Ülemiste korruste info nõrgub alumistele

Karolin Tampere: „Mind huvitab, mida erinevad paigad inimesega teevad, kuidas need vormivad ja kujundavad seda, mismoodi ta iseennast ja ümbritsevat kogeb.“

JUHAN RAUD

Näitus „Sügaval soos – eoste teke“ EKKMis kuni 1. IX. Kuraator Karolin Tampere. Kunstnikud Brit Pavelson, Caitlin Franzmann, Eike Eplik, Else Lagerspetz, Enn Kärmas & Villu Järmut, Ensayos, Geir Tore Holm, Hilde Hauan Johnsen, Ingrid Bjørnaali & Maria Simmons & Fabian Lanzmaier, Jaan Evart, Kristina Norman, Magnus Skei Holmen, Piret Pungas Kohv (Eestimaa Looduse Fond), Randi Nygård, Simon Daniel Tegnander Wenzel ja Søssa Jørgensen.

Eesti kaasaegse kunsti muuseumi näitusel „Sügaval soos – eoste teke“ uurivad kunstnikud soid ning nendega seonduvaid ajaloolisi ja poliitilisi protsesse. Bioloogiliselt on rabad põnevad ja salapärased ökosüsteemid, mis hägustavad kategooriatevahelisi piire. Näituse kuraatori Karolin Tampere sõnul talletavad need endas ka ajalugu, on omamoodi looduslikud mälumeediumid. Eestis sündinud, kuid juba kaua Norras elanud kuraator on muu hulgas ökofeministliku uurimisrühma Ensayos liige ning töötanud ka erinevate helidega.

Rahvusvaheline näitus, kuhu on kaasatud ka eesti kunstnikud, on osa Tampere pikemast praktikapõhisest uurimistööst, kus spekulatiivne kunst kohtub reaalteadustega. Seega pole ime, et näitus sisaldab palju informatsiooni, kuid loodetavasti ei upu selle sees ära.

Näitus on väga infokeskne. Miks just nii, mis on sellise lähenemise eelised? Mida võimaldab uurimuslik näitus teha, mida näiteks teaduslik monograafia ei võimalda?

See on hea küsimus. Loomulikult võib näitusel alati lisada igasugu teadusinfot, sest osa näitusekülastajaid tahab teemas süvitsi minna, aga selline informatsioon võib inimesi ka kurnata. Nii et tuleb leida muidki vahendeid, kuidas oma teadmisi jagada.

Ma nimetan ennast õppivaks kuraatoriks, sest mulle meeldib uusi asju teada saada ja neid vahendada. Võib muidugi küsida, miks see peaks kedagi teist huvitama, mida ma teada saan, aga olen avastanud, et kui ajada kokku piisavalt palju inimesi, kellele pakuvad huvi mingid või mõneti sarnased teemad, siis kasvab sellest tavaliselt välja midagi huvitavat.

Mitmete siin näitusel kaasa löövate kunstnikega olen ma töötanud juba väga kaua, kümme, teinekord kakskümmend aastat. Meie nomaadiline uurimisrühm Ensayos tegutseb varsti ligi 14 aastat. Nii et sellised projektid nagu see näitus ei sünni kunagi üleöö või ka mingite trendide tuules, vaid kasvavad paratamatult mõttevahetusest välja. Eks natuke mõjuta ka see, kui käia paljudel konverentsidel ja näitustel ning endalt mõttes küsida: „Mismoodi mina tahaksin seda infot vastu võtta?“ Teinekord muutuvad lihtsad ja väikesed detailid kõnekaks, näiteks tuleb pähe mõte: „Ma tahaks nüüd maha istuda ja puhata.“ Sellest johtuvalt ei ole selle näituse seintel loodetavasti liiga palju informatsiooni. Enamus sellest on näituse trükises.

Miks selline näitus siin ja praegu? Mis on kaalul?

Eestis on palju turbaalasid ja need on peaaegu et osa eestlaste rahvuslikust identiteedist. Ühtlasi käib ka aktiivne turba kaevandamine, mis on paljudes Euroopa Liidu riikides keelatud. Siin on suur kontrast enesekuvandi ja kõrvalpilgu vahel. Ma arvan, et turba kaevandamist võiks piirata, sest see süvendab kliimakriisi tohutult. Täpne arv muutub pidevalt, aga maailma turbaaladel peaks kokku olema umbes 500 miljonit tonni süsinikku.

Loodusmaastike puhul võivad sageli tabada õõva- ja ülevustunne korraga. Milline on teaduse ja kujutlusvõime suhe kaasaegses kunstis ja sellel näitusel?

Me peame alustama kaugemalt: kujutlusvõime on komponent nii teaduses kui ka kunstis. Teaduses tuleb samuti olla loov. See, missuguseid metodoloogiaid kasutatakse, mil viisil teadlane otsib neid asju, mida ta ei tea, et ta otsib … (Naerab.) See kõik vajab head kujutlusvõimet. Sedasi on kunstnikel ja teadlastel mingi ühine lähtekoht, isegi kui nende praktika ja väljundid erinevad. Mulle meenub, kuidas olin aastal 2017 koos Randi Nygårdiga kunstnikuna Spits­bergenis residentuuris. See asub kaugel põhjas, peaaegu põhjapooluse lähedal, Ny-Ålesundi-nimelises külas. Teadlased seiravad seal keskkonna ja kliimakriisiga seonduvat. Väga põnev oli see, kuidas NASA oli toetanud seal skannerite ja teiste aparaatide väljatöötamist, nii et neid saaks kasutada Marsil vee leidmiseks. Marsi jää on väga paks ja see oli sobiv koht, kus neid tööriistu katsetada. Seal taipasin esmakordselt, millise kiirusega kliimamuutus tegelikult aset leiab: jää sulab väga-väga kiiresti. Spitsbergeni teadlased võtavad näidiseid liustikel asuvatest lompidest ja otsivad jälgi elu algusest Maal. Sellised ülesandepüstitused nõuavad kujutlusvõimet!

Sealsed teadlased kasutavad looduse kirjeldamiseks ka väga põnevaid, fantaasiarohkeid kujundeid ja metafoore: näiteks nimetati liustikku hiiglaslikuks kopsuks! Need teadlased, keda ma seal kohtasin, on väga põnevad ja loovad, kirglikud inimesed. See inspireeris meeletult.

Mis sind oma uurimistöö käigus kõige rohkem üllatas?

See, et turbaalade ja liustike vahel on nii palju paralleele. Liustik on põhimõtteliselt mälumeedium, umbes nagu kõvaketas. Sama käib rabade kohta. See pole ainult vaatepunkti küsimus, vaid sood säilitavadki endas füüsiliselt kauges minevikus toimunu.

Milline on kõige suurem eksiarvamus seoses soodele eriomaste ökosüsteemidega?

Mina olen kasvanud üles sellistes paikades, kus inimesed on soodest teadlikud. Tavaliselt suudetakse seal eristada sood näiteks metsast või mõnest muust alast. See tundub meile siin kandis enesestmõistetav, aga olen avastanud, et mõnes teises riigis tuleb sageli selgitada, mis on soomaastikus ainulist ja mis on selle ökoloogilised eripärad.

Soid ei mõtestata ka igal pool päris samamoodi, nii et siin on alati teatavad erinevused. Kui vaadelda näiteks Austraalia märgalasid, siis sealne turvas näeb täiesti teistsugune välja kui Põhjamaadel või näiteks Kongos. Ma ei nimetaks seda eksiarvamuseks, aga ma olen kohanud paljusid inimesi, kes ei tea soode kohta midagi. See muidugi selgitab, miks turba kaevandamine on saanud nii pikka aega kesta, ilma et ulatuslikult protestitaks.

Ilmselgelt on näitusel hästi esindatud soode uurimise teaduslik pool. Kuidas suhestub näitus sooalade folklooriga? Näiteks virvatulukesed, kes viivad ränduri eksiteele, või matusekombed, kui lahkunule pannakse kaasa sookure tiivaluud …

Üks näituse töödest, Søssa Jørgenseni teos kolmandal korrusel, puudutab seda aspekti. Mulle tundub, et sa oled tabanud siin midagi väga olulist. Müütiline aspekt läbib absoluutselt kõike, mis võib turbaalade paljususest tõukuda. Mütoloogiline või folkloorne aspekt võib põhimõtteliselt olla ka vastus küsimusele, miks üldse sooalasid uurida.

Turbaalasid ja nendega seonduvat analüüsides ja uurides on alati tunne, nagu avaneks uks, mis viib lõpmatu hulga huvitavate võimalusteni, millest igaühega saaks süvitsi edasi tegeleda. Ma ei ole küll puhtal kujul soo mütoloogilisse või folkloorsesse poolde süvenenud, kuid loomulikult on see mul pidevalt kuklas kummitamas. Ma lihtsalt ei ole selleni veel jõudnud.

Siin on võib-olla kaudne seos, aga mind on hakanud huvitama teatud maastikega seotud muusikaline pärimus. Üks väike vihje selles suunas on ka ühes näituse kolmanda korruse videos, mille autoriteks on Søssa Jørgensen ja Geir Tore Holm. Videole tegi muusika Georg Buljo, saami päritolu helilooja, kes võttis oma lähtekohaks saami pärimus­muusika joiu, ja Hardangeri viiuli. Mõlemad on eri aegadel olnud kiriku põlu all – seda viiulit peeti oma kõla tõttu vahepeal lausa saatanlikuks instrumendiks, mille mängija võis olla seestunud.

Niisiis, mind huvitab, mismoodi erinevad muusikalised traditsioonid on maastikuga läbi põimunud. Joig on eriti huvitav: see ei ole otseselt laulmine nii, nagu laulmist tavaliselt mõistetakse. Nad on alati millegagi seotud, näiteks on inimesel oma joiud maastikust. Aga et maastik muutub ja areneb koos rohemajandusega, siis võib öelda, et ka mitmed nomaadilised ilmingud, sealhulgas ka joiud, on praegu ohustatud. Muidugi on ka tänapäevaseid joige, see pole ainult minevikuline nähtus, ent joigu peetakse vanimaks elavaks muusika­traditsiooniks Euroopas ja see on kohutavalt huvitav.

Milline on nende teoste suhe inimjärgse pilguga? Praegu pannakse kunstis sageli palju rõhku looduse autonoomsusele ja üritatakse vaadelda looduslikke süsteeme nii-öelda seestpoolt, inimpilku priviligeerimata. Kas tegu on posthumanistliku näitusega?

Mind huvitab posthumanistlik feminism. Feminism on kujundanud posthumanistlikku lähenemist juba kaua – Rosi Braidotti ja teised –, kuigi akadeemilises ringkonnas ei võetud seda kohe omaks. See ongi see suund kogu selle temaatika juures, mis mind huvitab. Loomulikult on see mu uurimistöös samuti kohal, ehkki ma ei viita näitusel sellele otseselt, vaid lasen igal näituse­külastajal sellega pigem ise vabalt suhestuda. Aga samal ajal tuleks siinkohal toonitada, et me oleme osa loodusest. Nii et see eristus, mida post­humanismi mõiste endas sisaldab, kätkeb juba eos teatud pingeid.

Loomulikult on eetiliselt väga keeruline proovida Teist representeerida, see viib alati raskusteni. Suhestumine on siiski vajalik. Mulle näib, et paljud kunstnikud on võtnud sellega praegu oma loomingus tegeleda. Eetilised aspektid muutuvad siin väga oluliseks. Mismoodi oma teost toodad? Näiteks Hilde Hauan Johnseni siidi-installatsiooni puhul võiks öelda, et ta teeb taimedega koostööd, ammutab neist värvipigmente. Ensayose tegevus on samuti vaadeldav läbi ökopoliitilise prisma. Aga jällegi: kelle lugusid on sul õigus jutustada? Millise piirini tohib teiste eest kõneleda? Igasugune loaküsimine on näiteks põlisrahvaste ilmavaates väga olulisel kohal, see iseloomustab maailmas osalemist.

Milline näeks välja rabade filosoofiline vastand?

(Naerab.) See on sul väga binaarne raamistus. Mind huvitab soode ja rabade puhul just nende mittebinaarsus, sest liigirikkus ja bioloogiline mitmekesisus on kõige selle keskmes, mis meid elus hoiab. Ka me ise oleme paljusus.

