Üritades olla kosmopoliit võib saada tulnukaks

Varvara ja Mari „Kameeleon“ oleks tõeline kriitiline väljaastumine, kui ületaks heaoluühiskonna mugavustsooni ja seda näidataks Venemaal või Hiinas.

JUHAN SOOMETS

Varvara ja Mari näitus „Kameeleon“ Tallinna Linnagaleriis kuni 27. I.

Kunstnikeduo Varvara Guljajeva ja Mar Canet on töötanud koos 2009. aastast ning olnud produktiivsed näitustel ja residentuurides. Rohkem tuntud välismaal, on nad viimastel aastatel ka Eestis galeriipindu vallutanud. Tegusate kunstnikena on nad viinud läbi arvukalt töötubasid ja on Arsi avatud ateljeede päeva eestvedajad.

Riik, piirid, rahvus, rahvuslus, ränne ja üleilmastumine on kunstis ja ühiskonnas päevakajalised teemad ning nende tähtsus aina kasvab. Sellest tulenevalt kasvab ka poliitilise kunsti tähtsus. Varvaral ja Maril on selles raamistuses püsimisel ka isiklikud põhjused: Varvara on pärit segaperekonnast, Mar elab Eestis ekspatriandina. Enne Eestisse pidama jäämist on nad koos elanud Austrias ja mitmes residentuuris. Seega ei ole nende kunst mitte lihtsalt trendi järele jooksmine, vaid läbitunnetatud argielu.

Tallinna Linnagaleriisse on üles seatud neli perfektse teostuse ja kliinilise väljanägemisega teost: „Kameeleon“, „Iga päev üks lipp“, „Kes on järgmine“ (kõik 2016) ja „Demokraatia“ (2017). Näitus nägi esimest korda ilmavalgust 2016. aastal Rambletas Valencias. Abello muuseumis Barcelona lähedal lisati väljapanekule „Demokraatia“. Tallinnast rändab näitus Kanadasse.

„Galeriiaknast sisse vaadates arvasin, et näitus sarnaneb liialt Raul Meelega,“ kommenteeris nähtut Hanno Soans, kelle arvamus küll pärast galeriikülastust muutus. Suurema osa ruumist võtavad enda alla seintele kinnitatud mulluse kalendri kuude ja päevade rütmis paigutatud 365 väikest lippu, moodustades teose „Iga päev üks lipp“. Formaadi, värvide ja kompositsiooniosade poolest oleks tegu justkui päris lippudega, lähemal vaatlusel selgub, et need on hoopis lipuvärdjad, mitme riigi lipuelementide derivaadid. Raul Meele ideest on edasi liigutud ning geeniuse ajus sündinud seriaalse graafika permutatsioonide asemel on lipud loonud IBMi tehisintellekt Watson: iga lipp on algoritmiga seatud kokku nende riikide sümboolikast, mis sel päeval Google Newsis kõige rohkem kõneainet olid pakkunud. Esmapilgul on eristatavad USA, Venemaa, Hiina, Ühendkuningriigi ja Süüria teemaklaster. Globaalsete suurvõimude seas annavad tooni näitusekataloogis kirjeldatud nn neurootilised riigid, mida teatakse peamiselt vägevate riikide survestamise tõttu.

Varvara Guljajeva kaitses möödunud aasta lõpul kunstiakadeemias doktoritöö „Interaktsioonist osalusjärgsuseni: aktiivse osaleja kaduv roll“. Loome­põhine uurimistöö põhineb nende endi – Varvara ja Mari kunstiteostel. Tööst selgub, et interaktiivne kunst on saavutanud kulminatsiooni ja täiuse, andes ruumi uut tüüpi meetodi esiletõusuks. Selleks võiks olla osalusjärgne kunst: vaataja kohalolu galeriis ei muuda otseselt kunstiteost, vaid tema eelnevad valikud on seda juba muutnud. Kollektiivne osalus uudisvoo tarbijate ja loojatena on pannud paika teose omadused juba enne külastaja galeriisse sisenemist.

Näituseruumi keskel asuv nimiteos „Kameeleon“ on vardal seisev täisformaadis lipp, mille pind koosneb LED-lampidest. Toimides ekraanina, üritab see endal kuvada mitme riigi lippe, olles ise peaaegu formeerunud konkreetseks lipuks, ilmub lõuendi teisest otsast hoopis mõne teise lipu muster. See digilõuend on justkui riikide identiteetide võitlusväli, kus tegevus kunagi ei lõpe. Selles teoses on midagi väga inimlikku: olles peaaegu jõudnud rahulduseni, leidnud täiuse ühel alal, tekivad uued tungid ja tahtmised, mis vallutavad meid taas peaaegu täielikult. Tahtes olla mitme riigi kodanik, ei olda lõpuks ühegi oma ja saadakse identiteedita tulnukaks.

