Udemed ja lennukid veebruarikuises Tallinnas

RUUDA LIISA MALIN

Kunstisündmuste poolest oli Tallinn sel ajal Tartuga võrreldes pigem vaikne. Kõige teravama noaga lõikas kuni 15. II avatud Evi Pärna kureeritud „Reflektsioonid: sissevaade/vaade“ Tallinna vene muuseumis. Näitusel oli kontseptsioon, tervik aga oli teemadest niivõrd laetud, et raske on anda üldistavat hinnangut. Eksponeeritud tööd demonstreerisid inimese kui sotsiaalse olendi hirmude, seisukohavõttude, mõtete konstrueeritust vastavalt tema kultuuriruumile. Saatetekstiski oli rõhutatud, et tahetakse esitada väljakutseid toimivatele mõtlemismallidele või vähemalt kergitada kate kollektiivsetelt arusaamadelt, arutleda ümbermõtestamise vajalikkuse ja võimalikkuse üle.

„Refleksiooni“ väljapanekust jooksid läbi mure sõja pärast ja julgeolekuteema. Kaudselt samasugust teemapüstitust võis näha Temnikova ja Kasela galerii Flo Kasearu isikunäitusel „Ülestõus“ (kuni 21. II). Kunstnik oli väljapanekusse toonud kodu, eraomandi ja kollektiivse eluruumi ning analüüsis, millist rolli täidavad majad, kodud ja kogukonnad ebakindlas julgeolekuolukorras. Ta mängis lennuki- või õigemini isegi ainult tiivapaarimudeliga. Lihtsa kujundi edasiarendus oli ootamatult viljakas ja püstitas isegi küsimuse, kas ühiskondlike moodustiste sarnase vormiga (kodumaja katus ja lennuk) kaasneb ka ühesugune roll. Enamgi veel: kas olude muutumisega transformeerub kodumaja, kitsamalt, paari perekonna kortermaja tähendus ja roll?

Draakoni galerii alumisel korrusel oli väljas Karl-Erik Talveti isikunäitus „Si vis pacem, para bellum“ ehk „Kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks“ (kuni 14. II). Talvet oli julgeolekuteemale lähenenud identiteedi kaudu. Kunstnik, kes on ka Kaitseliidu liige, oli kujutanud ennast ja oma kaaslasi. Paraadlike portreedega – autoportree ja grupiportree –, kus kaitseliitlasi oli kujutatud ideaalmaastikuna esitatud metsas, oli loodud kindlat tüüpi kangelase kuvand. Väljapaneku tegi põnevaks kangelase- ja altruistliku riigialluva (maastikku sulanduva) kuvandi vastuolu.

Üllatavalt ei olnud Draakoni galerii väljapanek veebruaris ainus, kus militaartöötajat kujutati kui võimukandjat. Tallinna Linnagaleriis on teemale lähenetud tugeva irooniaga. 26. II avati seal Grupp Helmi (Liisi Eelma ja Minna Hint) jõusaal „Power“ ehk „Võim“ (lahti kuni 22. III). Ruumi reklaamitakse kui jõusaali: galeriis lootsin eest leida masinaid, rõivakappi ja duširuumi. Jooksulinti saab kasutada, aga muus mõttes on tegu siiski kunstinäitusega. Esimeses toas keskendutakse treeningule kui ponnistusele, teises on justkui altar, karika saamise motivatsioon või lubadus. Jõusaali reklaamitakse kui vahendit isikuvõimuni jõudmisel, aga jooksma motiveeriva ekraaniga keeratakse arusaam pea peale: kelle tarvis tarbija tarbib või töötaja töötab?, kelle nõudmisi tegelikult täidetakse? Video mõjub hoiatuse või meeldetuletusena, et ladviku kätte koondunud riik suudab turumajanduse loogikast (kus fitness’i-maailm osaleb) endale kasu lõigata. Klipid on üles ehitatud kui propagandistlik meediaruum, mille veenmismeetod on mäng inimeste võimuihal. Ruumi on laiali pillutud või hunnikuteks organiseeritud hülsid, mis ei tähista militaarset mõtteviisi kui verstaposti (nagu seda teeb Karl-Erik Talveti näitus), vaid kui vahendit või ohverdust.

Mööda ei saa minna ka kahest juubelinäitusest, mõlemad olid seotud EKA 100. aastapäevaga. Kumu väljapaneku kõrval sai Tallinna Kunstihoones (kuni 1. III) vaadata tekstiilikunstnike liidu ülevaatenäitust „Sada“. Ajalooliselt suure kunstina defineeritud tehnikatest kaugemale jäänud tekstiilikunst lubas kunstiajalugu vaadata teistsuguse pilguga, mulle pakkus eriti huvi nõukogude perioodi tekstiilikunst. Tekstiil oli kunstide hierarhias nii madalal positsioonil, et riiklik kontroll selle üle oli nõrk. Ülevaatenäitusel oli veel üks huvipakkuv tahk: tekstiilikunst on olnud (ja on siiani) peamiselt naiskunstnike pärusmaa, mistõttu oli see kunstiteadlaste huviorbiidist kuni viimaste kümnenditeni väljas ja moodustas kunstiajaloo kirjutamata osa. Näituse suurimaks nõrkuseks pean liigset rahvusekesksust, näitus sobinuks hoopis ERMi. Kuigi eksponeeritu tase oli kõrge, olen veendunud, et palju kvaliteetset jäi valikust välja, sest ei seostunud eesti rahvuslusega.

Tekstiil, aga ka rõivas olid veebruaris hästi nähtaval: moeteemalised näitused olid väljas ka disaini- ja arhitektuurigaleriis ning EKA galeriis, Vabaduse galeriis võis vaadata nunavuti kunstnike vaipu.

Kultuuriklubis Kelm oli (kuni 21. II) väljas Mikk Jägeri installatsioon „hUlLuMaJaPuHvEt“, mis oli pandud roomama Kelmi keldrilagede ebaühtlasele pinnale. Moodulid olid kohandatud keskkonna kuju ja vajadustega. Kui Kelmi installatsioon oli valminud keskkonna läbitunnetamisel, siis Tallinna Kunstihoone galeriis eksponeeritakse maale, mis on valminud muusikapalade tähelepanelikul läbikuulamisel. Lola Liivati isikunäitus „Muusika on ülim“ (kuni 15. III) paistab olevat populaarne. Kui mina seal käisin, oli külastajaid tavalisest rohkem, arvamused, mida juhtusin kuulma, olid kiitvad. Nägin isegi, kuidas külastaja maalile suud andis.

Kunstihoone galerii ei olnud veebruaris ainus koht, kus võis armastust leida. Nancy Nakamura Ideederiiulis oli teiste teoste seas vaadata Margit Lõhmuse installatsioon „Armastusetuba“. Võib-olla meenub lugejale, et kui Nancy Nakamura Ideederiiul avati, olid parasjagu käimas eelmised (omavalitsuse) valimised, seal toimus ka poliitikute debatt. Riigikogu valimiste-eelseks debatiks oli 25. II kohale tulnud neli poliitikut, igaüks ise erakonnast. Ideederiiuli kodu tulevik on veel lahtine, sest 25. II sai läbi nende üürileping, aga kindel on, et kunstnike tegevus Ideederiiuli egiidi all Koplis jätkub nii kaua, kuni see vähegi võimalik on. Galeriis eksponeeritust nõudis kõige rohkem tähelepanu Minna Hindi ohvritemaatikat ja looduse poetiseerimist käsitlev installatsioon, mis juhtis mõtted kunstlikkuse ja selle tajumise peale.

Kunstlikkuse üle sai mõelda ka Vaalas (kuni 28. II) Liisa Kruusmäe, Liisi Küla ja Johan Henrik Pajupuu näitusel „Teekond“. Seal vaadeldi kunstniku kuvandiloomet kapitalistlikus süsteemis, eelkõige seda, kui palju saab loovisik ise kontrollida oma kuvandit. Katsetati kunsti ja reklaami piire. Galerii sobis suurepäraselt sellise teemaga tegelemiseks.

Hobusepea galerii Anna-Stina Treumundi ja Stacey Kooseli kureeritud näitus „Pussy Envy“ (kuni 9. III) kuulub „Ladyfesti“ programmi. Kuna „Ladyfesti“ näitus on Hobusepeas varasematel aastatelgi olnud, ootasin seekordselt väljapanekult midagi uudset ja ootamatut – eristumist muust programmist ja meeldejäävat kontseptsiooni. Eksponeeritud töödes käsitletakse kõikvõimalikke teemasid: kehaosade fetišid ja tabud, soo­stereotüübid ja prostitutsioon on ainult mõned neist. Näituse pealkiri viitab muldvanale psühhoanalüütilisele mõistele „üsakadedus“, mida on aja jooksul kasutatud mänguliselt, nagu ka praegu. Loodetud meeldejäävus jäi paraku tulemata. Paljukasutatud sõna korduv läbimängimine ei andnud midagi ootamatut, mis, ma usun, oleks olnud võimalik, kui Eestile (Ida-Euroopale) spetsiifilist probleemistikku oleks tugevamalt sisse toodud. Soovitan siiski vaatama minna, sest töödest on igaüks iseseisvalt tähtis.

Samalaadsete probleemipüstituste sattumine samale ajale tekitab põnevust. Nii mõnestki näitusest saab läbi tõmmata ühisjooni: meelelisus ja kunstniku subjektiivsuse poeetika, märgatavalt palju räägitakse julgeolekust, isiku ja kollektiivsest võimust. Tavapärase maali ja video kõrval kerkis esile tekstiil.