Ukraina kriis algajatele ja edasijõudnutele
Tanja Muravskaja „Kolm õde“ on väga hästi ajastatud intrigeeriva sisuga näitus.
Tanja Muravskaja väljapanek „Kolm õde“ Hobusepea galeriis kuni 11. V.
„Kolm õde“ on näitus, mis käib ajaga samas rütmis. Ukraina kriisi puhul, mis jätkuvalt kestab, kuju muudab, surmab ja piire hägustab, on see hea saavutus. Eesti kui riigi seisukohast on asi selge: Ukraina on plusspoolel, teda tuleb aidata, kuid kes peab end ka ise abistama, ning Venemaa agressorina selgelt negatiivses rollis. Kui liikuda riigi tasandilt inimeste tasandile, kaob ideoloogiline kõike koos hoidev raudrüü ning koha saab sisse võtta uskumustest, (eel)arvamustest ja veendumustest läbi imbunud amorfne individuaalsete tõekspidamiste kogum.
Tanja Muravskaja on Hobusepea galerii näituse ehitanud üles vastandamisele: kui täditütar Jelena Kiievist esindab läänelikku, Maidani-meelset suunitlust, siis Jelena Belgorodis elav täditütar Julia on Putinit toetav antipood. „Sõda on meid eraldanud ja see on ühe inimese süü,“ sõnab Jelena. „Putin ei karda oma arvamust välja öelda ja ta on paljusid aidanud,“ ütleb Julia. Inimesele, kes siiani ei tea Ukraina kriisist eriti midagi, on see suurepärane kiirkursus, mis võtab miniatuursusest hoolimata kriisi suhteliselt representatiivselt kokku. Kuna Ukraina sündmustest puutumata isikuid ei tohiks praeguseks ajaks enam palju olla, siis töötavad salvestised pigem juba paigas veendumuste ja stereotüüpide kinnitajana: isepäised ukrainlased tahavad lõimuda läänega ega näe end Nõukogude Liidu pärandi edasikandjatena, kuid nende püüdlustele üritab kriipsu peale tõmmata imperialismiideest kantud Venemaa.
Tegelikult on sõna „Venemaa“ paras eufemism, sest kui Ukraina kontekstis öelda „Venemaa“, tähendab see peaaegu sajaprotsendiliselt Vladimir Putinit. Venivat sõda nüüdseks rohkem kui aasta analüüsida saanud eksperdid on jõudnud välja pakkuda terve spektri seletusi, mis Vene riigipead ajendada võiks, ning paljuski on see olnud kantud ajaloost teada sündmustest, mille piparkoogivormiga üritatakse praeguseid sündmusi kujustada.
Äsja Tallinnas lõppenud Lennart Mere konverentsil, kus Putini isiksuse lahtiharutamisele oli pühendatud terve arutlusring, sõnas tema endine majandusnõunik Andrei Illarionov, et Putini eesmärk on taastada 1945. aastal Jalta ja Potsdami konverentsil sõlmitud kokkulepete maailm, kus Venemaa ja USA otsustavad isekeskis mõjupiiride üle. Illarionov lisas, et Putin jõudis sellise ettepaneku teha ka Ameerika Ühendriikide presidendile Barack Obamale.
Sellist positsiooni esindab Muravskaja videos Julia, kelle sõnul on Ukraina otse öeldes puhvertsoon. „Selle positsiooni on loonud ajalugu. Kui ka Ukraina asemel oleks ükskõik milline teine riik, oleks olukord praegu sama,“ ütleb ta. Ka Krimmi annekteerimine on Julia hinnangul õigustatud, sest sealsed elanikud on enamjaolt venelased ning niikuinii oli poolsaar vaid ühe allkirjakritseldusega Ukrainale antud. Ajalugu leiab õigustusena Julia jutus veel korduvalt mainimist. Lennart Mere konverentsil esinenud USA valitsuse kauaaegne nõunik Paul Goble tõi aga oma kõnes välja, et kuigi lääne diplomaatias on näha soovi siirduda status quo ante juurde tagasi, suheteni enne Krimmi ning Ida-Ukrainat, siis Krimmi Anschluss näitab varasema süsteemi ohtlikku piiratust. Asjad on muutunud ning tagasi minna pole lihtsalt võimalik. Samamoodi pole võimalik naasta ka varasematesse inimestevahelistesse suhetesse.
Kui Muravskajat huvitab pressiteksti järgi just see, millistel põhjustel ja miks tekib vaen sugulaste vahel, siis vaevalt ta sedavõrd naiivselt küsib, sest nagu kõik oma lähedaste näitel teavad, ei taga veresugulus automaatselt sama mõtlemisviisi. Pigem tekib „Kolme õe“ põhjal huvi selle vastu, kuidas inimesed oma veendumuseni jõuavad. Julia arvab üht, Jelena teist, Tanja jäädvustab nad mõlemad ja hoidub selgetest hinnangutest. Ajakirjandusena oleks tegu tasakaalustatud looga, sest sõna saavad mõlemad pooled, aga millistele küsimustele nad videos vastavad, jääbki teadmata. Antud töö puhul tuleb mängu ka sotsiaalpsühholoogias kasutusel mõiste valekonsensuse efekt, mille järgi inimene eeldab, et teised mõtlevad ja käituvad, nagu ta ise. Konflikt tekib siis, kui selgub, et see ei osutu tõeks. Ka on psühholoogid täheldanud seda, et enamik inimesi peab end keskmisest ilusamaks, arukamaks ja andekamaks. Nii et osalt annab inimpsühholoogia vastuse sellele, miks kaugenevad sugulased üksteisest, Ukraina sõda toob vaid selle nähtuse ilmsiks.
Nii Jelena kui Julia jutt on haarav ning kuna videod on paigutatud üksteise suhtes täisnurga alla, tekib vaatajal üsna kiiresti peataoleku tunne: mõlemad räägivad kiiresti, teksti voogab, aga paralleelselt jälgida seda ei õnnestu, sest tempo on liiga kiire. Nii tulebki teha valik, kumma tõele keskenduda. Ka on huvitav kunstniku teadlik või juhuslik valik kasutada vaid ingliskeelseid subtiitreid, võib arvata, et nii elimineeritakse teatav hulk galerii külastajaid. Veelgi põnevam oleks üldse mitte pahatahtlikkusest ajendatult teada, kui kaua peavad keskmiselt vastu alumise korruse väisajad, sest sealne töö „Kiiev ja 600 kilomeetrit eemal“ (ehk siis kaugus Donbassini) paneb vaataja tõsiselt proovile: mitukümmend minutit näeb kiievlasi selle aasta jaanuaris vaateplatvormidel kõndimas ning pilte tegemas. Elu on rahulik, tavapärane, isegi igavavõitu. Kes puänti ootab, see seda sealt ei saa. Eriti soovitan seda teost vaatama minna inimesel, kes esitas hiljuti ühes Eesti reisiportaalis küsimuse, kas Kiievist on ikka turvaline läbi lennata või peaks valima mõne muu marsruudi. Helitaustaks kõmatab aga lahingutärin ning pole raske arvata, et visuaalselt pigem teistsuguseid kaadreid. Selline heli ja pildi vangerdus on justkui ka ninanips Ukraina sõjaga kaasas käivale infosõjale, kus muuhulgas veriste stseenide näitamine on osa poliitilise agenda elluviimisest – ja ei tasu arvata, et seda meetodit kasutab vaid Venemaa, kuigi sealne propagandamasin on küll tunduvalt võimsam. „Kui tahaksin Ukrainas toimuva kohta infot, küsiksin endalt,“ sõnab selle kohta üleval korrusel Jelena ja lisab, et kui ta vaataks samuti vaid Vene uudiseid, siis mine tea, ehk arvaks samamoodi, nagu ta Venemaal elavad sugulased.
Üldiselt on „Kolm õde“ väga hästi ajastatud ning intrigeeriva sisuga näitus ning võib arvata, et soodus vastuvõtt ootaks seda ka paljudes muudes eksponeerimiskohtades väljaspool Eestit. Ka annab see võimaluse kujundada Ukraina kriisi suhtes välja isiklikum arvamus, mida vaid uudiste põhjal – ja mitte kohal käinuna – on pigem keeruline teha. Ka jääb domineerima idee, et mõlemal pool piiri elavad inimesed oma arvamuste ja arusaamadega ning kuigi ühe poole mõttemaailm võib (vist) eestlasele paratamatult vastuvõetavam tunduda, ei tule kahjuks tutvuda ka teise poole omaga.