Teod

R. V.

S

irje Helme, Kumu direktor Kumule on eesti rahval kõrgendatud ootused ja on ka selge, et uue hoone valmimisega Eesti Kunstimuuseumi tähendus meie vahest mitte nii kultuurilembelises ühiskonnas kasvab. Kuid on ka selge, et sootsium on seda rikkam ja kultuurielu paindlikum, mida rohkem kultuuriinstitutsioone meil on. Mis saab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest? Kas see jätkab kellegi teise juhtimisel või ühendatakse Kumuga? Kumul on erakordselt vastutusrikas roll tänases ühiskonnas, võib öelda, et see on lausa kultuuripoliitiline roll. Muuseumi avamine on tõepoolest väga komplitseeritud seetõttu, et nii kunstnikkonnal kui ühiskonnal on kõrgendatud ootused. Aga ei ühiskond ega kunstnikkond ole ühtne mass, vaid kihistunud vastavalt haridusele, eelarvamustele, kogemustele jne. Samas toimib muuseum nagu suur eesmärgipärane süsteem, tema ülesanne on teha nähtavaks suuremad ja üldisemad liikumised ja tähendused kunstikultuuris ja ühiskonnas. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse pärast pole vaja muretseda, see jääb iseseisvaks üksuseks, sest esiteks ei kattu tema ülesanded muuseumi ülesannetega ja teiseks on kunstielu mobiilsuse ja paindlikkuse seisukohalt oluline mitmete erinevate institutsioonide olemasolu. Teine asi on loomulikult institutsioonide koostöö, mis pole mitte ainult vajalik, vaid lausa kunstielu efektiivse funktsioneerimise eeldus. Millist rolli peaks Kumu Eesti ühiskonnas mängima hakkama? Ja kas on reaalne, et ta seda ka hakkab? Eesti muuseumid on viimasel ajal väga energiliselt muutunud ja omandamas märgatavalt paremat positsiooni kuulsal liinil supermarket ? kirik. Muuseumid on muutumas multifunktsionaalseteks keskusteks oma intensiivse haridus-, arendus- jne-tööga. Muidugi peab silmas pidama, et selle tõttu ei kannataks ekspositsioonide uurimispõhine alus. Loodan, et Kumusse on kõigil asja, sest sihtgruppidele saab pakkuda erinevaid asju. Muuseumi kujund on muutumas ja ma eeldan, et Kumu saab siin oma uudsuses palju ära teha. Kui suur ekspositsioonipind jääb meie kunsti klassikale ja kui suur osa praegusele kunstile? Milline peaks Kumu ekspositsioonides olema eesti ja väliskunsti vahekord? Kumu avamiseks on klassika ja kaasaja vahekord reguleeritud korruste kaupa, ekspositsioonid on ajastupõhised. See, kuidas me oma kunsti käsitleme, ei pea aga olema staatiline vaatenurk, vaid dünaamiline süsteem, kus ka erinevate kunstnike kooslused muutuvad. On mitte ainult hea, vaid lausa vajalik, et tekiks tõsine diskussioon ekspositsioonide baasilt. Muuseum tegeleb ideedega ja siin on loomulikult tähtis osa väliskunstnike loomingul. Ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber? Kas Kumu valmimisega kandub kunstielu raskuskese Kadriorgu? Millist rolli hakkavad kandma teised galeriid? Näiteks Tallinna Kunstihoone? Muuseumi asukohta on kritiseeritud, et see on linnakeskusest eemal ja inimesed sinna niisama sisse ei astu. Oleks tore muidugi, kui muuseum kerkiks keset Vabaduse väljakut, aga ammu oli selge, et kui hakatakse vahetama asukohta, jääb muuseum ka XXI sajandil ehitamata. Samas ma ei arva, et see asukoht halb on, siin on omad eelised, on tekkimas terviklik keskkond, kuhu on asja paljudel ja pikemaks ajaks. Muuseum ei ole galerii, arvestatud ongi pikema külaskäiguga ning multifunktsionaalse tegevusega muutub ka otsesuhe ?käin ära ja vaatan? mitmekihilisemaks. Ma ei usu, et Tallinna Kunstihoone roll ja tähendus Kumu avamisega muutuks, Kunstihoone ideoloogia erineb samuti muuseumi omast. Usun, et mida edukam on Kunstihoone, seda rohkem käib külastajaid ka Kumus ja vastupidi. Eelistan terviklikke süsteeme.