Ühe triaadi soov sind kui ebatäiust hoida ja armastada

Farkasi, Saadoja ja Zolotko koosmäng on võimas.

TRIIN METSLA

Näitus „Olge te hoitud ja armastatud“ Tallinna Kunstihoones kuni 20. XII. Kuraator Tamara Luuk, kunstnikud Dénes Farkas, Tõnis Saadoja ja Jevgeni Zolotko, Prinzhorni kollektsiooni teosed.

Esimest korda nägin seda näitust avamise ajal. Mõne näituse puhul saab ka avaüritusel üldmulje kätte ja polegi vaja uuesti näitusele minna. Seekord oli vastupidi: seda näitust ei saa mitte kuidagi avamise melus, veiniklaas käes, sõpradega argiasju arutades ja pidevalt saalis ringi tsautades vaadata. See olnuks võimatu. Mul tekkis juba siis äraspidine tunne, nagu oleksin olnud kuidagiviisi peiedel ja diskol ühel ajal.

„Olge te hoitud ja armastatud“ vajab tohutut vaikust ja enesega olemist, ideaalmaailmas privaatset külastustki, sest saalis kostuv argimõmin või talvepükste sahin võib seda näitust solvata ja selle sisu pisendada. Siit ka soovitus: kui on võimalik, valige kõige ebapopulaarsem aeg kunstinäituste külastamise graafikus ja jätke sõbrad seekord maha, sest selle näituse potentsiaal avaldub just siis, kui külastaja on üksi.

Kui ma aga teist korda Tallinna Kunstihoonesse sisenesin, veendusin selles, mis juba niigi selge – Farkasi, Saadoja ja Zolotko koosmäng on võimas. Võimsuse all saab ja tuleb mõista kõike, mida tundeelu iga päev pakub: ebamugavust, kurbust, ilu, siirust, õnnehetki, hirmu, pettumisi jne. Koosmängu juures siiski täpsustaksin, et ka iseseisvad liinid on hämmastavalt tugevad. Kunstnikke ühendab aeg, elukogemus ja nõudlikkus enda vastu, kuid see avaldub nende küpses loomingus mõistagi veidi erinevalt. Valitud kolmik (siinkohal kiitus kuraatorile) on pakkunud vaatajale iselaadse emotsionaalse, aga ka intellektuaalse näituse, kus igaüks saab ise valida, kas võtta pakutav vastu melanhoolselt, rahulikult või helgelt.

Dénes Farkasi teos tervitab näitusele sisenejaid esimesena. Kunstniku Svalbardi seeria ehk vaated Norra mäestikest ja maastikest paeluvad oma võimsusega – vaevu suudab siinne kuppelmaastik Teravmägede kõrval siinse inimese füüsilist mõõdet ületada – ning panevad igatsema. Igatsus tekib suure tõenäosusega hirmu ja esteetilise vaatemängu koostoimel – suursugused loodusvaated on ülevad. Kuid ükski loodusnähtus ei ole iseenesest ülev, sest on mõõdetav. Mässav ookean või kõrged mäed muutuvad ülevaks vaid siis, kui mõistus tagaplaanile jätta. Farkasi teoste puhul tahaksin end vaatajana veelgi rohkem pildi sisse kaotada, kuid pildiraam tuleb ette.

Jevgeni Zolotko videotriptühhoni „Alus“ keskseteks tegelasteks on isa ja poeg, täpsemalt äärmiselt purjus ropendav isa ja hirmunud poeg, keda isa sunnib autot juhtima.

Paul Kuimet / Tallinna Kunstihoone

Farkasi teine mõtteline liin puudutab objekte. Justkui juhuslikes kooslustes uue elu leidnud esemed (maja, lamp, taim, kohvitass, raadio jne) mõjuvad sümpaatsena ja jõuavad vaatajani täiuslike vaikeludena. Võib olla olekski „vaikne elu“ see sõnapaar, mis sobib iseloomustama kunstniku loodud installatiivseid keskkondi. Paratamatult tekib neid vaadates tunne, et inimene-looja on juba lahkunud sellest vaiksest eluruumist („#0011 (Peegel)“ või „DDR“, aga ka kõik esimese saali teosed). Need keskkonnad oleks keegi juba nagu millegipärast maha jätnud. Neis ruumides puudub elurõõm, kuid need on täis mälestusi ja tähendusi nagu arhiividest leitud vanad fotod, kus on kujutatud juba lahkunud inimesi, keda ei tunne, kuid kelle saatus siiski pakub huvi. Teadmatus, kuidas keegi elas või mida tundis, ärgitab uudishimu, mis arvatavasti jääbki vastuseta.

Tõnis Saadoja teoste ees meenus mulle hiljutine pealtnäha kunstikauge Kalevi spaa külastus. Hirmunult, kuid ka teatud imetlusega jälgisin seal profiujujaid, kes tunde vees edasi-tagasi 50 meetrit ujusid, ilma et oleksid välismaailmaga kokku puutunud. Paratamatult mõtled: miks inimene nii teeb? Kust tuleb vaimujõud olla tunde-päevi-aastaid veetunnelis ja oma saavutust imeväikese ajaühiku võrra parandada? Ka Saadoja fotorealistlikes töödes on näha enesele üha suurema kohustuse võtmist. Kuigi ma ei tunne teda, mõtlen, kas ka temal on tung ujuda välja järjest parem aeg? Kas ta võrdleb näiteks eelmiste aastate maale selle aasta omadega ja tunneb, et on jõudnud tõelisuse kujutamisele lähemale (täpsustan: enese tarvis) või et tema jäljendusoskus on justkui paranenud?

On ilmselge, et fotorealistlik maal on nõudlik ja aega selle valmistamiseks kulub palju. Kujutatud motiivist peaks saama justkui hea sõber, kelle seltskond on meeldiv või vähemalt talutav. Suurel osal Saadoja teostest on kujutatud arhitektuuri elemente. Huvitav, et keegi eelistab hoonet inimesele. Teise näituseruumi sel sügisel maalitud seeria on pühendatud Tallinna ehitistele. Need teeb huvitavaks just valitud värvikood, suurepäraselt segatud toonid: tuhm ooker, oliiviroheline, lillakas hall, sinine ja soe roosa. Piiripealsed toonid panevad külastaja tavalist värvispektrit ümber hindama. Kaugel toretsevast koloriidist, mõjuvad need maalid rahustavalt ja helgelt, aknast langev valgus mahendab seda tunnet veelgi.

Teises maaliseerias „Arhitektuurifoto väikese poisiga“ on Saadoja kujutanud väikest poissi mitmesuguste hoonete juures seismas. Need maalid võiksid olla kinnisvaraportaalide reklaam­fotode omamoodi kontrakujutised. Uhke auto või roosipõõsa asemel seisab maja juures nukrameelne väike poiss. Maali koloriidis on aga lähtutud tugevatest varju- ja valgusmängudest ning pildistamisnurgad on meelevaldsed: kujutatud on tänavaääri, majanurki ja tarataguseid. Neis metafüüsilistes stseenides on palju näilist tühjust ja üksildust. Tahaks teada rohkem loo protagonisti ja kujutatud hoonete kohta. Kuid mitte ainult, ka jälgija perspektiiv on siin oluline. Erinevalt teistest maalidest on siin tajutav ka kaadrisisese jäädvustaja-vaatleja tugev kohalolu. Näitusele tulnu samastub temaga paratamatult, seistes nende maalide ees või kaadrite taga ning lubades neisse ruumidesse anonüümselt siseneda. Ilmselt on need ainsad teosed näitusesaalis, mis tekitavad külastajas-vaatlejas kaastundega segatud võimupositsiooni.

Tõnis Saadoja maaliseerias „Arhitektuurifoto väikese poisiga“ on tajutav kaadrisisese jäädvustaja-vaatleja tugev kohalolu.

Paul Kuimet / Tallinna Kunstihoone

Kui Saadoja ja Farkas käsitlevad paratamatuid emotsioone või ebatäiust oma teostes mingil määral esteetiliselt või eufemistlikult , siis Jevgeni Zolotko teeb seda otse. Tundub, et temale on inimese puudused aktiivselt määratletavad. Neli aastat tagasi valminud teosega „Alus“ avab Zolotko vaatajale isikliku ja ka sotsiaalse probleemistiku. Videotriptühhonis on keskseteks tegelasteks isa ja poeg, täpsemalt äärmiselt purjus ropendav isa ja hirmunud poeg, keda isa sunnib autot juhtima. Peaaegu meelemärkuseta isa ei ole selleks enam võimeline. Videoteose taga on eksponeeritud oma eluvaimu kaotanud tühi suletud ikonostaas (ikoonid on maha võetud, pantokraator läinud, väravad suletud), ei ole enam kedagi, kes võiks väikest poissi kaitsta. Meenuvad 1990ndad ja alkohoolikutest isad, kes kõrtsist või mõnelt joomapeolt tulles pimedatel külateedel oma lapseohtu pojad rooli panid: õige mees peab oskama sõita, mees ei tohi karta. Kristlike sümbolitega segatud sotsiaalne sõnum mõjub teravalt.

Kristliku ikonograafia austajana on Zolotko loonud ka teistes teostes ruumiliselt ja vaimselt oma maailma. Ka teises kahes videoteoses on toetutud suuresti vanale testamendile. Enim jääb näituselt meelde just ühe noore mehe monoloog. See tüdinenud noor mees joob Alexandri õlut ning loeb ette Moosese raamatu esimest osa ja sealsete tegelaste sugupuud (igaühe elatud aastad ja vanus esimese poja sünni ajal) ja lausub sinna vahele seosetuid sõnu (varesed, kuupalk, tapeet, Peugeot, talverehvid, korteri remont). Ükskõiksel ilmel arvab ta, et arvud ja esitatud jada võivad midagi tähendada ning et neid ühendab seesmine side. Kuna iga inimese vere- või mäluliin peab kuskilt algama, on vististi kõik siin maailmas seotud – nii ka esimene vennatapja ja uute talverehvide soetamine. See teos riivab ilmselt kõige enam külastaja turvatunnet. Mis on siin maailmas suur ja mis on väike, kes lõi maailma ja kes talverehvid sinna sisse?

Videoteoste kõrval on ruumis kolmaski teos „Jaakobi redel“. Seinal eksponeeritud fotoseerias on kujutatud noort meest, kes lõhub puitredelit. Pilt pärineb Jaakobi nägemusest. Jaakob, kes petab välja oma isalt ja vennalt esmasündinu õiguse (sellega kaasnes nii vara kui ka uue inimsoo sigitamise õigus) näeb unes, et jumal saadab inglitega talle redeli maa ja taeva vahele, kinnitades sellega oma soosingut. Siin ilmneb just Zolotko kui moraalse arbiteri roll: noor mees ei lase Jaakobil võtta seda, mis ei kuulu talle, vaid lõhub taevase redeli. Zolotko positsioon sel näitusel ei ole kahtlemata ebameeldivalt didaktiline, vaid ta otsib kaastunnet neile, kes seda väärivad ja vajavad.

Mis puutub Prinzhorni kogusse, siis vaimuhaigust põdevate või vaimset ebastabiilsust kogevate inimeste kunst on kahtlemata lõpmatu semiootiline maailm, mis on täis keerukaid isiklikke sümboleid. Neid teoseid vaadates meenus hoopiski üks mõte Althusserilt: ükskõik kui lugupeetud geenius sa oled kunagi olnud, siis ametlik hulluks tembeldamine röövib inimeselt tema mõtete legitiimsuse ja muudab need teiste silmis kehtetuks. Hulluks võib saada muidugi mitmeti: riigivõim võib inimese hulluks tunnistada, hulluda võib traumaatilise kogemuse tõttu, aga hulluna võib ka sündida. Kuigi Prinzhorni kogu kunstnikud on jäänud kunstiajaloo kaanonisse kirjutamata, ei ole nende teosed kahtlemata vähem väärtuslikud: neis avaldub geniaalsus, absurd ja lai tähenduste väli. Näituse struktuuri seisukohalt ei ole ma väga kindel, kas see on vajalik lisandus. See viib keerulistele ajaloo ja autsaiderite kunsti radadele, mis on siiski muu rada, mitte see, mida mööda sammuvad Farkas, Saadoja ja Zolotko.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht