Tõuske üles, heitke pikali!

KADRI VEERMÄE

Flo Kasearu näitus „Ülestõus“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 21. II.

Kaader Flo Kasearu videost „Ülestõus“, 2015. Flo Kasearu videotöö puhul on lõpptulemus juba avakaadritest teada: pole mingit üllatust, et katuseplekist tekib lennuk.

Kaader Flo Kasearu videost „Ülestõus“, 2015.
Flo Kasearu videotöö puhul on lõpptulemus juba avakaadritest teada: pole mingit üllatust, et katuseplekist tekib lennuk.

Vähemalt Ukraina kriisi puhkemisest peale on Eesti avalikkuse ja poliitikute sõnavaras kesksel kohal sõnapaar „praegune julgeolekuolukord“, mida saab pruukida nii juba tehtud otsuste põhjendamiseks kui ka ideede argumenteerimiseks. Kuigi see väljend on tõeliselt üle kasutatud, ei saa seda kuidagi pahaks panna, sest situatsioon on Euroopa tasandil selgelt pingelisem kui mõned aastad tagasi.

Antud vormelile on reageerinud omamoodi ka Flo Kasearu oma näitusega „Ülestõus“, kus keskne sümbol on väga sobivalt lennuk. See pole aga uus hävitaja Eurofighter, vaid vana roostetanud plekitükk. Seda näeb videos, joonistustes ja ka objektides. Laenan selle kirjeldamiseks oma pompoossuses päris humoorika iseloomustuse pressitekstist: „Volditud lennukid, mis meenutavad laste paberist tehtud DIY mudeleid“. Nüüd siis lapsevanemad teavad, kuidas origamit teise väljendiga nimetada, kui vaja peaks minema. DIY on „Ülestõusu“ kontekstualiseerimiseks väärt niidiots: katuseplekist oma lennuki tegemine on küll jabur, aga võtab kokku suurenenud soovi mitte käed rüpes toimuvat jälgida, vaid ise tegutseda. Nii näiteks on suurenenud Ukraina olukorra eskaleerumisel tunduvalt Eestis kaitseliitu astuda soovijate arv. Pessimistide väitel pole konflikti puhkedes ka sellest kasu, kui kõik Eesti elanikud oskaksid relva käsitseda, kuid asi polegi kaitsevõime totaalses kasvatamises, vaid initsiatiivis. Inimene lepib olukorraga paremini, kui teab, et ta pole olnud passiivne mutrike, vaid teinud kõik, mida suudab.

Kasearu ütles hiljuti ERRile antud intervjuus, et kajastas näitusel iroonilises võtmes Eesti poliitilist olukorda, kus valimiste eel on riigikaitsest saanud poliitilisest sättumusest hoolimata kõigi erakondade keskne mõiste, mille abil hääli püüda. Kindlasti on see õige, kuid samavõrd oluline on paljudele valijatele olnud kooseluseadus. Seda teemat Kasearu ei käsitle ja seetõttu sellest siin rohkem juttu ei tule. Küll tekitab huvi, kuidas võib mõjuda „Ülestõusule“ see, et valimised saavad kord läbi. Kas väljapaneku saab esitada näiteks maikuus saatetekstiga, et näitusel kajastatakse hetki paar kuud tagasi toimunud valimiste eel? Tegelikult nõnda küsida ei tule, sest Temnikova ja Kasela galerii näitus on piisavalt üldistusjõuline, läheb mitmesse suunda. Tõenäoliselt on see kujutava kunsti puhul ka ainuvõimalik, sest muidu ähvardab teoseid enneaegne vananemine.

Möödunud suvel „Manifestal” käies jäi tugevaim mälestus ukraina fotograafi Boriss Mihhailovi Euromaidani kujutavatest töödest. Varem väga meeldejäävalt ja kindlasti ka küsitavalt oma kodulinna Harkivi kodutuid jäädvustanud Mihhailov on reageerinud sündmusele üsna kiirelt: viimased joodikud polnud jõudnud Kiievis Iseseisvuse väljaku lagastatud telklaagrist veel lahkudagi, kuid Mihhailovi tööd juba Peterburi kindralstaabi hoones väljas olid. Tööd ise tekitasid hämmastust: pressis lõpmatuseni nähtud kaadrid, kus polnud ühtegi pealiskihti peale selle, et nende autor oli kuulus kunstnik. Küll näitlikustas ta üsna valulise selgusega, et aktuaalseid sündmusi otseselt teose aluseks võttes on keskmisest suurem võimalus endale jalga tulistada. Sündmus võib teose väljapanemise hetkeks aeguda, täiesti ootamatus suunas areneda või lihtsalt olulisuse minetada. Aeg annab vaatajale eelise – kes viitsib lugeda nädalatagust ajalehte?

„Ülestõusu“ puhul sellist efekti ei teki, sest lennukiteema on kas või iga järgmise allakukkuva lennukiga taas asjakohane, kui küüniliselt väljenduda. Tore on ka see, et Kasearu videotöö puhul on lõpptulemus juba avakaadritest teada: pole mingit üllatust, et katuseplekist tekib lennuk. Sama temaatika oleks võinud ka ju esitada nii, et linnulennuvaade jääb viimaseks. Nii tekib efekt, mis ilmneb näiteks novelli tagantpoolt ettepoole lugedes: kui puänt on teada, võtab see pinge maha ja põhitähelepanu läheb mujale: kirjutamisviisile, sündmustiku esitamisele, lühidalt protsessile, mitte tulemusele.

Kasearu näitus on üsna minimalistlik, võrreldes tema tavaliselt visuaalselt võimsate, kuid ka samasugust temaatikat käsitlenud teiste kunstnike töödega. Nii jätsid kogemuslikult tugevama tunde summutatud ohuemotsiooni käsitlenud Art Allmägi ning arusaamatusele ja tundmatusele keskendunud Ats Parve isikunäitus möödunud aastal Draakoni galeriis. Praegu toimuvale reageerimine on aga igal juhul tore suund ning seda võiksid kunstnikud veel rohkem teha, kas või mälu­arheoloogia asemel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht