Tõsine ühisasi

Tiit Pääsuke: „Minu nooruses täideti lünki meie kunsti katkestatuse tõttu, nüüd on see aga loogiline täiendus, edasiarendamine.“

REET VARBLANE

Tallinna Kunstihoones on 1. maini vaadata kahe oma põlvkonna staari Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu näitus „Kaunitar ja koletis“. Kui ma nendega enne näituse avamist vestlesin, siis ütles Pääsuke esimese asjana, et nende käest on juba mitmeid kordi küll raadio, televisiooni ja ka mitmete väljaannete tarvis küsitud, kuidas nad kokku said. Mina seda küsida ei kavatsenudki, sest sellel näitusel on tugevalt juures veel kolmas tegelane kuraator Tamara Luuk. Just tema idee oli kokku viia meie maalikunsti krestomaatiline kuju Tiit Pääsuke ning noor, aga juba rahvusvaheliselt ilma teinud kunstnik Kris Lemsalu. On aga ka neljas tegelane kujundaja Neeme Külm: eelkõige suur saal on omandanud täiesti teised mõõtmed ja väljanägemise, kui ollakse harjunud. Avatud lagi annab sellele katedraali atmosfääri, sisse ehitatud seinad viivad mõtte pühakoja kesklöövile, kujundatud ruumist väljapoole jääv ruum, nii-öelda olematud külglöövid, aga silmale nähtamatule, peidetule.

Kuraator Tamara Luuk on püüdnud olla üle vastandamisest, kirjutab näitusetekstis põlvkondadeülesusest, kuid pole ise sellest sugugi päris vaba. Pääsukest on ikka iseloomustatud grand old man’ina ning Lemsalu tulevikutähena, ka põlvkondadeülesuses on põlvkonna mõiste sees, rääkimata siis kaunist vastandusest „kaunitar ja koletis“.

Kuidas te ise tajute oma ühisnäitust? Kas see on dialoog või siiski vastandute? Ja kui see on dialoog, siis mida selline dialoog tähendab?

Tiit Pääsuke: Kas võtta meie näitust seda- või teistmoodi, see oleneb eelkõige vaatajast ja kirjutajast. Mina ei näe siin vastandumist, kuid aegade erinevus on olemas.

Krisi teosed on nelja jalaga praeguses ajas. Oma tööde puhul huvitab mind eelkõige, kuidas võetakse praegu vastu kolm, neli aastakümmet tagasi tehtud maalid. Üks maalikunstnik, mu endine õpilane sai ühe maali puhul aru, et tegemist on vana tööga, sest värvid olevat muutunud. See on väga võimalik, sest tollal olid meil kehvad vene värvid ja meil keelati kaadiumkollast ja kraplakki kokku segada, sest segu minevat tuhmiks. Mustaks, ütlesid Mikko ja Võerahansu. Aga mina just nii tegingi, keelatu on ju ikka huvitav. Ja kes meist siis ikka tulevikule mõtles.

Kas need tööd, mis sa oled teinud spetsiaalselt selleks näituseks, kas need on Krisi teostega rohkem dialoogis kui varasemad teosed, mis on tehtud hoopis teises ajas ja kontekstis?

Pääsuke: Arvan, et need on natuke lähemal, kuigi nendegi vormikeel on teistsugune, kuidagi pehmem. Tööd ise on lüürilisemad. Eks kogu see väljapanek on suure valimise, väljapraakimise tulemus: olen maalinud nii kolm-nelisada ja siin on väljas nelikümmend kaheksa maali. Jätsime mitmed tööd välja, sest Tamara pidas neid väga õigesti liiga ilusateks. Need ei ole kitšilikult, vaid on tõsimeelselt ilusad: soe koloriit, kaunid vormid … kuigi kitš mulle meeldib – vaata „Jahimehe süda“ ja „Kalamehe süda“. Ma hakkasin ka ise valikut tegema, kui sain teada, et teen koos Kris Lemsaluga näituse. See valik oli juba iseenesest lähenemine. Usun, et Kris ei teinud ühetegi sammu minu poole. Aga ma üritasin ka maalimise ajal – kuigi mulle on maalimine kõige tähtsam, ma maalin, nagu ma maalin ega mõtle selle peale, kus ja kellega koos oma töid näitan – ajaga kaasas käia. Kuigi ma tean, et olen ikka ajast natuke maas, sest kui peaksin ajaga sünkroonis olema, siis ma ei oleks enam mina ise. Aeg on hobune, mina olen ader.

Kris Lemsalu: Minagi näen pigem dialoogi kui vastandumist. Üks selle näituse mõttepunkte ongi see, et ligi sajandi vältel koletise kasuks töötanud kontekst ei pruugi enam tingimusteta toimida. Ka pole õige, et ma ei teinud ühtegi sammu Tiidu poole: praeguse väljapaneku ettevalmistamise ajal vaatasime kõik koos Tiidu maale ja minu töid. Selle jooksul imbusid meisse värvid ja sümbolid. Kui teostada näiteks Tallinna Kunstihoone suures saalis eksponeeritud Tiidu maalid skulptuuridena, siis näeksid need välja nagu minu teosed. Tamara tegi ettepaneku mulle mõne Tiidu või Tiidule mõne minu töö põhjal midagi teha, siis see muidugi ei toiminud, ei toimi kunagi. Aga protsessi jooksul tekkis dialoog nii või teisiti. Seeme pandi kasvama.

Kuidas iseloomustate teineteise kunsti?

Lemsalu: Tiidu tööd on naiselikud, minu tööd ei ole. Õrn käsitlemine ja tundlik esteetika. Mulle väga meeldivad Tiidu varased maalid, need, kus pidevas vormi täiustamises ei ole veel veendumust, et viimase peal teostus on ka sisu suhtes otsustav.

Pääsuke: Mulle tundub, et maalis on naiselik alge niikuinii, sest siin tegeletakse värvide ja iluga. Skulptuur ja arhitektuur on meheliku algega. Isegi graafika on mehelik: graafika on mõistus. Maalimine on intuitiivne ja kahtlemata on naiste intuitsioon õigem kui meeste oma.

Aga kunstiga on üldse nii, et niipea kui selle iseloomustamiseks mingit sõna kasutad, siis see on vale. Kuna ühegi sõnaga ei saa kunsti väljendada, siis üritatakse seda ligilähedaselt teha. Teine keel lihtsalt. Kunstiteos peab kuulama, mida tema kohta öeldakse: eri aegadel ja erinevate sõnadega räägitakse temast eri juttu. Võib-olla on see hea, et ta kannatab selle välja, et temast nii palju ja nii erinevalt räägitakse.

Mulle meeldib maalida mitmekihiliselt ja õrnalt. Mulle meeldib maalida inimese ihu pintsliga libistades ja iseäranis käega, ma maalin hästi palju sõrmedega. Eks see kõik õrnus ole. Aga siiski on igas mu töös tume auk, kontrast. Mulle meeldivad ka kontrastid. Mu pilt on kohe vaene, kui ma ei saa sinna pauku panna. Ja kohati nii paksu värvi nagu mörti värviliste kivide vahele.

Aga mida sa ütled Krisi tööde kohta? Millist sõnavara sa kasutaksid?

Pääsuke: Õnneks ma ei oska kasutada professionaalset sõnavara. Ma ei olnud varem selliseid asju, nagu Kris teeb, näinud. Aga ta tööd meeldivad mulle, sest seal on hästi palju maalikunsti. Krisi puhul ei olegi põhjust akadeemilisest vormist rääkida. Siin on luud murtud ja liigesed väänatud, aga kui see oleks anatoomiliselt õige, siis tuleks sellest kõigest – eelkõige värvist loobuda. See on nagu maalikunst: mida võimsam on värv, seda väiksem tähtsus on vormil.

Aga niipea kui olen seda öelnud, saan aru, et see on klassikalise kunsti seisukohast öeldud, tänapäeval võib kõik segi ajada, tähtis on mõju. Mina vaatan, kuidas tema värvid, pinnad, tekstuurid on tekkinud – ja kas mõjuvad.

Krisi puhul on kõik julgem, tundub, et sisu on selge, aga Krisi kunstis on palju ka seda, millel on laiem kandepind, suurem üldistus kui lihtsalt hüppava asja kujutamine. Imetlen ta ideede julgust, aga mulle on tähtis vormiline külg. Ma olen ka paljast tagumikku maalinud, aga sellisena ei ole seda küll esitanud. Olen püüdnud seda ikka delikaatselt, ilusamalt esitada.

Mida tähendab oma ajas olemine?

Lemsalu: Ma pole vist õige inimene sellele vastama, sest ma ei tunne, et ma olen oma ajas. Ma tunnen ennast romantilise dinosaurusena, kellele sobib tänapäev haruldaselt hästi niikaua, kuni see hoiab elus ka mineviku väärtusi.

Pääsuke: Kris on sündinud praeguses ajas, ta töötab selles ajas, ta on selle sees, sellepärast. Minul aga on mitmeid aegu ja pürgimusi seljataga. Mina vaatan kõigele viltu. Aga ma ei taha ennast kaotada. Ma ei taha vaadata, kuidas praegu Stockholmis tehakse, siis tulla tagasi ja teha samamoodi. Ma vaatan mõne meie noore kunstniku töid, lähen kuhugi mujale ja näen täpselt samasugust kunsti: käekirja, ideid, must-valget või hästi ekspressiivselt, laia pintsliharjaga maalimist. Nad elavad ühes ajas. Kui oled lühikest aega kunstnik, siis oled nagu särav täht oma ajas.

Kas sa tundsid ennast särava tähena, kui tulid kunsti 1970ndate kesk­paigas?

Pääsuke: Ma ei teadnud siis mitte midagi, ma tahtsin ainult maalida. Siis oli palju lihtsam kunstnikuks saada ja kunstnik olla. Kunstis olid augud, mida tuli täita. Enne minu põlvkonda oli olnud 1950ndate realism, sotsialistlik veel pealekauba, siis tuli karm stiil. Ma tulin ja maalisin, nagu oskasin, ning kuna teist sellist ei olnud, siis kutsuti mind kohe kunstnike liitu, anti küsimata isikunäituse saal. Hiljem hakkasid mu õpilased mu maalimist järele tegema. Praegu ei saa enam olla teine Lapin või teine Tolts. Seda oleks ahvatlev teha, aga seda ei võetaks enam vastu. Meie kunst on nii õhuke, see jää ei kanna kahte ühesugust.

Kuidas sa, Kris, vaatad Eesti kunstivälja ja selle toimimise peale? Suurema osa ajast tegutsed sa ju väljaspool Eestit ning sinu edulugu on küpsenud kuskil mujal.

Lemsalu: See, et mu kunstnikuelu möödub väljaspool Eestit, juhtus väga orgaaniliselt. Pärast kunstiakadeemiat läksin Viini õppima ja just seal hakkas arenema välja see keel, mida praegu kasutan.

Praeguse näituse ettevalmistamisel olen aasta aega Eestis olnud ja alles nüüd hakanud siia sulanduma. Siiani suhtusin Eesti kunstivälja natuke üleolevalt, aga kohal olles tundsin, et kodu hoiab. Mul on tekkinud uued ideed seoses kodumõiste ja oma kultuurikeskkonnaga. Kodu toetust on vaja.

Pääsuke: Sa oled oma senised ideed ja kunstikeele saanud väljastpoolt Eestit ja nüüd sa täidad samasugust rolli, nagu mina omal ajal: sa oled Eesti kunstnik, oled siit pärit ja tood siia midagi uut. Aga kui oleksid siia oma lugupeetud õppejõudude ja kolleegide keskele edasi töötama jäänud, siis ei oleks sind sellisena olnud. See ongi meie kunsti võimalus praegu. Raske on ka uskuda, et mõni geenius võiks metsast välja ilmuda. Aga küll ta ilmub, ega ta kuskile ei jää. Ma ei näe millegi hävimist, näen vaid uute asjade tulemist, vanadele peale kasvamist.

Mida tähendab teile olla kunstnik? Kas see on professioon, missioon, elu?

Pääsuke: Mulle on kunst ja elu siiski kaks eri asja. See on paha, kui kunsti hakatakse eluga võrdlema, kunsti kallale minema elu abil. Need võivad olla läbi põimunud, kuid kunst on omaette elu. Kunstnik võib oma elust teha kunstiteose, seda on teinud ammu lahkunud kunstnikud-boheemlased. Oleme Leonhard Lapiniga rääkinud, et kunstiakadeemias ei ole enam boheemlaslikke õppejõude, sest neil ei ole seal enam kohta. Nii ka elus, kus kõik maksab: ei saa minna õlle järele siis, kui teised lähevad tööle. Aga kui ma maalin, siis unustan elu ära.

Kas kunstnikuelu tähendab boheemlaslikku elu?

Pääsuke: Mulle küll, aga kui vaatan mõnda noort kunstnikku, kellel on kell seinal, täpne puhas töötamislaad, kindel süsteem, valge põrandaga ateljee, siis seal ei tundu boheemlaslikkusel kohta olema.

Kas need pole mitte klišeed, kui otsustame elulaadi ja -hoiaku muutumise üle põlvkondade kaupa? Mõtle kas või Olev Subbi peale.

Pääsuke: Subbi oli ju erand. See on paljuski ikka aja küsimus: nüüd on sootuks teised lähtekohad, et üldse läbi lüüa. Ja läbilöömine on ihaldatav. Paljud praegused kunstnikud sobivad hästi ka juhtivatele ametikohtadele, eluhoiak on selline.

