Tummaks ei võta, aga arutust annab

Kuigi Sara Bédard-Goulet’ kuraatoriprojektis on selgitused ja poleemika suurelt jaolt ette antud, paneb see edasi mõtlema, oma kultuurikogemust reflekteerima ja jagama.

ANTI SAAR

Sara Bédard-Goulet’ kuraatoriprojekt: Bruno Goosse näitus „Sanatoorne atmosfäär“ Kogo galeriis kuni 5. XII; grupinäitus „Tagasi“ Tartu Kunstimajas kuni 13. XII, kunstnikud Damien Beyrouthy (Prantsusmaa, Liibanon), Dénes Farkas, Anna Guilló (Prantsusmaa, Kataloonia) ja Pascal Navarro (Prantsusmaa), kaaskuraator Peeter Talvistu; Jean Arnaud’ teos „Servale“ Tartu ülikooli õppehoones Jakobi 2 kuni 16. II 2021.

Iga me päev on täis vihaleajavaid kokkusattumusi. Õigemini, meie igapäev siin ja praegu on ise üksainus suur ja vihaleajav kokkusattumus, mis neelab pööri­sena enam-vähem kõik meie eluavaldused, alates liikumisest ja toitumisest, lõpetades kunstilise eneseväljendusega. See valitseb õhku, mida hingame, sõnumeid, mida vahetame sõpradega, ja poliitikute juttu, mida kuulame õhtustest uudistest. See on mõõdetav ja metafoorina kõikelubav, sel on nimi, see on põhimõtteliselt kodustatav, kuid avaldab kodustamisele vastupanu, on paindlik ja kohanev, jätkusuutlik.

Ettemääratus ja pagendus. Sel sattumuslikkusel on ka müstiline mõõde. Kogo galerii näitust, mida siin esimesena peaksin käsitlema, hakkas kunstnik ette valmistama jupp aega enne seda, kui Hiinas oli nahka pistetud esimene viirusega nakatunud soomusloom. Näitusele, kus mind kutsutakse mõtlema tuberkuloosisanatooriumidele, lähen oma Aparaaditehase stuudiost, kus olen just joone alla tõmmanud tõlkele, mis käsitleb Prantsuse koloniaalajastu epidemioloogiat.¹ Ka see tõlge telliti minult veidi enne pandeemiat.

Vandenõu korras võiks nüüd rääkida saatana esilemanamisest, aga seda tehakse minutagi küllalt. Lõppude lõpuks on selgi oma iva: Annuška pillas õlipudeli, millest kõik väidetavalt alguse sai. Aga suur demiurg – kunstnik, autor – oli sattumuslikuna / saatusliku paratamatusena esitatud stseeni ette valmistanud juba hulk aega varem (raamatu esimesel mõneteisel leheküljel): tema peas oli pudel ammugi kildudeks ja kuri valla päästetud.

Nii või teisiti, kunstniku süütuse presumptsiooni kiuste on õel kokkusattumus kogu retseptsiooni ometi ette ära määranud, ette ära määrinud. Näituse saatetekstis küsitakse, mida kujutavad külastajad ette, kui kuulevad sõnu „sanatoorium“ ja „atmosfäär“. Ja kollektiivne Baaderi-Meinhofi sündroom vastab külastajate eest.

Aga hüva, proovigem vaadata puhta pilguga. Oluline infokild, mida Bruno Goosse näitusel rõhutatakse, on ida- ja lääneeurooplaste sanatooriumiga seotud konnotatsioonide märkimisväärne erinemine. Läänes pärinevad need vaktsiinide ja antibiootikumide eelsest ajast, kui sanatoorium oli kinnine, range päeva­korraga asutus, tuberkuloosihaiged arvati aga olevat oma tõves vähemalt osaliselt ise süüdi ja vastavalt sellele neid ka koheldi. „Kujutlused, mis seostuvad tuberkuloosi ja hullumeelsusega, on paljus paralleelsed. Mõlema haiguse puhul on tegemist kinnise haiglaga. Kannatajad saadetakse „sanatooriumisse“ (tavaline sõna tuberkuloosi­kliiniku tähistamiseks ning kõige tavalisem eufemism hullumaja kohta). Kord juba haiglasse panduna astub patsient erireeglite kahetisse maailma. Nagu tuberkuloos, nii on ka hullumeelsus omamoodi pagendus,“ on sedastanud Susan Sontag.² Tuberkuloosi peeti kõlvatute elukommetega inimeste, aga ka ülitundlike ja boheemlike kunstnikuhingede haiguseks. Tuberkuloosihaige oli justkui õilis paaria. Sontagi rohkete kirjandusest toodud näidete hulgas pole muidugi eestlastele kõige tuntumat sellelaadset olevust, kelleks on muidugi „Tõe ja õiguse“ Ramilda, kuid iseenesest sobib ta seda lääne kuvandit esindama hästi, kuna saadab oma viimased kirjad Indrekule Alpi, mitte kohalikust dispanserist.