„Kes on järgmine“ on pühendatud Brexitile: postamendile Euroopa Liidu lipu peale on asetatud must kast, millel on Euroopa Liidu riikide maakoodid (ISO 3166-1 alfa-2) ja punane hõõguv kiri „EXIT“. Intervalli tagant muutuvad esitähed vanaaegsete lennujaamade mehaanilise tabloo stiilis, moodustades uusi kombinatsioone. Vaataja saab mõtiskleda, mis oleks, kui see või too riik Euroopa Liidust välja astuks. Totalisaatori põhimõttel on esitatud riikide väljaastumine – exit on juhuslik, nagu oli ootamatu Brexit, mille lõpmatu problemaatika on viimastel nädalatel taas esile kerkinud.

Turvaline kunst. Kõige uuem teos „Demokraatia“ laiub galerii mustaks värvitud tagaruumis, kuhu on paigutatud ruupor, mille vastas postamendil on 20 maneki-neko kassiskulptuuri. Algupäraselt pärit Jaapanist, on need käpaga kutsuvalt viipavad skulptuurid populaarsed Hiina kultuuris, asetsedes poodide, söögikohtade jm sissepääsudel. Näituse armsatel kuldsetel isenditel on liikuvate käppade küljes ähvardavad kumminuiad. Nad hakkavad nendega vehkima, kui kõnetu vastustarkvara eristab ruuporisse öeldud sõna „demokraatia“ kas inglise, eesti või vene keeles.

„Kameeleonis“ käsitletakse suures osas samu teemasid, mida eelmise aasta algul Katerina Gregose kureeritud näitusel „Riik ei ole kunstiteos“. „Kameeleon“ ei laienda Gregose käsitletut. „Kameeleoni“ näitamine Tallinna Linnagaleriis oli kunstnike enda valik, nende portfoolios (http://www.varvarag.info) on hoopis põnevamaid teoseid, kuigi need ei ole väga galeriisõbralikud. Praegu on nende „Inimesed ei pea loendama“ väljas tarbekunsti- ja disainimuuseumis näitusel „Laetud objektid“.

Kui üritada Varvara ja Mari teoseid kategoriseerida, võib tunduda lati alt läbijooksmisena tööde jaotamine uusmeedia-, interaktiivseks või tehnoloogiliseks kunstiks. Üks on selge: nende teosed on masinad, mis on pealispinnalt tööstuslikud, metallikarva läikivad või siis 3D-prinditud, kõrgtasemel disainitud, kuigivõrd anonüümsed objektid, seestpoolt aga aimataval viisil standarditud elektroonikakomponentide, protsessorite, mootorite ja kontrolleritega. Nende teoste suurimat loomingulisust kannab programm – kood, mis küll ülimalt standardsena ja viimase tähemärgini perfektselt arvutisse taotuna annab edasi oma looja ainuomast isikupära. Programmeerimiskunstis võib eristada ka vea- ja glitch’i-esteetikat, mis annab kunstiteosele kaootilise ja ettearvamatu iseloomu. „Kameeleoni“ teoste kood on perfektne, ei ühtegi viga või ebakõla.

Varvara ja Mari üks kinnisidee on metronoom. Seda on nad ekspluateerinud mitmes kunstiteoses, pannes pendli võnkuma linna, börsi, tuule ja ka inimese südame rütmis. Varvara doktoritöö kaanel on teose „Börside kiirus“ foto, kus on reas metronoomid. Kui tuleviku meediaarheoloogid leiavad vaid dissertatsiooni kaane, kas suudavad nad sellelt tuvastada kunstiteose või arvavad nad repro olevat hoopis liget’i muusika metronoomidele?

Varvara ja Mari edukus seisnebki perfektselt lihvitute, universaalsete, maailmaruumis heaoluühiskonnale turvalise kunsti loomises, mis kõnetab hästi publikut ja ei jäta ruumi arvamuste paljususele.

Eesti kunstivälja üheks praeguseks suundumuseks võib pidada kunsti ja kommertsi ühinemist, näitena litograafiakeskuse, Arsi projektiruum või Eesti kunstimuuseumi esindus poodlemiskeskuses T1 Mall of Tallinn. Kui galeriiaknast sisse vaadata, sarnaneb „Kameeleongi“ butiigiga. Ei ole ime, et külastajad on pidanud näitust poeks ning küsinud valvurilt lippude ostmise kohta. Kas hakkame jõudma igavasse etteaimatavasse ühiskonda, kus poes paneme ühte ostukorvi disainitud toidupoolist ja ka pehmet poliitilist kunsti? „Kameeleonist“ saaks tõeline kriitikarelv, kui ületataks heaoluühiskonna mugavustsoon ja seda näidataks Venemaal või Hiinas.