Ahaa, nii et sool ei olegi vastandit?

Kas valgus on pimeduse vastand? Kumbagi pole olemas ilma teiseta. Ma elan Tromsøs, kus kord aastas valitseb veidi üle kuu aja polaaröö. On väga pime, aeg-ajalt on siin-seal videvik, aga põhimõtteliselt ei kerki päike kordagi silmapiirist kõrgemale. See hämarus sunnib teistmoodi mõtlema, inimene süüvib sisekaemusse. Mind huvitab, mida erinevad paigad inimesega teevad, kuidas need vormivad ja kujundavad seda, mismoodi ta iseennast ja ümbritsevat kogeb. Kohaspetsiifiline teadmine on ka väga oluline.

Sohu võib ära uppuda, aga samas võib maastik ulatuda ka nii kaugele, kui silm seletab. Veel üks binaarne küsimus: kas sood on pigem vertikaalne või horisontaalne nähtus?

Oluline on nende telgede kombinatsioon. Turbaalade sügavuses on hoiul vesi ja süsinik, kui läheneda sellele antropotsentriliselt, tootmiskeskselt positsioonilt, s.t kui vaadata maastikku ennekõike kui midagi, mis on inimesele kasulik. Aga sood on ühtlasi ka arhiiv, omamoodi ajaloo hoidla. Need kasvavad ligikaudu üks millimeeter aastas, nii et ühe meetri jagu kasvamiseks on vaja päris palju aega. Eesti sügavaim mõõdetud raba on 17 meetrit sügav ja see asub Vällamäel. Mis on selle põhjas peidus?

Muide, siin EKKMi hoone peal on praegu ka joonistatud üks skaala, mis selle küsimusega hästi seostub – ligikaudu 10 meetrit. See oli Piret Pungas Kohvi idee ja annab väga visuaalselt edasi selle sügavuse. Inimene saab kogu kehaga teadlikuks, mida kujutab endast kümnemeetrine sügavus – umbes 8000 aasta vanune soo seega. Ehk siis teisisõnu: oleme teinud näituse raames EKKMi hoonest isevärki raba ja pööranud selle pea peale. Kõiki asju ei saagi ainult kuivalt ja teoreetiliselt selgitada, teinekord on vaja natuke mängulisemat lähenemist.

Ma olen komponeerinud selle näituse nagu turbakihtidest. Esimesel korrusel on teosed paigutatud nii, et kui ka inimesel ei ole võimalik hästi liikuda trepist üles, siis põhimõtteliselt on võimalik mõelda esimese korruse teostest kui eraldiseisvast, väiksemast näitusetervikust. Ülemiste korruste info nõrgub alumistele.

Milline on sinu suhe Eesti kunstimaastikuga? Kuidas arendab „Sügaval soos – eoste teke“ siinseid vestlusi ja arutelusid edasi?

Loomulikult meeldiks mulle, kui mul oleks siinsest kunstiväljast parem ülevaade. Ma olin EKAs vahetusõpilane circa 2003. Kunstiskeene oli toona väga teistsugune, ma tunnen mõningaid selle põlvkonna tegijaid, aga päris mitu aastat ei käinud ma siinsetel kunstiüritustel, sest omaalgatuslikke kunstiinitsiatiive oli vähe ning ei toimunud just ülemäära palju selliseid asju, mis oleksid minu huvidega kokku langenud. Oli selline vahepealne aeg. Toona oli mul küll parem ülevaade kõigest siinsest, aga siis kadus see silmist.

Loomulikult jälgisin osade eesti kunstnike tegemisi tähelepanelikumalt, aga nüüd on toimunud täielik näituseasutuste, galeriide ja ka rahvusvahelise esindatuse buum. Asjad on ikka väga huvitavad. Ja seda kõike on nii lõpmata palju, mistõttu ma pole jõudnud end kõigega kurssi viia. Sellele näitusele kutsusin ma osalema need kunstnikud, kelle loomingut tean ja austan juba ammu. Ja loomulikult toetas ka EKKM mu siinseid tegemisi, mille eest olen neile väga tänulik. Ma tunnen, et mul on väga vedanud.