Tundmatu maa

Hea tase, kompaktne idee ja ka väga noorte autorite õnnestunud tööd teevad väljapaneku nauditavaks.

JUTA KIVIMÄE

Kirke Kangro kuraatorinäitus „Terra incognita: tuttav lõpmatus“ Kumu siseõues kuni 12. IX. Kunstnikud Kasper Bosmans (Belgia), Aksel Haagensen, Jacob Jessen (Taani), Marianne Jõgi, Hanna Piksarv, Kim de Ruysscher (Belgia), Kati Saarits, Augustas Serapinas (Leedu), Sten Saarits ja Sven Sosnitski, Philippe van Wolputte (Belgia) ja Armands Zelčs (Läti).

Kumu siseõue asustab aasta-aastalt üha rohkem skulptuure. Tänavu kümneaastaseks saanud muuseumi algusaastail kujundas skulptor Jaak Soans terrassidena tõusva õueala kõrgemale osale väikese skulptuuriaia peamiselt teise maailmasõja eelsete klassikute Anton Starkopfi, Voldemar Melliku ja Martin Saksa graniidist pargiskulptuuridest. Sellele lisandus möödunud sajandi lõpukümnendite skulptorite ekspositsioon Lasnamäelt Kumusse suunduva trepikäigu mademetele, galerii pikendusena võttis sama trepikäigu ees koha sisse Kadri Metsiku pronksist ratsafiguur ja ühel terrassidest Neeme Külma Kumu avamiseks valminud ratastele asetatud betoonist arhitektoon. Soome modernismiklassik Eero Hiironeni näituse tulemina jäi ühele terrassidest 2010. aastal skulptori üheksakümnendate tunnuslikke töid – terrasskulptuur „Karjala“. Kunsti­muuseumi ostuna installeeriti veel sel kevadel õuele Jass Kaselaane „Nukkude väljak“.

Betoonist astangutena lahendatud õu on aga piisavalt avar, et tunduda vahel lausa võõristavalt tühjana. On ju Eesti oludes ikka veel kummastavalt mõjuvat muuseumiehitist korduvalt võrreldud Lasnamäe servale maandunud hiiglasliku UFOga. Suvised näitused kraatrina avaneval õuel on alati kuulunud muuseumielu tähtsündmuste hulka ja kantud mõjuvast ning just siia mõeldud ideelahendusest.

Sel suvel on Kumu õue vallutanud noorte kunstnike ideed. Kirke Kangro vaatleb kuraatoritekstis Kumu siseõue ajaloolise Kadrioru pargi ja arhetüüpse nõukoguliku Lasnamäe utoopilise vahejaamana ning väidab, et Eesti, Läti, Leedu, Belgia ja Taani noored kunstnikud „on oma töödes keskendunud just sellele paigale, muuseumi vabale ja kõrvalisemale alale – avades siit aga teed kohtadesse, milleni on võimalik jõuda vaid ettekujutuste kaudu“. Tõepoolest, tänapäevase tehnilise käepikendusega on kaardistatud suur osa inimesele teada olevast maailmaruumist, ent seda enam võib tunduda eksootiline paik, mille vaikne jõud ja mõjuvõim kiirgab väljapoole piiritletud arhitektuurset ruumi, kutsudes sisenema nii uusi külastajaid, kui ka neid, kellele muuseum on muutunud iga külastuskorraga uuesti avastatavaks tuttavaks territooriumiks.

Kuigi Kumu õue hõlvavate kunstnike ühine osa on tuntav ja kuraatori poolt usutavalt määratletud, on igale osalejale jäetud piisav vabadus esitada oma suhe selle paigaga.

Kunstnik võib tulla ja jätta endast muuseumi ruumi nähtava ja peaaegu igavese jälje, nagu on teinud Armands Zelčs (Läti), raiudes müüritise betoonseinale kaunis Minion pro regular kirjas vaid lühikese fraasi „Et in Kumu ego“. Kohemaid viib kujutlus Kumust Pariisi Louvre’i, kus hoitakse Nicolas Poussini peaaegu samanimelist XVII sajandil maalitud klassitsistlikku šedöövrit. Paljud on näinud vähemalt kunstiajaloo õpikus kauneid noori karjaseid kummardamas hauakivi kohale ja lugemas ridu: „Et in Arcadia ego“, vähesed on mõelnud, et siingi Kumu korrastatud terrassil on surm sama lähedal, kui oli nelja sajandi eest maalitud Arkaadia suviselt külluslikus ideaalis. Satelliidifotodelt vaadeldav Euroopa on muutunud väikeseks ja hapraks. Mõne päeva eest Nice’i rannapromenaadil toimunu oleks nagu juhtunud siinsamas. Autori soovil jääb teos paeseinal muuseumile kingituseks. Inimese eluea ja pidetusega kõrvutades tundub muuseum peaaegu igavikulise institutsioonina ning muuseumi õue hõlvates tunnetavad seda ilmselt ka kunstnikud.

