Ülemiste vanakese reis Ithakale

Siim Preimani kureeritud näitus „Minu kodu, meie linn“ uurib ja problematiseerib ruumi, ühtekuuluvustunnet, lähedust ja üksindust.

JUHAN RAUD

„Minu kodu, meie linn“, kuraator Siim Preiman. Kunstihoone Lasnamäe paviljonis kuni 12. I 2025.

Väidetavalt olla James Joyce kunagi öelnud, et kui Dublin peaks mingil põhjusel maa pealt kaduma, oleks võimalik see tema „Ulyssese“ abil täielikult taastada, iga viimse kui detailini rekonstrueerida. See on ilus mõte, mis osutab, et iga asi siin ilmas on mingis mõttes iseendast suurem. Mitte miski ei eksisteeri üksinda, täielikus isolatsioonis. Seosed toodavad uusi seoseid, infokillud haakuvad müriaadi teiste nähtustega lugematul moel ning sellest kõigest moodustub kokku tohutu ja ebastabiilne tähenduste galaktika. Joyce ei pidanud silmas seda, et tema modernistlik tellis loeks üks ühele üles kõik Iirimaa pealinna detailid, vaid seda, et „Ulysses“ sisaldab eneses juba ette kõiki võimalikke tähendusi ja seoseid, mis üheskoos autori kodulinna ülepea võimalikuks teevad. Olen sageli mõelnud, milline võiks analoogne teos olla Tallinna puhul.

Siim Preimani kureeritud näitus „Minu kodu, meie linn“ see igatahes ei ole, kuid näitus pakub mõtteainet sellegi­poolest. Nii-öelda üldhäälestuse annavad külastajale kätte kaks filmi. Esmalt Mark Soosaare dokumentaal „Lasnamäe“ (1986) ning seejärel Ingel Vaikla film „Moi aussi, je regarde“ (2024).

Lasnamäe dokumentaalis küsib filmi autor arhitektilt Malle Meelakult telefonikõne ajal küsimusi ning samal ajal näeb näitusekülastaja arhiivimaterjali linnaosa valmimisest. Seda on praegu väga kummaline vaadata, sest kõik kohad on enam-vähem äratuntavad ning asuvad näituse toimumispaigale väga lähedal. Sedasi nihestab teos vaataja tajusid ja mõjub natukene kummituslikult: Lasnamäe teket on veider näha just siin, roosa paviljoni lähistel – tekib isevärki déjà vu. See kõik toimus ju siinsamas, toimub mingis mõttes endiselt. Teisalt võiks öelda, et tondid ongi mineviku tagatis, selle eeltingimus. Peab tõdema, et Kunstihoone roosa paviljon on selle filmi näitamiseks kõige parem mõeldav koht.

Ingel Vaikla eksperimentaalse dokumentaalfilmi tegevuspaik on aga Prantsusmaal. On tunda, et autor on esitanud küsimusi, kuid me kuuleme ainult vastuseid. Vestluskatked seavad üles kodu (kas ka kodutuse?) teema, kuid otsene seos pildi ja heli vahel jääb vihjeliseks. Samal ajal vaatleb kaamera hoone sisemist ja seda ümbritsevat maastikku. Dokumentaali pealkiri on laenatud Agnès Vardalt, kes seostab vaatamise feministliku algatusvõimega. Aeg-ajalt on näha ruladega tüdrukuid, kes elavad oma elu: nad mängivad ja jutustavad midagi, mida vaataja ei kuule.

Suured kõhedad hooned seovad Vaikla ja Soosaare filme, luues nende vahele imeliku mõttelise silla. Niimoodi näitusesaalis üksteisele lähedale asetatult tulevad neis nähtud maailmade vahelised erinevused ja sarnasused kuidagi eriti esile. Mari Volensi 2013-16 aasta fotosari „Same difference“ („Sama erinevus“) toimib selles vestluses iselaadi katalüsaatorina. Korterid, loodus, elu muutumine ajas … Kaamera jälgib inimeste elukeskkonda. Ühel hetkel hajub, kaob ära selle spetsiifilisus, järgmisel hetkel aga tuletab miski kohalikku eripära väga tugevasti meelde. Hea tahtmise korral võib vaataja siinkohal fantaseerida sujuvaid üleminekuid ühest teosest teise. Samal ajal hakkavad mõned teosespetsiifilised elemendid mängima ka täiesti uutmoodi. Näiteks olin hetkeks segaduses, kui Lasnamäest kõnelevas filmis kostis korraga prantsusekeelne lauluke: korraks ei saanud ma aru, kumma filmi heliribalt see on pärit. Ent see segadus ise, asjaolu, et erinevad filmid võivad hakata teineteist sedasi mõjutama, näitab siinkohal midagi olulist. Need teosed keerustavad ja problematiseerivad ruumi. Siin ei ole (enam?) siin ja seal ei ole seal.

Ruum on seotud ajaga. Kaarel Kurismaa filmitud materjali põhjal Tõnis Jürgensi kokku monteeritud video „Plastikpilve dokumentaal“ (2022) vaatleb mitut põlvkonda haaranud Metabori kunagisi tegemisi. Samas toas annab hoopis teisiti linnaruumi sotsiaalsust edasi Mark Raidpere fotoseeria „Tallinn 2002“. Kunstniku tähelepanu all on Tallinna elanike eksirännakud ning linna erinevaid kohad ja trajektoorid. Kaootilisus teiseneb, kui seda kaameraga kellelegi vahendatakse.

Laura Cemini fotoseeria „Vahepeal. Soojus“ (2017/2022) võtab vaatluse alla teineteist embavad inimesed. Kaamera on jäädvustanud ilusad hetked, kuid mulle tundub, et piltidel olijad ei saa üksteisega päriselt kontakti. Võimalik, et see tunne on ekslik. Tekivad ka mingid epistemoloogilised küsimused: mis juhtub, kui lähedus on asümmeetriline? Kuidas võib kindel olla, et teine saab minust päriselt aru? Või kuidas teada, mis ikkagi toimub teise teadvuses? Kas kontakt kui selline on üldse võimalik? Kas ei ole äkki kahe inimese vahelise kontakti eeltingimus just nimelt see, et seda polegi võimalik adekvaatselt vahendada? Isegi kui piltidel olijad suudavad olla üksteisega lähedased, on selle näituse kontekstis nende fotode vahendatuses ikkagi midagi kurba. Pigem näib, et embajad ei jõua teineteiseni, vaid hoopis markeerivad oma eraldatust.

Hoopis teist laadi üksindusega pistab rinda Jaako Pietiläineni 2023 aasta video „Sentences“ („Laused“). Näitusekülastaja liigub esimese isiku vaates läbi kummaliselt argiste ruumide, kohtade ja mittekohtade. See kulgemine on kummituslik. Need on mahajäetud ühenduspunktid, mis justkui pärineksid kõik täiesti isesuguste hoonete juurest. Ühel hetkel liigub kaamera läbi hruštšovka, seejärel läbi lennujaama terminali või haiglakoridore meenutava ala, siis läbi kellegi magamistoa … Interjöörid ja eksterjöörid segunevad, arhitektuurselt on järjest raskem ette kujutada, missugune on kõiki neid kulgemisi ja libisemisi võimaldav ruumiline tervik. Ma näen vahel unes selliseid koridore nagu selles videos.

Ühel hetkel otsustab kaamera üht trepikoda läbides lendu tõusta, trepikoja käsipuudest moodustub isevärki fraktaal. Süveneb arusaam, et midagi on siin valesti. Kaamera liigub läbi seinte nagu tont, vaataja on samuti kummituseks muudetud, umbes nagu Gaspar Noé filmis „Enter the Void“ („Ootamatu tühjus“). Meenub ka David Lynchi „Siseimpeerium“. On see montaaž? Pigem ei. Kui on näha, et ruumi seintel olevad laused on nonsenss, saab järsku selgeks, et kogu see ülidetailne ruum on tehislik, arvutiga tehtud keskkond ning see lööb tõesti pahviks, sunnib kõike ümber hindama, uue pilguga vaatama. Video kõrghetk saabub, kui vaataja seisab selles ebaõdusas keskkonnas äkitselt silmitsi veidrate tegelastega, kes kõik näevad välja, nagu nad oleks pärit mõnest vanast, kuid juba fotorealismi taotlevast arvutimängust. Hetk hiljem hakkavad need pseudolauljad laulma ülevat koorilaulu. See ajas mind hüsteeriliselt naerma. Kuigi „Sentences“ ei ole ilmselt näituse kõige parem töö, oli see digitaalne odüsseia minule näituse suurim elamus.

„Minu kodu, meie linn“ uurib ja problematiseerib ühtekuuluvustunnet, lähedust ja üksindust, kodutunnet ja külalislahkust (võib-olla ka nende vastandeid), ennekõike aga ruumi kui sellist. See on rõhutatult kohalik, väga konkreetse paiga eripära arvestav näitus, mis suudab alati juba olla ka mitmehäälne, üleilmne, vastuokslik. Näitus on intiimne ja tehislik, sotsiaalne ja samal ajal väga privaatne. Põlvkonnaülene ja kummituslik. Ruum muutub siin fantaasiaks, üksik ja üldine tahavad kangesti kohti vahetada. Ühtlasi on see ka kummaliselt hillitsetud, rahulik ja tasane, võib-olla isegi afekti pelgav, analüütiline, kriitilist distantsi hoidev näitus. Kunstnike töödest moodustub küll tervik, kuid jäetakse koht ka mingile juhuslikkusele.

Teekonda välja juhataval laual on lehitsemiseks antud huvitavad raamatud, mis näitusetegijaid inspireerisid või on neile olulised, nende hulgas ka David Foster Wallace’i „Infinite Jest“, mõnes ringkonnas Joyce’i „Ulyssesega“ võrreldav suurteos. Näitus „Minu kodu, meie linn“ ise on ehk natuke helgem lugemine.