Tööstuskunstnikud rambivalgusse

Raili Keiv: „Head disaini ei viska keegi ära. Sellel on elav järelturg, millele osutavad ka ühismeedias tegutsevad Tallinna Ehituskeraamikatehase ja Tarbeklaasi toodangu kogujad.“

SILVIA PÄRMANN

Raili Keiv õppis keraamikat Eesti kunsti­akadeemias ja lõpetas seal 2013. aastal tootedisaini magistrantuuri. Aastatel 2007-2008 täiendas ta end Saksamaal Giebichensteini kunsti- ja disainiüli­koolis (Hochschule Burg), 2012. aastal Taani kuninglikus kunstiakadeemias. 2008. ja 2012. aastal oli ta praktikal Kahla portselanitehases, kus teostas ka oma loomingut. 2013–2017 elas ja töötas Keiv Berliinis. 2017. aastast õpetab ta EKAs ja tal on Arsi kunstilinnakus ateljee. Ta on osalenud arvukatel isiku- ja rühma­näitusel Eestis ja välisriikides ning tema looming on eksponeeritud ka ETDMi püsinäitusel „Sissejuhatus Eesti disaini“. Disainerina töötab ta peamiselt portselani ja saviga, katsetab nende piire ja kombineerib neid teiste materjalidega.

Tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitus „Tuba“ on uue näitusesarja esimene väljapanek. Sarja eesmärk on kutsuda kunstnikud ja disainerid suhestuma muuseumi kogudega, eelkõige keskkonda kujundanud esemelise materjaliga. Raili Keiv on valinud muuseumi keraamikakogust 1960. kuni 1980. aastateni valminud ja nüüd disainiklassikaks saanud nõud ning liitnud need oma loominguga uueks koosluseks.

Mis sind näituse „Tuba“ tarvis läbi töötatud materjali puhul kõige enam hämmastas?

Keraamika on tihti nii argipäeva nägu, et seda ei peeta eriliseks – aga keraamika on eriline. See mõte tabas mind, kui avastasin, et kasutan igal pühapäeval lapsele pannkoogitaigna tegemiseks Laine Sisa (1931–2002) kaussi, mis on olnud tootmises üle 50 aasta järjest. Siimusti Keraamika teeb neid tänapäevani. Sisa nimi pole aga sugugi tuntud!

Kui nägin Velda Soidla loomingut, siis mind hämmastas, kui läbimõeldud on tema nõude komplektid, praegusel ajal on palju rohkem juhuslikkust. Aga kui küsisin EKA tootedisaini osakonna juhatajalt Maarja Mõttuselt, kas ta teab Velda Soidlat, kes töötas üle 40 aasta tööstuskeraamika disainerina, siis vastus oli ei. Uurisin veel mitmelt erialainimeselt, kas nad on Soidla loominguga kursis, ja mind üllatas, kui vähe tuntakse tema disaini noorema põlvkonna seas.

Terves maailmas tuntakse disainereid ja nende loodud toodete lugu. Aga meil osatakse eelmise sajandi keskpaiga disaineritest nimetada vaid Bruno Tombergi, ehkki meil oli suurepäraseid tegijaid väga paljudes valdkondades.

Oled valinud tihedalt maastikult välja mõned tööd ja autorid, liitnud need uueks koosluseks ning loonud neist näitusel oma lisakihistuse. Kuidas sündis autorite valik?

Valmistasin seda näitust ette terve aasta, millest esimene pool oli ideede genereerimise aeg. Võimaluste hulk oli suur, sest näitusesarja „Tuba“ kontseptsioon ei eelda otseselt, et peab ise töid juurde tegema. Tähtis on suhestuda muuseumi kogudega. Arhiivimaterjaliga tutvudes jõudsin järeldusele, et tööstuskeraamika on õige valik. Olen ise tööstuskeraamikaga otseselt seotud.

Esimene plaan oli valida keraamilisi objekte igast kümnendist, aga kui olin kokku kogunud objektid, mis mulle meeldisid, siis selgus, et enamasti on need tehtud 1960ndate lõpul ning ka 1970ndatel ja 1980ndatel. Stuudio- ja tööstuskeraamika on täiesti erineva esteetikaga asjad ja suhestun minimalistlikuma tööstusvormiga paremini – funktsioon ja lihtne vorm huvitavad mind.

Lõpuks jäid dekooriga esemed välja. Kui liikusin varasemasse perioodi, 1950. aastatesse, vaatas mulle vastu rikkaliku dekooriga maailm. Maailm, mida näeb Jaanus Samma näitusel „Vaikelud rahvuslike motiividega“, aga mind kui disainerit see ei kõneta. 1960. aastatel hakkasid tekkima huvitavad vormid, 1970. aastad olid tööstuskeraamika õitseaeg, ka 1980. aastad olid veel väga põnevad. Kui hakkasin autoreid ja mulle meeldivaid töid kokku viima, siis sain aru, kes olid nendel kümnenditel olnud silma­paistvamad.

Valisin välja hästi lihtsad vormid, mis võivad paljude meelest olla isegi igavad. Olen märganud, et mulle endale tunduvad just igavad asjad huvitavamadki. Lõplikku valikusse jäid keraamikaettevõtetes 1960ndatest kuni 1980ndateni disaineritena tegutsenud Leo Rohlini, Anu Rank-Soansi, Laine Sisa, Velda Soidla, Henriette Tugi-Nuusbergi, Annika Tedre, Anne Keegi, Haidi Ratta, Ingrid Alliku ja Tiina Lõmuse tööd. Mõned tööstuskeraamika klassika näidised on väljas originaalina, mõned vormid olen taastanud.

Kohtusid näituse ettevalmistamise käigus ka endast palju vanemate tööstuskunstnikega. Kuidas suhtutakse sellesse, mis toimub praegu siinsel disainiväljal?

Nad olid nüüdisdisaini suhtes hästi positiivsed. Enamik neist ei jälgi küll pidevalt disainiväljal toimuvat. Mitmed vanemad keraamikud vaatasid omal ajal Soome poole ja on ka praegu paremini kursis sellega, mis seal toimub. Anu Rank Soans tõi näiteks esile Tapio Wirkkala Tallinnas toimunud näituse. Soome keraamikatööstuse areng on olnud stabiilsem, meil valitseb rohkem katkestuste kultuur. Proovisin ka autoritega kohtuda ja suures osas see õnnestus, ka Leo Rohliniga (1939–2022) rääkisime suvel näitusest.

Ja kuidas suhtus sinu lähenemisse Eesti keraamika grand old man Rohlin?

Tegelikult tutvustasingi oma ideed kõigepealt Rohlinile, et mis ta arvab sellest, et tahan mõned toonased tarbevormid uuesti teha. Ta suhtus sellesse igati positiivselt ja julgustavalt ning andis näituse tarvis oma 1977. aasta serviisi tumerohelise kannu ja selle vormi. Näitusel ongi väljas kann, mille ise uuesti valasin.

Tarbeklaasi kunagi anonüümsetest disaineritest on saanud viimasel paaril aastakümnel nimekad tegijad, keda enamik teab. Kas Eesti tööstuskeraamikas töötasid sama tasemega staardisainerid? Millal tuleb nende loodu uus aeg? Paljud vormid on ju säilinud ja taastatavad.

Identiteeti otsitakse oma kultuuri kõikvõimalikest vormidest, seepärast on huvi tollase disaini vastu säilinud. Eks seetõttu on tähtis avada meie keraamika ajaloo seegi peatükk.

Keraamikal on sama suur potentsiaal kui klaasil, ehkki 1960. ja 1970. aastatel ei saanud kasutada kõrgkuumussavi ja seetõttu ei ole need nõud nii vastupidavad. Klaas on klaas, see on ikka samasugune, ajale hästi vastu pidav materjal, nagu portselangi. Eestis oli peamiselt saadaval madalkuumussavi ja saviglasuuride eripära tõttu tekkis ka koloriit: samblaroheline, tumepruun, sinepikollane, helesinine jt maalähedased toonid. Soomes kasutatakse näiteks Kaj Franki ja mitmete teiste 1950. aastate toodete kujundust praegugi. Aga kui vaadata Franki originaalseeriat, siis on näha, kui palju on seda aja jooksul viimistletud, täiuslikumaks lihvitud.

Kui võtta mõni 1970. aastate siinse tööstuskunstniku töö, võiks selle sulandada mõnda Iittala seeriasse nii, et keegi ei märkakski – käekiri oli siin samamoodi põhjamaine. Velda Soidla (sünd 1942) looming väärib kohe kindlasti rohkem tähelepanu.

Milliste võtetega oled sidunud kunagiste tööstuskunstnike loodu oma loominguga?

Alguses polnud ma üldse kindel, et ise mõne uue esemega välja tulen, sest ma ei tahtnud konkureerida olemasolevate objektidega. Need on selle näituse peategelased. Oli ka selge, et ma ei saa teha näiteks vaasi, aga jõudsin kandiku mõtteni, sest sellega sain pakkuda 1970. ja 1980. aastate objektidele neutraalse lava. Kuna mind köitis mõte siduda esemed üheks serviisiks, siis valisin välja hulga sümpaatseid kausse, põnevaid taldrikuid oli raskem leida. Ka oma varem tehtud tööde hulgast ei leidnud ma taldrikut ega kandikut, aga tahtsin esemed söögilauana eksponeerida. Kandik või suur taldrik on hea kandev vorm, millega dialoog tekitada.

Sind on alati intrigeerinud tööstuse ja väikestuudio formaadi erinevad võimalused, nende maailmade dialoog ja vastuolu, tööstusega seotud perfektsus ning väiketootmisele omased eksimused. Kas seda näitust ette valmistades oli sellest vastuolude võlust abi või tundsid puudust tööstuse võimalustest?

Arvan, et mulle meeldiks olla tööstuskunstnik, aga olen pidanud kohanema olukorraga, mis meil Eestis on. Praegusaegse keraamikatööstuse perfektsusega konkureerida on võimatu. Kuna olen saanud Kahla portselanitehase kogemuse, siis tunnen hästi tööstuse võimalusi ja tean ka seda, mida on tülikas või ebamõistlik teha. Eks ma võimaluste maal mängingi.

Tööstuses toodetakse iga objekti suures tiraažis ning tootmise ettevalmistamine on väga kallis, mistõttu iga toode peab olema väga hästi põhjendatud. Samal ajal on tööstuses optimeerimisel tähtis roll, nii et sageli ei näe toode enam välja selline, nagu oli algidee.

Tihti leitakse, et disainer peab oma loominguga pakkuma probleemidele lahendusi, mitte looma üksnes esteetilisi elamusi. Kas sellega, et osutad Eesti tööstuskeraamika abil uute täiskomplektide loomise tarbetusele, nõustud selle seisukohaga?

Tänapäeval pole kodudes suurtel serviisidel enam kohta, nõusid ostetakse aja jooksul vastavalt vajadusele. Head disaini keegi ära ei viska, heal disainil on elav järelturg, millele osutavad ka ühismeedias tegutsevad aktiivsed Tallinna Ehituskeraamikatehase (TEKT) ja Tarbeklaasi kogujate grupid. Aja jooksul terad eralduvad sõkaldest. Kõiges, mis ma näitusele olen valinud, on kvaliteet sees.

Eesti disainerid, kellel tihtipeale tootmisjääke ei tekigi, otsivad sageli tootmisjääkide ja prügi kasutamise võimalusi. Kui sageli oled sellist mõtteviisi kohanud suurte, just keraamika-ettevõtete puhul?

Saksamaal ma küll raiskamist ei näinud: materjal oli kallis ja praaki vähe. Ülejääk kasutati ära ehitustööstuses, tarneahelad on seal väga hästi läbi mõeldud. Ka kipsvorme saab mingil määral uuesti kasutada. Tooraine on kallis ja millelgi ei lasta raisku minna. Ma pole küll kindel, et see ka väljaspool Lääne-Euroopat nii on.

Portselani ja keraamika valmistamine nõuab tehniliselt palju aega, kuid materjal peab ajale hästi vastu, keraamika on mõeldud kestma. Kas sind hirmutab mõte, et sinu tassi- ja vaasikildude järgi harutavad ajaloolased kunagi meie aja lugusid lahti?

Mulle meeldivad kaua kestvad ja hästi tehtud asjad.

Jätsid oma väga paljutõotava betooni ja portselani miksiva seeria pooleli siis, kui lapseootele jäid, kuna töö tervisele kahjulikus betoonitolmus polnud enam mõeldav. Kas oled mõelnud selle juurde tagasi pöörduda?

Olen ikka mõelnud. Aga kui töötan teemadega pika aja jooksul, siis on nende vahel väikeses stuudios keeruline liikuda. Betoonitolm seguneb teiste materjalidega ja samal ajal ei saa millegi muu kallal töötada. Berliinis kasutasin eraldi stuudiot, kus tehti betoonist kööke, seal seda probleemi ei olnud.

Mu looming peegeldab kindlasti keskkonda, kus parasjagu viibin: kohanen keskkonnaga, haaran kinni võimalustest, mida keskkond pakub.

Oled teinud seeria „Portselan kohtub betooniga“ ja „Portselan kohtub puiduga“. Kas kavatsed veel materjalidega eksperimenteerida?

Ma eksperimenteerin väga hea meelega, aga küsimus on eksperimendi tulevikus: kas seda saab jätkata? Kui mul on käsil näituseprojekt, siis saan endale eksperimenteerimist rohkem lubada. Iga uue projekti juures on ikka eksperimendimoment. Oma loomingus tegelen põhiliselt vormimängudega. Puiduseeriaga tulid minu keraamikasse esimest korda mustrid, ma ei olnud nendega varem üldse kokku puutunud.

Meeleldi mängin tavapäraste objektidega, neid kergelt nihestades. Näiteks tass, mis kiigub, või alustaldrik, millel on ühe tassirõnga asemel kaks. Kui põhiliselt on mind huvitanud vormiloome, siis puiduseeria juures keskendusin mustritele. Siis tulid geomeetrilised kujundid, ringid. [2019. aasta Hopi galerii näitusel „Nihkes“ huvitas Keivi küsimus, kuidas vabastada ring omaenese nõiaringist ja mida see endaga kaasa toob – toim.] Ringiteema sai alguse koostööna Islandi tootedisaineri Hanna dis Whiteheadiga näitusel „Nõiaring“ meie tarbekunstimuuseumis ja Islandi kunstimuuseumis.

Oled juhendanud ka EKA kursusi. Rohket tähelepanu on pälvinud nullkuluga valmistatud nõud Fotografiska restoranile. Üliõpilane Rita Rebaine Lonks esitati 2020. aastal selle projekti raames valminud nõudega tootedisaini auhinnale Bruno. Millised on sinu plaanid õpetamise vallas?

Olen seni olnud kunstiakadeemia külalisõppejõud, mind kutsus tollane keraamikaosakonna juht Urmas Puhkan Fotografiska restorani nõude projekti juhendama. See kujunes viljakaks, mitmed üliõpilased jõudsid tugeva kontseptsiooni ja väga hea teostuseni. Rita Rebaine Lonks jõudis ootamatu tulemuseni: taldriku materjalist sai ülekuumenemise tõttu mullitav kuumaastik ja tavapäraselt praagiks peetav defekt uue tähenduse ja tootepotentsiaali. Tegemist oli nullkuluga valminud tootega, sest ahju läks taaskasutusest leitud taldrik.

Regulaarsemaks on kujunenud koostöö tootedisaini osakonnaga: teen värsketele üliõpilastele vormitöötoa igal kevadel. Olen täheldanud, et kursuse käigus üliõpilased avanevad ja hakkavad vormiga ümber käima märksa vabamalt ja julgemalt.