Vabaõhunäitust avastama tulles peaks muuseumifuajeest abiks võtma näituse kaardi. Muidu on ehk raske leida kohta, kus väike, miljardeid aastaid eksisteerinud, ent alles kolme tuhande aasta eest Maale langenud meteoriidikild on ühendatud terrassi käsipuu metallkonstruktsiooniga (taani kunstniku Jacob Jesseni installatsioon). Seegi objekt mõõdistatakse ja kirjeldatakse muuseumis lähitulevikus ning kantakse infosüsteemidesse, kus muutub vaadeldavaks kõigile, sest autor on kinkinud selle Eesti kunstimuuseumile. Kaardi toel õuel rännates võib tõsta pilgu üles, kus lipuvardas lehvib ekspositsiooni kõige isetum teos, pühendumist ja aega nõudnud tikitud siidlipp: Hanna Pik­sarve teoses võime vaid kujutleda taeva peegeldust Doonau jõel.

Noorte kunstnike invasioon näiliselt tundmatule ja väheasustatud maale demonstreerib EKA skulptuuri- ja installatsiooni õpetuse vaimset palet kõige mitmekesisemal moel, ent toob Kumu õuele ka üllatuslikke kontakte väljastpoolt. Usun, et Kim de Ruysscheri (Belgia) klassikaliselt perfektne raidkunstitöö „Insaider“ (2006) võib oma realistliku kuvandiga üllatada Eesti kunstiavalikkust, kes on sellised vanaaegsed mõisted nagu kiviraidekunst ja modelleerimine juba näitusepildist peaaegu kustutada jõudnud. Ent teosega tulevad kaasa konnotatsioonid ka teistest valdkondadest. Koos teatud ebamugavustundega tuletab see meelde vaatepilte heakorrastatud euroopalikust linnamaastikust. Suurlinnu avastamas olles on ilmselt igaüks kiirustanud mööda uhkelt valgustatud pankade ja esindushoonete trepimademeil end ööseks sisse seadnud inimestest, kelle Arkaadia piirdubki magamiskoti ja lootusega, et võimalikult avalik laagripaik aitab järgmisel hommikul taas ärgata.

Katrin Saarits on lahendanud oma isikliku väikese territooriumi, lähtudes muuseumi poolt kunstnikele esitatud turvanõuetest. Kuna õue sillutise kiviplaatidesse ei tohi teoste kinnitamiseks auke puurida, kasutas ta nutikalt plaate ümbritsevaid „vuuke“, torgates pehmesse pinda tuules lehvivate lindikestega lakitud pirrud. Nii kujundatud väike saareke tekitab mitmeid assotsiatsioone. Meenuvad filmid Metsiku Lääne koloniseerimisest, kus asunikud ühise metsiku galopi tulemusena torkasid maasse oma maatüki piiri tähistava teiba, mõte võib aga minna uitama ka tuules plagisevate palvelipukestega religioossetesse paikadesse.

Näituse kulgu kõrvalt vaadates tundub, et kahe eksponaadiga on külastajatel tekkinud side. Võrreldamatu lemmikobjekt on Sten Saaritsa ja Sven Sosnitski siseõue treppidele installeeritud heliinstallatsioon „The Great Way“ (2013 – 2016). Helilainest tabatud külalised räägivad veendunult autentsest maavärina- või hiidtormi helist, eriti puudutatud tunduvat olevat trepile sattunud Jaapani turistid. Autorite sõnul on nad kogunud ja salvestanud muuseumis tekkinud helid, komponeerides need kaheksateistkümnelt helikanalilt tulevaks tormilaineks. Teine koheselt sõpru võitev objekt on fuajeest õuele suunduvas väikeses klaaskoridoris, kus asuks nagu kaks kosmosejaama või -laborisse kuuluvat objekti. Marianne Jõgi installatsioon pakub külastajale võimaluse asetada stetoskoobi otsik omaenda tuksuvale unearterile, oodata pisut ja kuulatada siis kusagilt kostuvat heli kus südametuksed on ühendatud Jupiteri heliväljaga. Marianne Jõgi keerukad astronoomiliste finessidega põimunud mõtteseosed ei ole ehk koheselt mõistetavad. Ette öeldes võiks vaid juhtida tähelepanu tema teleskoobitaolisele objektile õuel („Interauraalne kontuur“, 2016), kus konstruktsiooni fookus on keskendunud Lüüra tähtkuju liikumisele taevalaotusel kogu näituse toimumisaja kestel.

Näituse kuraatoritekst on nimetanud Kumu siseõue poeetiliseks kosmodroomiks. Selline võrdlus on inspireerinud noort belgia kunstnikku Kasper Bosmansi ehitama siin üles NATO Tiger Associationile pühendatud figuraalse lillepeenra. Ka Bosmans on kinkinud oma lillepeenra sertifikaadi muuseumile. 1961. aastal loodud NATO liikmesriikide lahingulendureid ühendava organisatsiooni lennukitele on maalitud tiigrisümbol. Tiigrisümbol, -pea on ka Bosmansi 2600 elavast lilletaimest koostatud peenar-installatsioonis. Seda on kõige parem vaadelda õhust. Ehk lendab mõni NATO lahingulennukeist Kumu õuenäitusest üle.

Ühtlaselt hea tase, kompaktne idee ja ka väga noorte autorite õnnestunud tööd teevad väljapaneku nauditavaks.