Tehnoloogia maagia

Kunstnik Taavi Suisalu ja füüsik Siim Pikker osutavad tõsiasjale, et uue tehnoloogia abil võivad ühes aegruumi punktis kokku saada eri aegade nähtused.

JAAK KIKAS

Taavi Suisalu ja Siim Pikkeri näitus „Datafanta“ Tartu ülikooli kunstimuuseumis kuni 23. III, projektijuhid Maarin Ektermann ja Mary-Ann Talvistu ning graafiline disainer Viktor Gurov.

13. III kell 17.30 Siim Pikkeri töötuba skaneeriva elektronmikroskoobiga; 18. III kell 17.15 Hembo Pagi loeng arheoloogilise pärandi digitaalsest visualiseerimisest ja 20. III kell 17 Taavi Suisalu heli-performance.

Eks teadus ja kaunid kunstid ole teineteist varemgi häbelikult, aga ilmse huviga piilunud. Vastastikune huvi näib järjest avalikumaks muutuvat. Silmapaistva näitena maailmapraktikast võib tuua meilgi Kumus eksponeeritud Ryoji Ikeda „Supersümmeetria“, CERNi uuringutest ja fundamentaalfüüsika kontseptsioonidest lähtunud näituse. Vaadakem ootuses ka Kumu sügisestes näituseplaanides seisva CERNi tegemistest inspireeritud näituse „Murtud sümmeetria“ poole. Eesti kunstnikudki on teadusest innustust saanud: meenutagem Ilmar Malini kunagisi „bioinspireeritud“ teoseid ja muidugi Ülo Soosterit, kes, illustreerides populaarteaduslikke tekste, pani nendesse oma arusaama ja suhtumise. Hilisem, väga otsene näide on Piibe Piirma tegevus, kes oma doktoriväitekirjas uuriski kunsti(de) ja teadus(t)e sümbiootilise koostöö võimalusi. Meenutagem konverentsi „Kunst ja teadus – hübriidne kunst ja interdistsiplinaarne uurimus“ ja seotud näitust „Rhizope“ 2014. aastal.

Mis see on? Multimeediumkunstniku (nimetame Taavi Suisalu nii) ja füüsiku Siim Pikkeri koostöös sündinud näitus tõukub Vesuuvi vulkaanilistest „eneseväljendustest“, olgu selleks siis laava mikroskoopilised kübemed või seismiline müra. Taavi Suisalu teaduse- ja tehnoloogialembus on vaatajale tuttav ka varasematelt näitustelt, seekord sekundeerib talle aga personifitseerunult teadlane. Oma mahult on „Datafanta“ suhteliselt minimalistlik. Ühes ruumis kümme ekraani, millele on kuvatud pöörleva vulkaanilise kübeme elektronmikroskoopilised pildid. Siis ühe kupli all sama kübe natuuris (ka pöörleval alusel) ja teises väike seismograaf, millega Suisalu Vesuuvi „üle kuulmas“ käis. Teises ruumis mõned fotod kuvaritel ja selgitav tekst. Moodsa maailma eripära on, et peaaegu samas aegruumi punktis võivad kokku saada väga erinevate aegade ja kohtade asjad ja nähtused. Tartu ülikooli muuseumis, mitte kaugel Vana-Egiptuse lapsmuumiast, liiguvad moodsatel kuvaritel kujutised ainekübemest, mis pärineb tuhandete kilomeetrite kauguselt ja ajast tuhandeid aastaid tagasi. Ja need kujutised ise on saadud seadme abil, mida veel sada aastat tagasi ei tuntud. Meie pilk maailmale muutub järjest teravamaks, ulatub järjest sügavamale ja kaugemale.

Näitust saadab mitmekülgne publikuprogramm, kuhu kuulub ka elektronmikroskoopia töötuba ülikooli füüsika instituudis Physicumis. Kunstniku, teadlase ja muuseumi (sisuliselt veel ka teadusinstitutsiooni) koostöö skeemi pakkus välja Tartu ülikooli kunstimuuseum projekti „Kunstnik ja teadlane kogudes“ (KuTeKo) raames. Suisalu ja Pikkeri kiituseks tuleb öelda, et nad on sellest võimalusest entusiastlikult ja tulemuslikult kinni haaranud. Tuleb ka tõdeda, et meie muuseumides ladestuvad üha paksenevad kultuurikihid erinevatest eluvaldkondadest. Nende kihtide olemasolu mõte selles ju seisnebki, et neid aeg-ajalt mitmesuguste vahenditega eri eesmärkidel „ümber künda“, tuues nad sedasi uuesti kultuuriringlusse. Sama eesmärki teenis ju ka TÜ muuseumi algatatud fotoprojekt „Tartu ülikooli sada nägu“. Suisalu ja Pikker on meile aga meelde tuletanud kunagi Tartule ülemaailmset kuulsust toonud Johan Vilipi seismograafide olemasolu.

