Tule väest sündinud kunst

Eeva Kumberg

Kohila rahvusvaheliste keraamikasümpoosionide ülevaatenäitus Rüütelkonna hoone suures saalis kuni 14. VIII . Näitusega tähistatakse keraamikasümpoosioni 10. aastapäeva      Esindatud on 54 kunstnikku 22 riigist, geograafiline skaala ulatub Lätist, Leedust ja Soomest kuni Jaapani, Taiwani ja Indiani. „Eksperimenteerimisjulgus”, „mängulust” ning „armastus puupõletuse vastu” on märksõnad, mis ühendavad kõiki neid kunstnikke.

Näituse avamisel ütles tänaste sümpoosionikorraldajate õpetaja ja ise esimesel sümpoosionil osalenud emeriitprofessor Leo Rohlin, et Kohila sümpoosionidelt kollektsiooni  jõudnud teoste koguarv ei ole küll võrreldav Ungari maailmakuulsa Kecskeméti koguga, kuid on ometi aukartustäratav. „On paras aeg hakata mõtlema kogutud kunsti eksponeerimise peale selleks eraldi loodud galeriis,” arvas kõigi keraamikakunstnike õpetaja Rohlin. Sümpoosion vabastab kunstnikud igapäevamuredest: nad viibivad kolm nädalat loomingulises paradiisis, kus kogu elu keerleb suure anagama ehk puudega köetava keraamika  ahju ja maagiliste puupõletuste ümber. Põletuste ajal peab temperatuur ahjus jõudma 1300 kraadini ja seejuures puudutab tuleleek kõiki sinna pakitud töid.

Igal aastal on sümpoosionil olnud kunstnikke Eestist, Soomest, Rootsist, Lätist ning jõudumööda ka Leedust ja Venemaalt. Tulijaid on olnud ka kaugemalt: Taiwanist, Jaapanist, USAst, Austraaliast, tänavu Indiast. Sümpoosionil valminud tööd jäävad Eesti Keraamikute  Liidu Kohila kollektsiooni. Osa töödest eksponeeritakse Tohisoo mõisas ja pargis. Külli Kõiv ja Aigi Orav on olnud sümpoosioni korraldajad viimased üheksa aastat: „Keskendume kunstnike valikul kogenud ja tuntud kunstnikele, teisest küljest ka paljutõotavatele noortele, et nad saaksid kogenud meistritega koos töötada ja luua suuremõõtmelisi taieseid.

Paljudel keraamikutel tegelikult puudub igapäevaelus võimalus suurvorme põletada.  Oluline on ka puupõletuse võimaluste tutvustamine laiemale kunstnike ringile. Nii on sümpoosionil osalenud ka õppinud skulptoreid: Jaak Soans, Leena Kuutma, Vergo Vernik, Terje Ojaver ja Marju Vaher. Kindlasti mõtleme ka edaspidi, kuidas sümpoosioni teiste alade meistritega rikastada”. Külli Kõivu sõnul on näitus nagu välja pandud teosedki kantud eksperimenteerimis- ja mängulustist. „Kahtlemata on äärmiselt tänamatu  ülesanne mahutada suur hulk vabas õhus eksponeerimiseks loodud teoseid kahte saali, kuigi üks neist on üsnagi suurejooneline. Suur tänu kujundaja Urmas Luurele.

Rüütelkonna ruumid on teatraalsed, isegi dramaatilised oma lühtrite ja möödunud aegade hõnguga. Siinsamas, Kohtu tänava nurgal, asus Tohisoo mõisnike Wrangelite residents ja võib öelda, et pärast paljusid aastaid on Tohisoo jälle Toompeale jõudnud.  Rüütelkonna hoonesse sisenenut ootab ees skulptuuridega palistatud paraadtrepp, mille mademel tervitab külalisi Arina Alincai (Rumeenia, IAC liige) kahepoolne ja -näoline mähitud inimfiguur, üks kaunemaid töid 2006. aasta sümpoosionilt. Marju Vaheri stiliseeritud poiss ja tüdruk, mis revolvritega varustatult esindasid Tohisoo mõisapargis teatud pinget ja vastasseisu, on siin pigem sõbralikus kooseksisteerimises. 

Vahetult enne esimesse saali sisenemist näeme Dainis Pundursi (Läti) ja David Stuempfle’i (USA) tööde näitel, kuidas lihtne vaasivorm võib mitmekordselt suurendatuna nii-öelda iseennast ületada ja imposantseks skulptuuriks muutuda. Stuempfle on ka üks neist USA keraamikutest, kes aitasid 2000. aastal Kohilasse ahju ehitada. Esimeses saalis on eksponeeritud peamiselt sel aastal valminud tööd. Māris Grosbahsi  (Läti) installatsioon lendavatest kartulitest muudab kartulid näituse pärliteks. Grosbahs on tunnustatud läti noorema põlve kunstnik, kes oma töödes kasutab eri meediume ja on ka ise mitmete kunstiprojektide ning sümpoosionide kuraator. David Jones (Suurbritannia, IAC liige) on ühendanud oma kompositsioonis savi, ajaloo ja filosoofia. Karmikoelised rebitud treivormid jutustavad nii holokaustis hukkunud perekonna lugu kui väljendavad ka tänapäevaseid  pingeid ja paineid. Suures saalis köidab külastaja pilku Sergei Issupovi (USA) üleelusuurune sürrealistlike elementidega meheportree. Issupovi elutee on viinud Ukrainast Eesti kaudu USAsse, kus temast on saanud kollektsionääride hulgas väga hinnatud kunstnik. Aga just Kohila sümpoosionil tuttavaks saanud puupõletustehnika annab tema viimase aja loomingule uue ja värske hingamise. Savi rikkalikke väljendusvõimalusi näeb  näitusel Issupovi detailselt välja töötatud vormidest kuni skaala teises otsas asuva jaapanlanna Nanako Kaji tööni. Kaji on tuntud loomulike savi väljendusviiside esiletoojana. Tema kompositsioon on intrigeeriv ja lihtne, ent ülimalt terviklik ning järgib tundlikult materjali struktuuri. Eesti keraamikutest on näitusel esindatud Haja Eist, Reeli Haamer, Mare Vichmann, Kärt Seppel, Ülle Rajasalu, Anne Türn, Üllo Karro ja  Merike Hallik, kes kõik on avastanud enda jaoks puupõletuse ammendamatud võimalused.