Töötegemise tunne

Adamson-Ericu muuseumi „Pesupäeva“ näitus tuletab meelde, et inimese töö peab suhestuma loodusega, et elule mitte võõraks jääda.

LEILA LÜKKO

Näitus „Pesupäev“ Adamson-Ericu muuseumis kuni 28.V. Kuraator Ülle Kruus, kujundaja Inga Heamägi.

Näitusel „Pesupäev“ on vaadata klassikute looming, kelle hulgas on esindatud August Jansen, Andrus Johani, Kaarel Liimand, Lydia Mei, Karin Luts, Karl Pärsimägi, Kristjan ja Paul Raud, Ülo Sooster, Olev Subbi, Nikolai Kormašov, Adamson-Eric, Nikolai Kummits. Tegemist ei ole kaugeltki ühe põlvkonna kunstnikega, kuid nad kõik justkui jutustavad kaugest, mälestusväärsest ajast ja see mõjub ka praegu kõnekalt. Näitus püstitab küsimusi inimese elu ja töö kohta. Töö iseloom on möödunud ajaga võrreldes palju muutunud, töö kui selline on endiselt aktuaalne.

Oma ja võõras töö

Väljapanekul näeb vaikset ja lihtsat kodumiljööd, maastikupilte, õues askeldamist, pesuga seotud toiminguid, siseruumis töötamist. Töötegemine võib olla mitmesugune: lausa vastanditena mõjuvad argielu idüll ja vabrikutöö stseenid.

Andrus Johani on töötavat inimest kujutavatel maalidel (näiteks „Saun (Saunaminejad)“, 1932, „Saunas“,1933 ja „Pesunaised“, 1936) andnud töötegijat edasi otsekui kangelast. Tema tegelased on energilised, nende poosid mõjuvad jõulisena, teatud määral isegi agressiivsena. Näitusesaali teises ruumis eksponeeritud Johani maalil „Köögis“ (1935) meenutab naisefiguur aga kööki aheldatud kangelannat. Keha teeb tööd, kuid pilk on ära pööratud, andes mõista, et tema mõtted rändavad mujal. Selle tööga tuleb näitusele võõrandumise teema: nii Johani kui ka Erich Lepsi pesutriikimist kujutavatel maalidel (Johani „Pesutriikijad“, 1932 ja Lepsi „Pesutriikija“, 1936) on kujutatu millegagi ametis, kuid tema tegevus on lahutatud loomulikust töötegemise vajadusest. Johani maalidel on oluline kehaline tegevus, mis mõjub vastandlikult mitme teise kunstniku just sellele näitusele valitud töödega.

Kristjan Raua „Natüürmordis (Leel)“ (1896–1899) vahendatakse lihtsat argielu ja kodutunnet, väike formaat ja vaikselt kulgeva aja kujutamine on andnud maalile harmoonilise meeleolu. Ka Paul Raua maali „Pesuloputamine“ (1896–1897) atmosfäär annab edasi looduse ja taluelu harmooniat, kujutatud on lihtsaid inimesi, mitte töösangareid. Andrei Jego­rovi maalil „Veekandja“ (1910) on kujutatud pingutust nõudvat tööd tegevat naist: naise õlul on kaelkoogud, käed on pisut pahklikud, aga näost paistab heldimus. Jegorovi maalis on tunda õnnis hingeseisund, mis puudub näiteks Johani taiestes, kus domineerib tegevus.

Tundub, et mida enam on inimene suhestunud loodusega, seda alandlikum ta on ja seda harmoonilisem on tema suhe tööga.

Juba antiikfilosoofid olid arvamusel, et inimene on looduse mimees: universum kui makrokosmos ja inimene sinna orgaaniliselt kuuluv mikrokosmos. Töö looduses on eluks oluline. Värske õhk, puud, lilled ja silmapiir on siis otsekui inimese „sees“. Eks seepärast ülistatakse mitmes „Pesupäeva“ näituse teoses just loodust. Kui inimene austab loodust, siis on tema töö sellega kooskõlas. Töö võib füüsiliselt raske olla, aga kui oma kätega tehtud töö tulemust näha saab, tuntakse sellest rõõmu. Õues kuivav pesu saab korraga nii kuivatatud kui ka triigitud. Mida veel tahta, kui pärast rasket töönädalat ootab ees soe saun ja puhtad, hästi lõhnavad riided. Piibli järgi on inimesele ette nähtud kuus päeva tööd teha ja seitsmendal päeval puhata. Maarahva töö oli pingeline ja raske. Laupäevaõhtu oli saunaminekuks, pühapäeval käidi kirikus.

Koloriit eelkõige

Nikolai Kormašovi „Linnavaade“ (1969) kujutab melanhoolse meeleoluga paneelmajade rajooni. Esiplaanil on rõhuv tumedas koloriidis konstruktsioon, tagaplaanil korrusmajad. Maali paremas servas on katkine lapsevanker, vasakul valged ehitusdetailid, mis meenutavad pikaks venitatud kreeka riste. Maastik on ebatasane (arvatavasti ehitustööde tõttu) ja kujutatud pruunikas värvingus, meenutades liiva või savi. Taamal on sünge taevas. Puudub igasugune looduselement. Valged linad kui puhtus ja kodutunne on justkui oma loomulikust keskkonnast välja kistud ja õõtsuvad tehismaastikul. Lehvides pildi keskel kui lipud, mõjuvad need rohkem sümbolina kui vahetult pesuna. Need kannavad otsekui usku ja lootust millessegi paremasse, on lohutuseks rusuvas paigas. „Linnavaade“ kajastab vaoshoitud inimese siseelu, mille abil püütakse suhestuda rõhuva, töövõõra keskkonnaga. Kormašovi maal tuletab meelde, et nii nagu võib võõraks jääda keskkond, võib võõraks jääda ka elu ise.

Praeguseks on inimese suhe looduse ja tööga teisenenud, samuti koloriidi tajumine. Eesti klassikuid võib õigusega nimetada värvimeistriteks. Olev Subbi „Hilissuvi“ (1978) mahedad toonid kannavad endas minevikuigatsust sooja suve ja lihtsa maaelu järele. Õhus lehviv kerge valge pesu ja jalgupidi vees seisev ämbriga neiu viitavad küll tööle, aga neid on kujutatud tasakaalukalt ja rahulikult.

Kahjuks on looduse vaatlemine ja selle tunnetamine noorele põlvkonnale võõraks jäänud. See on asendunud värvikirevate ekraanidega, mis panevad pilgu hüplema ja röövivad keskendumisvõime.

Nikolai Kummitsa maal „Saun“ (1930) kujutab tühja saunaruumi. Uks on lahti: ei tea, kas keegi seal toimetab, kütab sauna, et saaks pärast tööd pesema, või on ta juba end puhtaks pesnud ja ukse tuulutuseks lahti jätnud. Kummitsa maali koloriit on külm, sellele heidab sooja helki lähedal eksponeeritud Tõnis Grenzsteini „Küdev ahi“ (dateerimata). Saunapäeva tuli kaua oodata, see oli eriline sündmus. Pole ime, et ka sauna maaliti. Praegused linnamugavused – kraanist voolav vesi, dušš, vann ja keskküttega tuba – ei paku erilist loomingulist inspiratsiooni. Praegusaja töötav inimene on justkui orav rattas, kes aina unistab spaast või soojamaareisist. Enamasti jääb ta ootama, et oleks aega, aga aega ei ole. Nii ta siis ootab, pilk ekraanile suunatud. Pesu pesevad ja kuivatavad masinad, puhtas õhus lehviv osoonilõhnaline pesu jääb minevikupildiks, mida pisut hoiavad alal Adamson-Ericu muuseumis eksponeeritud maalid.

Maalidega on heas kooskõlas keldrikorrusel välja pandud vabaõhumuuseumi etnograafilised argiesemed: rõivad, käterätikud, pesukausid, palid, künad ja vannid. Põnevust lisab Ulvi Haagenseni installatsioon „Küüri!“ muuseumi aias, kahjuks jääb suuremõõduline teos raskesti märgatavaks. Pesunööridel rippuv valge pesu avaneb vaatajale ainult kahe korruse vahelise trepikäigu ja teise korruse püsiekspositsiooni saali aknast.