Aasta kokkuvõtteid on alati veider teha. Kas, kuidas ja mil määral erines lõppev kunstiaasta Eestis eelmistest? Teatud mõttes on juba iga hetk ainukordne ja kui korralikult välja suumida, on aasta lihtsalt üks väikene vilksatus igavikus. Mida esile tõsta, millele rõhuda? Mis jääb sõelale?
Veelgi enam, ehk tasub endale meelde tuletada sedagi, et pole sugugi kindel, kui palju sündmustest püütakse sellistes kokkuvõtetes kinni või kui palju sündmusi luuakse ja kinnistatakse tõlgenduste kaudu. Teinekord võivad tagantjärele tähenduslikuks muutuda just need seigad ja juhtumid, mida omal ajal keegi ei märganud. Ja kuidas ikkagi talitada kõikvõimalike lünkadega, mis kummitavad paratamatult igat sellist kokkuvõtet? Siiski pole ka päris õige öelda, et kõik taandub maitsele ning iga kokkuvõte on lõpuks ikkagi vaid oma kirjutaja nägu.
Sürreaalsed tähtpäevad
Esimese „Sürrealismi manifesti“ ilmumisest möödus tänavu sada aastat ning ümmarguse tähtpäeva järellainetus jõudis ka Eestisse. Kunstiasutused olid selleks valmistunud ning reageerisid kultuuriloolisele sündmusele pidulikult. Tartu Eesti Rahva Muuseumis oli manifesti aastapäeva puhul üleval näitus „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood“, kus sai näha vastavalt eesti ja tšehhi sürrealistlikku kunsti. Näitus valmis ERMi ning Tartu ja Praha kunstimuuseumi koostöös. Mida sürrealism siis maailmas täpsemalt lahti loksutas? Milline oli André Bretoni ja tema vahelduvate kaasteeliste tegemiste mõju kunstnikele? Mismoodi tõukusid neist omakorda järgmiste põlvede tegijad? Mida on öelda sürrealismil meile praegu?
ERMis näha oleva nii-öelda ajaloolisema lähenemise kõrval võis Tartu kunstimuuseumis näha kolme väga eriilmelist näitust, mis haakusid kõik samuti kuidagi sürrealismiga. Nendeks olid Ilmar Malini näitus „Igaviku hõõg“, Kris Lemsalu isikunäitus „Donatella. Elukeeris“ ning rühmanäitus „Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel“. Kõik kolm suhestusid sürrealismiga väga erinevalt, s.t mõni otsesemalt, teine kaudsemalt, ent lülitusid siiski rahvusvahelise fenomeni tähistamisse. Kokku oli tegemist väga jõulise žestiga. Ümmargune aastapäev andis formaalse ettekäände heita sürrealismile uuesti kriitiline pilk ning seda tänapäeva valguses mõtestada: vaadelda taas selle nähtuse õnnestumisi ja luhtumisi, horisonte ja teetähiseid – esitada vana asja kohta uusi küsimusi. Loomulikult sisaldab selline ettevõtmine endas ka parajat portsu paradokse: see, mis kunagi oli šokeeriv ja vabastav, on sageli tänapäeval hoopiski hubane, ajalooline, nostalgiline. Loomulikult mitte alati, mõnel puhul on raske töid oma kontekstist lahutada. Hea näide on siinkohal Mikkeli muuseumi Ülo Soosteri sajanda sünniaastapäeva puhul tehtud tagasivaatav näitus „Sooster 100. Vaade erakogudest“, mis tuletas vaatajatele meelde, et iga olulise kunstniku looming, olgu ta siis sürrealist või ei, tekitab mingil määral ebamugavust.
Teadvustamatuse jõududega dialoogi astumine näeb tänapäeva kunstniku jaoks väga teistmoodi välja kui toonastele tegijatele, seda muu hulgas just sürrealismi pärandi tõttu. Võib-olla oleks üks võimalik näide siinkohal näitus „Kaose kogudus 101“ Tartu kunstimajas? Maailma jõujooned on vahepealse saja aastaga muutunud, reaalsuse korrastatud pealispind ja subjekti represseeritud hämarus näivad aeg-ajalt olevat juba ette kohad vahetanud. Enam ei mässata samamoodi ega ka samade asjade vastu: tänapäeva kunstnikke vaevavad teised hädad. Seda, mis kunagi mõjus ohtlikult ja käivitavalt, on nüüd lihtne kaubaks teha. Mis võiks olla sürrealismi analoog tänapäeval? Kas seda oleks tänapäeval üldse vaja? Üha rohkem teadvustatakse üksikisiku kõrval ka keerukate inimeseüleste süsteemide tähtsust ja nende rolli maailma kujundamisel. Ometi on sürrealistidelt nii mõndagi õppida. Nii võikski siit edasi küsida: kas näiteks kliimakriisis on midagi sürrealistlikku? Ehk on hoopiski loodusjõud need, mis nüüd inimese teadvuses toimuva loominguliselt ümber pööravad? Kuidas siduda omavahel antropotseen ja müstika? Mismoodi suhestuvad omavahel sürrealism, mütoloogia ja tehnoloogia?
Muidu sürrealismiga vaid aimamisi seotud Kumu näituse „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“ raames sai näha eesti klassikute vahel kunstniku, kirjaniku ja feministliku müstiku Leonora Carringtoni salapäraseid maale. See tegi igati tuju heaks ning meenutas, et sürrealism ei ole (ega ole kunagi olnud) enesega identne, enesesamane nähtus, vaid midagi veidramat. Kui sürrealismi paljundada, loksutada, kobardada, muutub see taas huvitavaks.
Pühad hübriidid
Eelmise Veneetsia biennaali peanäituse pealkiri „Ulmade piim“ tuli samuti Carringtonilt, kuid 2024. aasta oma kandis hoopiski pealkirja „Võõrad kõikjal“ ning selle keskmes oli põlisrahvaste looming ja autsaiderkunst. Tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindanud Edith Karlsoni „Hora lupi“ ehk „Hunditund“ leidis aset muust (m)elust eemal, Chiesa di Santa Maria delle Penitenti desakraliseerimata kirikus, paigas, mis oli ka kunstniku enda sõnul kogu väljapaneku alge. Suuremad ja väiksemad mütoloogiliselt laetud skulptuurid nihestasid mahajäetud kiriku atmosfääri.
Neis tema töödes kohtuvad hübriidsus ja kaduvik, monoteismi varjud ja maagia. Karlson on alati pannud skulptuuri vormi midagi, mis näib olevat ainult poolenisti siit maailmast. Lõputu kihamine tardub, võtab kindla kuju. Selles protsessis on midagi ebaõdusat, aja seiskumine tuletab meelde surma kohalolu. Ometi on raske öelda, kas skulptuur on Karlsonil meediumina teadlik katse aja liikumist taltsutada, sest tema tööd on väga sageli pikitud vahepealsuse ja hübriidsusega. „Hora lupi“ väljapanekus nägi loomi, inimesi(?), linde, näkke, friike … Auk kirikus justkui kutsus monstrumeid mingist muust sfäärist siia maailma, kahe peaga kass vaatas korraga tulevikku ja minevikku … Kas see vahepealsus narritab aja tardumist või toimub siin midagi muud?
Vahel tundub, et Karlsoni töödele on omane teatav müütiline režiim, mis võimaldab neil formaalseid vastuolusid ületada. Rumeenia võrdlev usundiuurija Mircea Eliade on mitmel puhul kirjutanud sellest, kuidas püha võib ilmneda täiesti ootamatult (hierofaania), konkreetse mütoloogia atribuutikast ja narratiividest sõltumatult ning tekitada inimestes hoopis teistsuguse ajataju ja tunnetuse. See on igavikuline või otse öeldes müütiline aeg, nõndanimetatud igavene tagasitulek. Selle sees on aeg küll tardunud, kuid samal ajal on kõik potentsiaalsused võrdselt lahti ning alati olemas. Kõik on alati ja endiselt siin ning pidevalt uus. Loomist ja avastamist pole võimalik eristada, iga asi on teatud mõttes juba ette iseenese jälg ja tont. Nõnda ei saa Chiesa di Santa Maria delle Penitenti kirikus maagiliste ja mütoloogiliste olevustega mängimist kuidagi võtta pühaduseteotusena – vastupidi: kui läheneda müütiliselt, võiks hoopiski öelda, et Karlsoni looming lülitab kiriku atmosfääri endasse. Selle hiilgus on kadunud ja siinsamas.
Jevgeni Zolotko näitus „Aadama saladus“ Kumus mängis samuti sakraalsuse koodide ja vaikusega, kuid hoopis teistmoodi. Seal oli tunda raskust ja loobumist, pühadust ilma pühaduseta. Müstika ja pingsad otsingud võivad viia tänapäeva elutunnetuse juures ka mingi hajumiseni. Ent kui võiks arvata, et tehnoloogia müütilisele mõtlemisele kuidagi vastandub, siis viimase aja arengutendentsid nüüdiskultuuris näivad kinnitavat hoopis vastupidist. Programmi „Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024“ raames võis näha üsna kirjut pilti, ent mis puutub just kaasaegsesse kunsti, siis kristalliseerus selle ümber palju näitusi, mis püüdsid heita pilgu tulevikku, näha seda tehnoloogilise, miks mitte ka ulmelise pilguga. Prooviti sünteesida muinasjutuline tehnoloogiaga, s.t ühendada omavahel inimülene ja inimjärgne. Jätkuvalt lahti rulluv kliimakriis, sõda ja muud katastroofid sunnivad üha sagedamini küsima, mida on üksikisikul võimalik teha, et maailma natukenegi paremaks muuta, ning näib, et tihtilugu kisub kunstnike fantaasia tänapäeva ülevalgustatud maailmas tagasi müütide ja masinate poole.
Timo Tootsi tehnoloogilise kunsti talus Maajaam käima lükatud ja teostatud vabaõhunäitus „Metsikud bitid“ kogus kokku kaasaegsed kunstnikud maailma eri nurkadest ning pani nad uurima, mismoodi astuvad omavahel dialoogi Eesti maastik ja tulevikutehnoloogia. Rahvusvaheline tehnoloogilise kunsti näitus „Metsavaimud masinas“ Eesti kirjandusmuuseumis ja Tartu ülikooli loodusmuuseumi hoones ühendas endas aga tulevikku suunatud hoiaku ja rahvapärimuse. Ameerika ulmekirjanik Arthur C. Clarke’i sõnul on iga piisavalt arenenud tehnoloogia äravahetamiseni sarnane maagiaga. „Metsavaimude“ näitusel uurisid kunstnikud seda, kuidas üks läheb teiseks üle. Mismoodi võiks tehnoloogia tagasi tuua selle lummuse, mis maailma ratsionaliseerudes vägisi kipub ära kaduma? Tallinna tarbekunsti- ja disainimuuseumis vaadeldi näitusel „Uneversum. Rütmid ja ruumid“ teadusliku distantsiga sellist kummalist nähtust nagu uni. Missugune seos on kõigil neil nähtustel ühiskonnaga? Kõike saab kirjeldada mitut moodi, ükski diskursus pole kunagi neutraalne. Mis hetkest muutuvad andmed, mis praegu maailma justkui kõige täpsemini kirjeldavad, inimeste jaoks hoopiski ise salapäraseks, veidraks? Kuidas on nende tekitatud salapära seotud tehnoloogia või näiteks hilise kapitalismiga? Näib, et neid pingeid annabki praegu uurida kõige paremini just kaasaegse kunsti vahenditega.
Mida toob tulevik?
Pinget tekitas ühiskonnas ka nõidus nimega kärped. Tuletagem meelde: kunsti eelarvest kärbiti kokku 8%. Selle moodustasid 4% valdkonna sihtasutuste eelarvest (kehtib kõigis kultuurivaldkondades), 5% Eesti kaasaegse kunsti keskuse ning kaasaegse kunsti arenduskeskuse eelarvetest ning 50% Konrad Mäe sihtasutuse eelarvest. Nendele lisaks läks ka ootamatute vajaduste katteks hoitud reserv. Mis juhtub nende kärbete tagajärjel, on praegu vara öelda, aga midagi head see olla ei saa. Selge on, et asju hakatakse koomale tõmbama. Karta on, et lähiaastate kunstielu ei tule nii mitmekesine ja rahvusvaheline kui tänavune.
Hea uudis on aga see, et 90aastaseks saanud Tallinna Kunstihoone laguneva maja remont saab nüüd ikkagi hoo sisse, olgugi et selle ümber käis aasta läbi peen tants. See otsus jääb positiivselt mõjutama siinse kunstivälja tulevikku päris kauaks. (Sülitagem kolm korda üle õla.) Praegu Lasnamäe roosas paviljonis tegutsevas institutsioonis oli sel aastal mitut huvitavat näitust, muu hulgas nt Raul Meele ja Krzysztof Piętka provokatiivne „Ülemlaul“. See suutis vajutada justkui kõigile ühiskonna valupunktidele korraga, jäädes seejuures ikkagi kauniks ja ebamaiseks. Kaunidusega on kuidas on, aga ebamaisust kuluks praegu vist igaühele natukene rohkem ära.