Lemsalu: Aga mulle meeldib see klišee. Arvatavasti olen ma ka ise boheemlaslikkuse klišee: tean rohkem boheemlaslikke kunstnikke, kui kaalutletud eluviisiga professionaale. Annan aga endale aru, et kunstnik peab teadma, kuidas kunstimaailm toimib: ta peab tundma galeriisid ja galeriste, kuraatoreid. Viinis näiteks õpetatakse ka neid teadmisi, seda laadi lähenemine kaalub üles nii-öelda boheemlaslikkuse.

Pääsuke: Näed nüüd, boheemlaslikkus meid ühendabki!

Kuidas sa, Kris, töötad? Kas pidevalt või nii-öelda projektipõhiselt?

Lemsalu: Olen teinud oma asju projektipõhiselt, kuid ma ei ole tähtajakunstnik. Tallinna Kunstihoone näitusel on mul kolm uut ja kolm vana tööd. Aga ka uusi töid tehes ei mõelnud ma Kunstihoone ruumi peale. Mõtlesin küll Tiidu kunsti peale, aga üldisemalt, mitte konkreetsete tööde peale. Probleem otsib lahendust nii väljakul kui nišis, samuti ka mõte, mis või tekkida hoopis kolmandas kohas ja proovida oma töökindlust kus tahes. Mis puutub vastuvõtjasse, olgu ta siis New Yorgi kunstimessil või Tallinna Kunstihoones, siis siin suurt vahet ei ole.

Kui palju on teie teoste ideed seotud sellega, mis maailmas parajasti toimub?

Lemsalu: Väga palju. Kuna ma ei tee aastas väga palju töid, siis kõik see, mis toimub, talletub nii-öelda mu kõvakettale ja sealt hiljem töödesse. Nii mõnegi töö kohta võib öelda, et see on poliitiline kommentaar. Reisin üsna palju, olen liikumises ja nii mu ideed kogunevadki. Seda on keeruline loogiliselt lahti harutada, sest ma olen oma tööde, oma kujundite kallal pikka aega töötanud. Mulle tundub lausa kummaline hakata neid siis, kui need on valmis, uuesti lahti kodeerima. Tähendused on tegemisprotsessi vältel sinna kogunenud.

Pääsuke: Minu ideed on seotud ainult minu maailmaga. Aga see maailm toitub ju päris maailmast. Lapsepõlv. Noorus. Traumad … Päris maailm on toores, vajab kunstis keetmist. Olen enesekeskne, nagu üks kriitik märkis laitusena. Võtsin seda kui kiitust.

Kas mõne kunstniku looming, lähenemisviis on teid mõjutanud, teile tõesti korda läinud?

Lemsalu: Kunsti mõttes oma võimsa loovuse ja humanistlike projektidega Christoph Schlingensief ning inimese ja kunstnikuna Sarah Lucas.

Pääsuke: Mul on neid olnud, nad on vaheldunud ja nüüd ma pigem väldin seda. Nii palju kui mulle on aega antud, tahan enda seest leida veel midagi, mis mul on. Aga kui olen vaadanud oma varasemaid teoseid kas Kumus või mujal, siis tuleb meelde, et mulle on väga meeldinud sürrealism, hispaania uusrealism ja vana maalikunst. Ka manerism. Ma leian sealt palju, ma ei saa sellest lahti. Aga mulle meeldib ka praegune maalikunst. Ma naudin seda, kuigi tean, et mina niiviisi maalida ei saa ega taha. Iseäranis huvitav ja kriitiline on vaadata midagi, mis mu enda kunstiga sarnaneb. Alateadvuses ilmselt ka õpin midagi, kuigi sellise vastuvõtmisega juba hiljaks jäänud. Ei jää üle muud kui kõik eelnev kokku keeta ja huviga oodata, kas leem ka süüa sünnib.

Kuraator Tamara Luugi kaunis tekst lõpeb veel kaunima metafooriga: ta räägib kultuuriülesest ürgsest jõust ja sellest, kuidas te olete selle ära tundnud ning täidate sellega meie kunsti lünga.

Pääsuke: Kui vaadata kunsti hiiglasliku maona, kes tuleb minevikust ja suundub tulevikku, siis võib Krisi töid vaadata puuduva lüli, mitte lüngana. Minu nooruses täideti lünki meie kunsti katkestatuse tõttu, aga nüüd on see loogiline täiendus, edasiarendamine.

Keegi ütles mulle, et kas mina olen Krisi taltsutanud või on see vastastikune protsess, kuid meie näitus ei ole naljakas, see on tõsine asi.