Taavi Suisalu ja Siim Pikkeri objekti saab natuuris näha peaaegu märkamatu kübemena pöörleval alusel ühes näituse vitriinis. Pöörlev alus hõljub vabalt ruumis, puutumata millegi külge. Meenub Arthur C. Clarke’i kolmas seadus, et piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast.

Andres Tennus

Mida see tähendab? Vaevalt muidugi näitusel „Datafanta“ esitatu teaduslikus plaanis (olgu siis ajaloolis-arheoloogilises või materjaliteaduslikus) midagi uut pakub. Märksõna „Vesuuv“ lisab kahtlemata väljapanekule täiendava mentaalse aura, mida võimendavad vulkaani seismikast lähtuvad heliefektid, aga teaduslikus plaanis on tegemist eelkõige visualisatsiooni ja helide konverteerimise võimaluste demonstratsiooniga. Näituse kujundustki, kus paljude väikeste ekraanide pildid annavad liitudes üldpildi suurest objektist, võiks pidada teaduse metafooriks. On ju teadus tugevalt integreeritud süsteem, kus üksik­artiklites kajastatud eritulemused liituvad ühtseks vaateks. Aga seegi protsess pole lihtne ja valutu, teadmiste vahel haigutavad teadmatuse tühikud (nagu Suisalu-Pikkeri ekraanidegi vahel), mida teadus ajapikku täidab. Vaataja saab näitusel minna ka pilte kuvavate ekraanide taha ja näha nende tagumisi külgi, kaablite sasipuntraid ja mitmesuguseid elektroonikakarbikesi. Kes tahab, võib näha siingi metafoori maailma meelelise taju ja selle all lasuvate füüsikaliste protsesside vahekorra kohta. Muidugi on Suisalu-Pikkeri objekti suureks nimetamine otseses mõttes tugev ülapakkumine. Sama objekti võime natuuris näha ka peaaegu märkamatu kübemena pöörleval alusel ühes näituse vitriinis. See mastaapide erinevus loob täiendava pingetelje. Pöörlev alus pole aga kusagile kinnitatud. See hõljub vabalt ruumis, puutumata millegi külge. Meenub Arthur C. Clarke’i kolmas seadus, et iga piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast. Pöörleva aluse all vedeleb nööristatud pabersilt, milliseid kasutatakse teaduslike kollektsioonide näidiste kataloogimisel. Aga sildile (püüan ka alumist poolt piiluda) pole midagi kirjutatud. On see võimalus? Üleskutse? Vihje sellele, et pöörlev kübe on kasutu, kui seda ei fikseerita üldisemas kontekstis? On see absurdini viidud teaduse metafoor? Kataloogida kübehaaval kogu Vesuuvi vulkaan, fikseerides nende terakeste asukoht? Suisalu-Pikkerit ma sellises iroonilises suhtumises teadusesse ei kahtlusta, ehkki ka iroonia võiks teaduse enesetunnetusele kasuks tulla. Meenutan hea sõnaga Kaisa Eiche ja Erkki Luugi korraldatud üritusi „Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents“.

Mida see annab? Kui teadus saab kaunitele kunstidele pakkuda kontseptsioone ja tehnilisi vahendeid uute ideede realiseerimiseks, mida on teadusel siis vastu saada? Teaduse üheks tunnusjooneks on suur andmehõive (big data). Kuidas aga sellesse andmestikku mitte uppuda, kuidas sealt midagi kasulikku välja lugeda? Kunstid (visuaalsed kunstid, aga ka helikunst) võivad pakkuda ideid andmemassiivide visualiseerimiseks, organiseerimiseks ja transformeerimiseks viisidel, mis võiksid lubada avastada varjatud seaduspärasusi. Eestis on selle teemaga (ka andmekunstiks nimetatud) tegelenud Ede Raadik, seda küll mõneti iroonilises vaimus. Siit on põnev edasi spekuleerida ja mõelda, kas on ka mingi selline teaduslik-kunstiline sümbiootiline objekt, kus mõlemad pooled (teaduslik ja kunstiline) oleksid võrdväärselt tugevad, esinevad aga paratamatus ja vältimatus tervikus. On ju lihtne oletada, et sisuka (keerulise, kompleksse) nähtuse korral saab sellest ekstraheerida teadusliku ja ka kunstilise kuvandi, mis aga oleksid teineteisest suhteliselt sõltumatud ega lisaksid midagi vastaspoolele. Teaduslike tulemuste esitamine teadusartiklite vormis on jäik, väheste võimalustega formaat. Netiartiklite võimalused on juba palju laiemad ja neid ka kasutatakse (lisatud videod, animatsioonid jm). Eriti nõuavad visuaalset atraktiivsust teaduslikud presentatsioonid (konverentsiettekanded). Kuhu siit edasi? Näituse kaastekstis on öeldud: „Uued tehnoloogiad loovad andmete kogumiseks uusi võimalusi, nii et ikka ja jälle tundub meile, et oleme lähemal kui kunagi varem. Kuid millele?“ See on küsimus!