Teadvuse kiirendi. Mulle läheb väga korda Goosse isiklik seos selle kunstnike haigusega: „Astmahaige lapsena lämmatas mind iga väiksemgi asi. Haigus põhjustas lakkamatut ootusärevust, püüdu märgata keskkonnas ja iseenda enesetundes kõikvõimalikke hoiatusi. Lämbumine võis aset leida ükskõik millisel hetkel ja juba see tunne pani mind õhku ahmima.

Nõnda pidi igat uut kohta tunnetama ja hindama, isegi kui viibisin seal vähe aega. Ohte ei olnud võimalik näha, kuulda ega haista, uues ümbruses tuli mõnda aega olla ning jälgida selle mõju, jälgida ennast. Vahel tuli lämbumine kiiresti, avastusega vaenlase kohalolekust, mõnikord toimus see ajapikku, aga kunagi ei saanud kindel olla haigushoo põhjustes ja kestuses. Ega selle maagilises kadumises“.³

Galeriiruum peaks pakkuma näituse pealkirjale vastavalt sanatoorset atmosfääri. Sel ongi sanatooriumiga mõndagi ühist: diskreetne ja steriilne ruum, mille seinad iga uue väljapaneku eel hoolikalt desinfitseeritakse, üle võõbatakse, valge kast (meenutagem kõiki neid valgeid funkhooneid, mille hulgast on Taagepera ning Narva-Jõesuu sanatooriumi asendiplaani ja fotosid eksponeeritud ka sel näitusel), kus isegi seinakontaktid on kinni teibitud (et need pilku ei riivaks ja et mõni hull sinna sukavarrast ei torkaks).

Selline õhkkond paneb külastaja oma enesetunnet jälgima. Ühtlasi peaks see toimima teadvuse kiirendina, milleks Valdur Mikita on nimetanud metsa, seda vabaõhusanatooriumi. Tõepoolest, väga sarnases, ehkki veidi hämaras sõnastuses loemegi Goosse näituse saatetekstist, et sanatooriumi on siin mõistetud „kui liikumise kiirendit, osakeste vahetit“.

Goosse mängib mikroskoopiliste osakeste ning neist moodustuva tähistatava terviku üleminekualadel, toob nähtavale optilise gradiendiillusiooni ühevärviliste pikslite ja analoogmuljet tekitava fotokujutise vahel, näitab suurte ja metafoorselt laetud tähistajate („haigus“, „sanatoorium“, „õhkkond“) eristamatut elementaarollust. Katteriidest vabastatud ja liigenditest välja väänatud klapptoolid, mis seisavad ruumi keskel, on oma esialgse funktsiooni minetanud ja toimivad kõiki vaateid võimaldavate raamidena.

Näitus on informatiivne ning selle afektiivset toimet püüdsin siin kirjeldada vaid nii-öelda puhta kogemuse taotluses, mis, nagu eespool osutatud, on tänastes oludes paratamatult mõnevõrra kunstlik ja kistud.

Mis puudutab Ida-Euroopa sanatooriume, siis nende kohta annab Goosse mõista, et lääne morbiidne kuvand on siinsele publikule tõenäoliselt võõras. Minul sovetiaja lapsena tuleb sellega nõustuda. Pruugib tuua vaid üks tsitaat, millega pole võimalik vaielda: „Sanatoorium, see on puhkus, baar, naised, muusika“ (Endel Pärna tegelaskuju mängufilmis „Mehed ei nuta“, 1969).

Retseptsioonisündmus. Enne Tartu Kunstimaja näitusele siirdumist võiks vaadata, mida peab kolme näituse kuraator Sara Bédard-Goulet silmas „retseptsioonisündmuse“ all. Nimelt saadavad kolm vaadeldavat näitust sellenimelist teaduskonverentsi, mis peeti Tartus ülemöödunud nädalal. Bédard-Goulet on käsitlenud ses loometeadusprojektis seda, et kirjandus-, kunsti- või filmikogemus võib lugeja või vaataja elu muuta, osutuda retseptsioonisündmuseks. Mõiste põhineb Alain Badiou arusaamal sündmusest: „sündmus on kõigepealt mitteeksisteeriva esiletulek ning see toob endaga kaasa hävingu kujundi“.⁴

Badiou seostab sündmusega subjektsuse ja tõe. Subjekt sünnib sündmusele truuksjäämise protsessis, on see, kes või mis „tõeprotsessi kannab“.⁵ Sündmus ise võib olla poliitiline, armastuslik, kunstiline või teaduslik. „Kunstilist sündmust“ illustreerib autor Bergi ja Weberni näitel: „Berg ja Webern, jäädes truuks muusikalisele sündmusele nimega Schönberg, [ei või] jätkata sajandilõpu uusromantismi nii, nagu midagi poleks juhtunud.“⁶ Selline subjekt on midagi laiemat kui psühholoogiline subjekt või refleksiivne subjekt (Descartes’i tähenduses): „Kunstiprotsessi subjekt ei ole kunstnik (geenius vms). Kunsti subjekt-punktid on tegelikult kunstiteosed. Ning kunstnik siseneb nende subjektide moodustumisse (teosed on „tema omad“), ilma et neid võiks mingilgi viisil „temale“ taandada (ja pealegi, millise „temaga“ oleks siis üldse tegu?).“⁷

Näeme, et Badiou käsituses pole sündmus niivõrd elumuutus, kuivõrd paradigmamuutus. Mulle tundub, et individuaalse kogemuse puhul, mis võib osutuda „retseptsioonisündmuseks“, kõnelevad kuraatorid siiski „psühholoogilise subjektsuse“ raamides ega lähe Badiou mõistevaraga kuigi kaugele kaasa. Kuid see selleks, kultuuri­loomingu retseptsioon kui loojaid, publikut, loodut ja kogetavat vastastikku teisendav protsess on badiouliku sündmuslikkusega kahtlemata tihedalt seotud. Ja kuni filosoofia mõistete ekstra­poleerimine jääb kuraatorite privileegiks (s.t kuni kirjanikud ei hakka sihiteadlikult derridalikult dissemineerima ega kunstnikud deleuze’likult pagemisjooni vedama), peaks kõik olema korras. Lähme näitusele.

Protsessuaalsus. On üsna selge, et kunstiloomingu retseptsiooni näitus saab olla ainult metanäitus ning eksponeeritavate kujutiste kõrval tuleb meil tähelepanu pöörata paljudele lisaaspektidele, alates kujutise esitusviisist ning lõpetades teose sünni ja eksponeerimise ajalis-ruumiliste tingimustega. Kunstnik või kuraator peab olema üksiti teose suuvooder ja advokaat, kelleta jääks näitus tummaks või väheütlevaks. Kõige vähem vajab Kunstimaja väljapaneku teostest lisaseletusi Dénes Farkasi installatsioon „Koduteel“: laud, lamamistool, kolm kõlarit ja kaks plaadimängijat, millelt kõlab sünkroonsena kolmes keeles esitatav tekst, jalutuskäiguna esitatud mõtisklus kunsti mõtestamise üle. Siin on metatasand teosesse integreeritud ja pelgalt kataloogi sirvides teose protsessuaalsust ei haaraks. Mõistagi on see teose tugevus: Farkas pole kuraatoritele lootma jäänud, vaid on näitusele pakkunud eneseküllase teose, mis kõneleks enda eest ka muus kontekstis. Farkasi strateegia on sama, mis ta paljudes varasemates töödes: puhtad, konkreetsed ja väga hoolikalt valitud sõnad ja kujutised pannakse näituseolukorras üksteist katma, kordama ja ähmastama. „Kodutee“ muutub konarlikuks, selge sõnum mattub eri keeltes sisse loetuna ebakõladesse. Auahne taotlus kõik tähendused katta nurjab iseenda. Ja veel: kui kordamööda kõlarite juures kuulatada, tabab kõrv, et tekstid on sisse lugenud eri hääled, mistõttu pihustub ka mõtiskleja mina. Absoluutsel tõel, mida Farkas ütleb end teosest teosesse otsivat, ei ole ei autorit ega müravaba meediumi.

Protsessuaalsust kutsub tunnetama ka Pascal Navarro pannoo „Meie sünge ilu“. Epifaanilise ja chronos’e-välise viivu asemel, mille manab esile „Kodutee“, kõneleb Navarro töö aga üüratutest ajavahemikest. Ning sellele vastavalt nõuab tema teosesse kätketud protsessuaalsus mitut visiiti galeriisse (eks külalisteraamatust ole näha, kui mitu inimest selle peale välja läks). Süüria linnas Palmyras, mis oli pea kahe tuhande aasta eest Rooma riigi oluline peatuspunkt Siiditeel, toimus 2015. aasta mais kogu lääne kultuuri vapustanud hävitustöö: islamistliku ISISe võitlejad tegid maatasa suure osa linna ajaloolistest euroopalikest kunstiväärtustest. Ühe hetkega varises kokku see, mida oli aastakümneid ehitatud ja aastasadu säilitatud. Navarro laseb monokroomsest täpikeste sigrimigrist iidse templi kujutisel tabamatu aja jooksul uuesti esile kerkida. Kunstniku tehniliseks abivahendiks on kahe tindi erinev valguskindlus: üks toon püsib, teine tuhmub järk-järgult. Navarro selgitab, et tema negentroopiline joonistus „on justkui kättemaks ajale, mis ei mõju [sellele] hävitavalt, vaid muudab [selle] hoopis aegamisi nähtavaks“.⁸ Kontseptsioonina on see tõepoolest mõjus. Iseasi, jah, kui suurel osal publikust on kannatust kujutise eneseloomise protsessile kaasa elada.

Kaart ja territoorium. Anna Guilló teosed asetuvad tänapäeva kunsti menuteemasse: jämedalt öeldes lahatakse kaardi ja territooriumi küsimusi. Teema võtab üles (ja õigupoolest ka suuresti ammendab) Borgese kuulus novell „Täpsusest teaduses“, mis on edaspidi inspireerinud loendamatuid representatsiooni- ja retseptsiooniteoreetikuid, alates Marshall McLuhanist ja Gregory Batesonist ning lõpetades Jean Baudrillardi ja David Schmidtziga. Teema on pakkunud tänuväärset ainest ka ilukirjandusele (Mi­chel Houellebecq, Neil Gaiman jt). Ning muidugi võimaldab see ilmekat töötlust kujutavas kunstis. Kunstimaja näitusel on eksponeeritud kolm Guilló teost: seinamaaling, viltriidest vaip ja kaks ülejoonistatud kartograafilist kujutist. Teostevahelisi sidemeid, mis võivad esmapilgul tunduda lõdvad, seletab taas kataloogitekst: kunstnik on uurinud Eesti „habrast kujutist“ riigi strateegilise tähtsuse seisukohalt (seda rõhutab ka NATO vägede võimendatud kohalolek). Tööd pakuvad omamoodi nihestatud või ümber pööratud perspektiivist kõrvalpilgu Eestile ja selle kuvandile, neile, kes siin juhtumisi enesestmõistetavalt elavad. Vaibast välja lõigatud (või vastupidi: vaibaks lõigatud) Läänemeri on mitmes mõttes ümberpööratud kujutis, ümberpööratud funktsiooniga artefakt. Kartograafias on markeeritud inimese asuala maismaal ja neid kujutisi (nt riikide piirjooni) teame peast. Poolkerad on meelevaldne representatsioon, sama hästi võiksid need olla kohandatud ilmamerede järgi. See on tüüpiline optiline illusioon, mida harilikult demonstreeritakse pildiga vaasist, mille kontuurid joonistavad ühtlasi välja kaks näoprofiili: kujutised pole tajutavad samaaegselt, nendevaheline ümberlülitumine eeldab pilgu tahtega sundimist. Nägemaks rannajoones mere, mitte maismaa kontuuri, tuleb ennast tublisti sundida ning suurte veekogude kaardid võivad meile, maarottidele, jäädagi äratundmatuks. Ümber pööratud on ka vaiba funktsioon: sellele ei tohi astuda, tegu on kunstiteosega. Guilló seinamaaling muutub huvitavaks, kui vahetada vaatekaugust: lähedalt paistab kontuuride sasimik kaardina, laigud NATO sõdurite lapilistel mundritel mõjuvad territoriaalsete jaotistena. Kui paar sammu seinast eemale astuda, selgub korraga kujutis, fotolt maha kopeeritud representatsioon – on see nüüd kaart või territoorium? Vahetu fotokujutisena antud geograafilise reaalsuse ja inimomase tähistamistaotluse vahekorda ilmestavad ka „Narva“ ja „Suurendatud kohalolek“.

Mälu ja kultuuriline representatsioon. Damien Beyrouthy videoinstallatsiooni pealkiri „Pehmendama/pingestama“ mängib prantsuse keele sõnade „tender“ ja „étendre“ kõlasarnasusel. Kunstnik on tõukunud vastuolust teleseriaali tarbeks lavastatud misanstseeni ja omaenda mälestuse vahel Beiruti Hamra linnaosast ning teinud nendest anadiploosi võtet kasutades kaks otspunkti seerias, mis ühtpidi lugedes pehmeneb, teistpidi pingestub. Kõledast ja militariseeritud tänavapildist telesarjas „Kodumaa“ („Homeland“) saab tegeliku Hamra kihav ja võrdlemisi läänelik miljöö. Anadiploos tähendab kirjandusteaduses lause või värsi algamist samade sõnadega, millega on lõppenud eelmine. Fotojadas on kunstnik iga järgmise kujutise loomisel kasutanud märksõnapõhist pildiotsingut internetis. Protsess on põhimõtteliselt võrreldav telefonimänguga, kus edasi sosistatud sõna mängu käigus üllatavalt palju muundub. Robotiseeritud tähendusloome ristamine ideoloogiliselt motiveeritud sõnumitega näib kunstnikku huvitavat ka tema teistes projektides. Üksainus pildiriba, mida Kunstimaja ekspositsioonis näeb, võib kergesti jääda tähelepanuta, kuid kel huvi, saab siit kindlasti tõuke edasi mõelda.

Sara Bédard-Goulet’ kuraatoriprojekti kolmas osa on Jean Arnaud’ teos „Servale“, mida näidatakse Tartu ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna õppehoones Jakobi 2. Teos on sisukas ning omamoodi pühalikkuse oreooliga. Viimase esiletulekus tõtlevate tudengite jaoks ei ole ma päris kindel, kuid spiraalne trepistik on teose eksponeerimiseks igatahes leidlik valik. Nagu näitusekomplekti teisteski teostes uuritakse siin inimese mälu ja kultuurilisi representatsioone, seatakse järgnevusse ja kattuvusse kujutisi ja kirjalikke dokumente. Arnaud kõneleb kahest märgilise tähtsusega puust, mida enam ei ole: Ramatuelle’i iidsest jalakast, mis istutati ususõdade lõpu märgiks ning raiuti maha 1983. aastal, ja Laatre põlisest ristimännist, mis oli kuivanud ning langetati aastal 2014. Üüratu ruumiline vahekaugus on kokku lapitud fototöötluses, puudega seotud kollektiivse mälu põhjatust võiks ehk aduda nelja korruse vahel üles või alla kulgedes. Fuajeest on tehtud relikviaar, kus palverändur saab oma usule kinnitust: siin on fotod jalaka säilmetest, mille Ramatuelle’i külaelanikud on alles hoidnud, ning tubli tükk Laatre männi tüve, armistunud ristimärgid peal, mida säilitatakse ERMis.

On näitusi, mis võtavad tummaks. On ka näitusi, mis tekitavad häälekat poleemikat. Ja veel on näitusi, kus selgitused ja poleemika on suurelt jaolt ette antud. Heal juhul panevad seesugused edasi mõtlema, oma kultuurikogemust reflekteerima ja jagama. Viimaste hulka siin kirjeldatud kuuluvadki.

1 Aro Velmet, Pasteuri impeerium. Tallinna Ülikooli Kirjastus, ilmub 2021. aastal.

2 Susan Sontag, Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid. Tlk Krista Kaer, Varrak, 2002, lk 37.

3 Näituse saatetekst.

4 Kataloogi tekst.

5 Alain Badiou, Eetika. Essee kurjuse mõistmisest. Tlk Anti Saar, EYS Veljesto, 2017, lk 64.

6 Samas, lk 63.

7 Samas, lk 65.

8 Kataloogi tekst.