Ungarlaste suur nelik ja Robert Capa

Juhan Kuusi dokfoto keskus on teinud midagi peaaegu võimatut: on antud imeline ülevaade viie suure fotograafi loomingust ja toodud sealjuures esile nende tähtsus fotograafiaajaloos.

MARTIN BUSCHMANN

Näitus „Inimest peegeldades. Robert Capa ja Ungari meistrid Brassaï, Kertész, Moholy-Nagy, Munkácsi“ dokfoto keskuses kuni 23. I 2022, kuraatorid Kristel Laur ja Toomas Järvet ning komissar Péter Baki (Ungari fotomuuseum), kaaskorraldaja Tallinna Liszti instituut (Tamás Orosz).

Üldiselt on mind üsna raske üllatada või viia ootusärevusse, nii et ma paaniliselt aeg-ajalt kalendrisse pilgu viskan ega jõua kuidagi näituse avamispäeva ära oodata. Toomas Järvet tegi seda, kui mulle septembris mõne sõnaga mainis, et oktoobris avatakse Juhan Kuusi dokfoto keskuses Ungari meistrite näitus ja esindatud on Robert Capa, Brassaï, Kertész, Moholy-Nagy ja Munkácsi. Kui mu kõrval poleks olnud teisi inimesi, oleksin arvanud, et Toomas Järvet on otsustanud esimese aprilli ette ära tähistada.

Oleksin olnud siiralt õnnelik, kui ühel näitusel oleks esindatud kas või üks nendest fotograafidest. Nende viie loomingut koos näha on midagi sellist, mida ma Eestis ei oleks isegi osanud loota. Mida päev näitusele lähemale, seda suuremaks mu ärevus kasvas: äkki see on tõepoolest liiga hea, et olla tõsi? Kui palju on seal ühe või teise fotograafi loomingut? Millised teosed on tee Eestisse leidnud?

Saan aru, selline hirm on totter, aga mul oli selleks ka põhjust: nimelt Robert Capa. Kes on Juhan Kuusi tegemistega natukenegi kursis, see teab, et Capa oli talle eeskujuks. Ja kui vaadata näituse ümber toimuvat ning avalikkusele suunatud reklaami, siis on aukohale asetatud Capa. Juba näituse pealkiri „Inimest peegeldades. Robert Capa ja Ungari meistrid Brassaï, Kertész, Moholy-Nagy, Munkácsi“ paneb oletama, et näitus tiirleb ümber Capa. Mitte et mul midagi tema vastu oleks, aga kui kokku panna selline viisik, olnuks minu pingerida suure tõenäosusega teistsugune. Kuid siinkohal tuleb taas nentida, et kingitud hobuse suhu ei vaadata või, kui arvestada näituse harukordsust, kingitud ükssarviku suhu ei vaadata.

André Kertész. Népligeti tsirkuse ees, Budapest, 1920.

Pressifoto

Novaatorlus. Kui olen dokfoto keskuse uksest sisse astunud, vaatab mulle vastu hoopis Brassaï foto ja näen ka juba Martin Munkácsi ikoonilist moefotot. Hirm, et näitus võiks olla üles ehitatud kui Capa & Co kaob silmapilk.

Esimese ruumi on hõivanud André Kertészi ja Munkácsi teosed, kõrvalruumi Capa ja Brassaï omad, László Moholy-Nagy on vallutanud dokfoto keskuse viimase (imepisikese) nurgataguse. Kolm ruumi on täis fotograafiaajalugu ja tipptasemel fotograafiat.

Kui head fotograafiat on palju, ka Eestis, miks on just see näitus nii tähtis? Jätan siinkohal kõrvale tõsiasja, et sellise tasemega fotonäitusi satub Eestisse veel praegugi harva, ja keskendun pigem teemadele, mis on mulle tähtsad.

Kõigepealt just nende fotograafide mõju kogu fotograafiale. Robert Capa ja sõjafotograafiaga on lihtne: tema looming on mõjutanud kõiki konfliktipiirkondades tegutsenud fotograafe pärast teda. Kuid Capa ei ole minu silmis hoopiski mitte see kõige tähtsam isik sellel näitusel.

