Tragöödia lõputus vaatuses

Kui eestlased on harjunud väljendama valu ja ängi murtud pooltoonides, siis Erinn M. Cox laseb ahastusel kõlada täisnootides.

URMAS LÜÜS

Erinn M. Coxi näitus „Üksildus on aeglaseim surm : reekviem igatsusele“ EKA galeriis kuni 27. IV.

Võttes paari sõnaga kokku EKA galeriis avatud Erinn M. Coxi näituse „Üksildus on aeglaseim surm: reekviem igatsusele“ mõju vaatajale, võiks lausuda, et see on väikeste asjade suur vaatemäng. Väljapanek on Coxi Eesti Kunstiakadeemias teostatava magistritöö osa. Juhendaja on professor Kadri Mälk. Seinatekstis antakse teada, et kunstnik on näitusevormi valanud viimastel aastatel keha ja vaimu laastanud armusuhte raskuse. Põhiliselt on eksponeeritud kogukaid skulpturaalseid vaskrõngas­test ja metallplaatidest kehale asetatavaid objekte, mis kannavad kandjale üle kannatuste taaga. Näe, võta, pane kaela ja tunneta omaenda nahal, kui raske mul vaimselt olla on.

Erinn M. Cox ei ole vaatemängulisuse arvelt kokku hoidnud.

Valdek Laur

Seniste EKA galerii näituste võrdluses on kunstnik ruumi kõige jõulisemalt üle võtnud. Kuigi tudengirühm PRIIT oli paar kuud varem lubanud ambitsioonika visiooniga luua kõige suurema teose, mida annab sealses galeriiruumis eksponeerida, jäi nende „Maailma kõige suurem EKA galeriis eksponeeritud teos“ ikkagi kiledega teibitud ukseavadeks. Paratamatult on Christo ja Jeanne-Claude’i laadis käsitlusviis mõjus vaid siis, kui markeerimise asemel haarab totaalsus kõike füüsilist. Sellises olukorras keeruliste terminitega põimitud seinatekst kastaneid tulest välja ei too. Cox oli küll ukseavad lahti jätnud, aga kõrge, mitut korrust läbiv akendega näitusesaal on kuni katusealuseni pimendatud. Keset ruumi jookseb must vaibariba, kus seisavad varjutatud pirnidega lauad. Vahest ehk liigagi varjutatud, sest ka kaaskülastajatelt kostis nurinat, et ähmane valgusvihk laudadel lebavatele massiivsetele „kaelakeedele“ teeb need raskesti jälgitavaks. Õnneks on kunstnik asetanud ruumi ka suuremõõtmelisi fotosid, mis lasevad hõlpsamini aimata kehaga kontakti sattunud objektide mõju. Tekib vastupandamatu kihk teoseid katsuda. Kui raske siis see tekstis välja kuulutatud raskus on? Aga lauale laotatud teoste puhul läks paratamatult see kõige olulisem ehk füüsiline aisting kaotsi.

Vaatemängulisuse arvelt kokku ei hoitud. Avamisel tervitas külalisi EKA kammerkoor, esitades Sinéad O’Connori loo „In This Heart“. Üksteise järel vahetusid seinale projitseeritud lausekatked: „sel ööl, mil kohtusime“, „las ma olla“, „mulle meeldib, et ma meeldin sulle“, „ma ei taha, et see oleks juba läbi“, „ma pole eal korda läinudki“. Usun, et need laused on kõigile, kel vähegi kogemust romantilise suhtega, juba rohkem kui tuttavad. Kellel siis poleks unetutel öödel peas kedranud, et „kuidas ma sain ikka nii rumal olla, aga noh, mida ta selle lausega ikkagi mõtles, järsku mingis teises olukorras oleks meil hoopis teistmoodi, kuidas ma sain ikka nii rumal olla …“ Lõputu lauseringlus viitas meis kerivale kuradirattale. Hoolimata intelligentsus- või haridusastmest leiavad kõik lõpuks end samade küsimuste ees. Sugukihk survestab, säng on üksi jää­nule liiga suur ja mõistus ägab alaväärsus­kompleksis.

Nüüdiskunsti keskkonnas on kõik eeldused klišeedesse uppumiseks loodud. Omamoodi on see suur julgus tuua publiku ette midagi nii isiklikku ja üldtuntut. Esmakohtumisel tekitab Cox siinsele vaatajaskonnale oma otsekohese ülevoolavusega kohmetust. Kuigi ma algul üritasin rahvuste kohta üldistuste tegemisest hoiduda, on väljapanek „kõik on suurem kui elu“, s.t ameerikalik. Kunstnikul on halb olla ja keegi ei pääse ruumist, enne kui on näinud, kui halb kunstnikul ikka olla on. Kui kohalik eesti loojaskond on harjunud väljendama oma valu ja ängi murtud pooltoonides, siis Cox laseb ahastusel kõlada täis­nootides. Kui muusikapalades kõlab „ma ju armastan sind, ma ju armastan sind, ma ju armastan sind …“ loomulikuna, siis kunstis eeldatakse selle tihedamate tähenduskihtide vahele peitmist. Vähemalt varjatumat esitust. Astun õhukesele jääle, aga ehk on tõesti tegu kultuurilise eripäraga. Kui mõtlen lapsepõlvekodule, ei tule mul silme ette ühtegi olukorda, kus oleks üksteise peale häält tõstetud. Nagu poleks ühtki tüli kunagi olnudki. Tülist andis märku hoopis tavapärasest kandvam vaikus. Õhtusöögiks kogunesid kõik kööki laua ümber. Kartul, soust, kotletid … valati piima klaasidesse. Tühjast kõrvaltoast kostsid mängima jäetud teleka helid, sest kõik olid vait ja kui olla hästi-hästi tasa, istuda oma tald­riku taga kinnisilmi, võis tunda, kuidas üksnes õhus oleva pinge jõuväljades köögilaud värises. See, mis Vargamäel võõras, on vahest Coxile häälestuse poolest lähima analoogina leitav suurest vene kirjandusest. Esitan samas võtmes katke tema tutvustavast tekstist: „Olen viibinud enamiku elust selles tühjuses ning jätkan visalt ootamist – üks eluaeg virelust meelt ja südant kimbutavas ning keha laastavas meeleheites. Kuid on vääramatuid hetki, mil sest süva­üksindusest koorub miskit võimsamat. See moondub igatsuseks: mu enese loodud hulluseks, mida toidab joovastus ja järeleandmatu tõmme väljavalitud mehe vastu, kes on erutav ja laastav, lämmatav ja südant murdev. See on trööstitu ringlemine: piinarikas enese lammutamine iga kutsungi ja tagasi­lükkamise peale, mil ma igatsen kedagi, kes leevendaks mu halvavat hirmu üksinda suremise ees.“ Vene hinge kaudu saab Coxi sõnum mulle omasemaks. Huvitav, kuidas neil eri maakerapooltel asetsevatel üksteisele vastanduvatel suurrahvastel sedavõrd nide ühisosa on.

Öeldakse, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Oma teostes väljendab Cox üha uuesti ja uuesti haiget saamist. Armumist, eemaletõugatust ja ennast taas tunnustama õppimist. Igale uuele karusselliringile minnes lubame endale, et oleme varasemast õppust võtnud. Tunneme ohud ära. Ei lähe müstilise teise peale põlvist nõrgaks, et ta äraütlemisega jalad alt lööks. Plaan on kindel. Ning taas keeristesse sattudes peame tõdema vana sõjatarkust, et ka kõige geniaalsem lahinguplaan kehtib vaid kuni esimese lasuni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht