik (Kiltsi endine sõjaväelennuväli), selle hiiglaslikud mõõtmed, psühholoogiliselt tugev atmosfäär? Või valisite lihtsalt kunstnikud, kelle looming ja hoiakud on teile varasemast tuttavad ja kellega olete varemgi koostööd teinud?        Püüdsin valida võimalikult erineva tausta ning hoiakuga kunstnikud. Näiteks Ingolf Keiner Saksamaalt keskendub oma performance’ites installatiivsele aspektile. Maline Castal Rootsist on jälle teatrikunstniku taust. Mõtlesin, et võiks olla huvitav vaadata, kuidas just need kunstnikud saavad hakkama nii hiiglasliku ja  võimsa paigaga, nagu seda on Kiltsi lennuväli, ning suudavad selle ühendada oma ideedega. Ühtlasi lähtusin ka sellest, et „Seanahal” osalejad ei oleks varem Eestis esinenud. Lootsin selle abil saavutada puhtama kunstilise konfrontatsiooni Kiltsi lennuväljaga ja ka Eesti kultuuri ning ajalooga. Nii ettevalmistuste käigus kui ka lõpptulemuse ajal oli selge, et kunstnikud olid sellest paigast tugevasti mõjutatud, see peegeldus nende performance’ites. Seda oli  iseäranis hästi näha norra kunstniku Ida Grimsgaardi performance’is. Ta kombineeris selle paiga Oslos aset leidnud tragöödiaga. Tema tegevusakti nimi „1012” tähistab Haapsalu endise sõjalennuväebaasi kaugust Oslost kilomeetrites. Kunstnik osutas ajaloolise paiga ja hiljuti lääne ühiskonda šokeerinud sündmuse seosele ning muutis selle ühtlasi absurdiks. Selline lähenemine võiks anda suuna nii ajaloo kui ka tänapäeva mõistmisel.  

 Kuidas hindate „Seanaha” festivali rahvusvahelises tegevuskunsti kontekstis?   

 „Seanahk 3” oli väga huvitav ning sealjuures ka edukas sündmus. Just asukoht tegi selle ürituse eriliseks, julgen isegi arvata, et Euroopas ei leia teist sellist. Kindlasti peetakse teisigi tegevuskunsti festivale tugeva tähenduse ning võimsa potentsiaaliga paikades, kuid „Seanahas” on midagi väga unikaalset. Kui nägin seda inimeste hulka, kes Kiltsi lennuväljale performance’eid vaatama tulid, siis see oli selge  märk, et festivali vastu on Eestis suur huvi. Nii et hästi valitud paiga ning seal esitatud kunsti kombinatsioon teeb festivali atraktiivseks. Mulle imponeeris publiku kannatlikkus ning huvi jätkumine hiliste öötundideni. Kunst, ruum ning publik lõid koos erilise sümbioosi, lausa sünergia: kunstnikud ja pealtvaatajad mitte ainult ei veetnud mõnusalt koos aega, vaid jagasid ka kogemusi ning hoiakuid. 

Jaan Toomik oli palju aastaid Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse õppetooli juhataja, nüüd on tema õpilane Eerik Alalooga sellel ametikohal, Toomik juhatab aga samas õppeasutuses maaliosakonda. Loodan, et teil on olnud aega tutvuda ka Eesti noorema põlvkonna tegevuskunstiga. Kuhu paigutate selle rahvusvahelises tegevuskunsti kontekstis?         

Olen õpetanud EKA interdistsiplinaarsete kunstide osakonnas 2004. aastast peale, juhatanud töötubasid ja pidanud loenguid, mille keskmes on tegevuskunst. Õpetamise käigus on mul olnud võimalus jälgida, kuidas tudengid kasutavad performance’i-keelt, töötavad välja oma lähenemise. Väidan, et nende töödes on  eriline eesti stiil, isegi kui olen veendunud, et tegevuskunsti keel on rahvusvaheline ja sellel ei ole lokaalsusega eriti midagi pistmist. Eesti tegevuskunst on rahvusvahelise nüüdiskunsti osa. See ei käi ainult Non Grata kohta, kuigi Non Grata grupp on vaieldamatult Eesti kõige aktiivsem tegevuskunsti rühmitus. Ka kunstiakadeemiast on tulnud palju noori kunstnikke, kes kasutavad aktiivselt n-ö eesti potentsiaali rahvusvahelises kontekstis. Jaan Toomik on selleks  palju ära teinud.     

Kuidas iseloomustaksite lühidalt nüüdistegevuskunsti? Kas on võimalik tuua välja  aktuaalseid suundumusi? Kuhu paigutaksite oma performance’id rahvusvahelisel tegevuskunstiväljal?     

Kogu praegune tegevuskunst on mõjutatud varasemast ajast. Keha ja kehakontseptsioon hõlmavad kõiki tegevuskunsti vorme. Performance’i-kunstis on kasutusel teatud strateegia, mida on hõlbus avada, muuta ja mis nakatab ka teisi kunstiprotsesse. Selle kohta saab lugeda lähemalt mu koduleheküljel  (www.bbbjohannesdeimling.de).     

Küsinud Reet Varblane