Kertészi mõju tänavafotograafiale ja üldse inimeste pildistamisele on olnud hindamatu. Mitte asjata ei ole Henri Cartier-Bresson öelnud: „Mida iganes me ka ei ole teinud, Kertész tegi seda esimesena.“ Rääkimata sellest, et just tema julgustas nii Capat kui ka Brassaïd tegelema fotograafiaga ja mõlemad (tegelikult ka Cartier-Bresson) pidasid teda oma mentoriks.

Teine isik, kellest fotoajaloos ei saa üle ega ümber, on Munkácsi. Vähe on fotograafe, kes on oma loominguga suutnud mõjutada spordi-, moe-, seltskonna- ja ka tänavafotograafiat. Kui spordifotograafias jäi ta silma oma kujutusviisiga, siis moefotograafia puhul tuleb tõepoolest rääkida žanri täielikust muutmisest. Munkácsi oli esimene fotograaf, kes vedas moefoto stuudiost välja tänavale ja hakkas modelle kujutama elavate inimestena. Tähtsaim fotograaf, kelle loomingut on ta mõjutanud, on Richard Avedon. Erilise libastumisohuta võib väita, et Munkácsi sekkumiseta ei oleks moefoto see, millisena näeb seda praegu. Sellega seoses olen väga õnnelik, et näitusel on eksponeeritud ka Munkácsi esimene (ja ikooniline) moefoto rannas jooksvast Lucile Brokawist. See ilmus Harper’s Bazaari 1933. aasta detsembrikuu numbris ning muutis moefotograafiat ja tegelikult ka moeajakirjandust igaveseks.

Kuigi näitusel on Brassaï ning Moholy-Nagy esindatud üsnagi kesiselt, ei ole nad kuidagi vähem olulised.

Brassaï puhul tuleb esimesena ette tema sukeldumine ööellu. Ma ei tea kedagi, kes huvituks öistest tänavatest ja ööelu jäädvustamisest ning keda Brassaï looming kuidagi mõjutanud poleks. Kas ta on suurem või väiksem poeet kui tema mentor Kertész, jäägu igaühe enda otsustada.

Moholy-Nagy puhul tasub visata pilk fotode daatumitele ja võrrelda tänapäevast fotograafiat tema omaga. Võtkem või autoportree – tänapäeva kõnepruugis selfie. Väljasirutatud käsi on motiiv, mida on praeguseks miljoneid kordi nähtud ja mida siiani taastoodetakse. Tema foto on tehtud 1920ndatel. Palju õnne, kallid instagrammerid, te kopeerite asja, mis on 101 aastat vana. Muuseas, Moholy-Nagy fotovalik on küll väike, aga sellele tasub keskenduda. Enamasti kipuvad temaga seostuma pigem fotogrammid ja tema tegevus kunstnikuna. Tema nii-öelda traditsioonilist fotot on tunduvalt vähem olnud võimalik nautida.

Piisavalt lähedal. Teine mulle väga oluline aspekt selle näituse puhul on fotograafias laialt levinud ja juba tüdimuseni kuuldud tarkuseteradele sisu andmine. Alati on oht, et korratakse pimesi kaasa kusagil kuuldut, süvenemata nende sõnade tagusesse algmaterjali.

Kuna näitus on eksponeeritud Juhan Kuusi dokfoto keskuses, siis võiks alustada Kuusi lemmik-tarkuseterast, mille on esimesena välja öelnud Robert Capa: „Kui su pildid pole piisavalt head, pole sa piisavalt lähedal.“ Ausalt, iga kord, kui ma seda lauset kuulen, tahaksin nutta. Juhan Kuusi dokfoto keskuses saab ise vaadata, kui lähedal see „lähedal“ ikka on. Suure saladuskatte all võin öelda, et Capa ei ole kuidagi lähemal kui Kertész või Munkácsi või ükskõik milline teine klassik. Ka Moholy-Nagy foto „Skandinaavia“ (u 1930) ilmestab seda mõtet väga hästi. „Piisavalt lähedal“ ei tähenda seda, et tuleb lainurgaga ronida Bruce Gildeni kombel pildistatavale ninaauku. „Lähedal“ tähendab olla osa tegevusest.

Teine ülimalt oluline fotograafia põhimõte, mis on samuti muutunud tänapäeval kahjuks klišeeks ja mida enamasti tegelikult väga täpselt ei mõisteta, on tabada Henri Cartier-Bressoni „otsustav hetk“. Mitte et Cartier-Bresson oleks olnud kuidagi valel teel, lihtsalt seda sõnapaari on hakatud oma suva järgi tõlgendama ja sellega selgitatakse juba peaaegu igasugust tegevust, mida fotol on kujutatud.

Siinkohal jõuan mulle kõige tähtsama pildi juurde kogu näitusel. See on Munkácsi „Kolm poissi Tanganjika järve ääres“ (1930). Erinevalt Capa (kuri)kuulsast sõduri surmahetke fotost ei ole Munkácsi oma kuidagi eraldi märgistatud. Foto nagu foto ikka teiste seas. See on aga just see foto, mida vaadates Henri Cartier-Bresson oma kuulsa otsustava hetke mõtte peale tuli. Seda fotot peaks igaüks teadma, eriti need, kes toetuvad otsustava hetke ideele. Tegelikult peaks seda fotot vaatama rahulikult ja süvenenult ning mõtisklema selle üle, kuidas see foto vaatajale mõjub. Milliseid tundeid see tekitab ja kas vaataja on osa hetkest või mitte? Hiljem tasub vaadata oma tehtud pilte ja mõelda, kas tunne on sama.

Kui süvenemisest rääkida, siis on aeg aspekt, millega tasub sellel näitusel arvestada. Minul kulus seal poolteist tundi. Suure tõenäosusega lähen sellele näitusele veel tagasi: on mõned asjad, millesse tahan süveneda siis, kui esimene vaimustus on kadunud.

Vaimustus. „Vaimustus“ on selle näituse puhul õige sõna. Ma olen väga tänulik, et selline näitus on saanud Eestis teoks – kõik oluline on olemas. Kas oleksin tahtnud rohkem näha Brassaï ja Moholy-Nagy teoseid? Jah! Kas oleksin tahtnud rohkem näha Robert Capa fotosid, mis ei ole tehtud sõjakolletes, nagu näiteks näitusel eksponeeritud Ingrid Bergmani foto, mis mõjub kogu tema muu loomingu keskel imeliselt? Jah! Näitusetervikust ei leia siiski midagi, mida välja visata – igal fotol on oma koht.

Annan endale aru, et Juhan Kuusi dokfoto keskus on teinud midagi peaaegu võimatut: on antud imeline ülevaade viie fotograafi loomingust nii, et kõik on omavahel ilusasti seotud, ja toodud esile nende tähtsus fotograafia­ajaloos. See ei ole just kõige kergem ülesanne siin maailmas. Muuseas, kõigi nende viie puhul saaks edukalt teha täpselt sama suure (või suurema) isikunäituse. Seega ei ole nurisemiseks mingit põhjust.

Nüüd on aga hoopis uus mure: kuhu edasi? Kas äkki saab dokfoto keskusest omaenda edu ohver? Ilma naljata, kaks kuud tagasi poleks ma osanud loota, et selline näitus mulle Eestis sülle jookseb. Praegu aga leian, et miks ei võiks Juhan Kuusi dokfoto keskuses olla ka näiteks William Kleini, Garry Winograndi või näiteks Bill Cunninghami näitus? Hammas on verel ja tahaks veel ja veel ja veel, isegi kui selleks peaks minema järgmised kolm ja pool aastat. Või viis. Või kümme.

Ma ei tea, mida tulevik toob, aga see on kindel, et käesolev näitus on midagi, millest ei saa üle ega ümber. Seda näitust peaks külastama iga fotograafiahuviline, täiesti kohustuslikus korras ja soovitatavalt enne, kui elu taas mõne vingerpussi mängib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht