Urve Küttner meenutab Adamson-Ericut ja Ede Kurrelit

Kui kontseptuaalne kunst ei pruugi silmale palju pakkuda, siis kontseptuaalne disain võimendab otseselt eetilist iluelamust.

HEIE MARIE TREIER

Urve Küttneri näitus „Kristallisatsioonid“, kuraator Kersti Koll, kujundaja Villu Plink. Adamson-Ericu muuseumis 8. IX 2023 – 11. II 2024.

Ajal, mil Adamson-Ericu muuseum tähistab pidulikult asutamise neljakümnendat aastapäeva, esitleb sealsetes näitusetubades oma elutööd Urve Küttner – kunstnik, kes mäletab tudengiajast veel Adamson-Ericut (1902–1968) ennast. Küttneri mälupildid pärinevad aastatest 1962–1967 ning puudutavad eelkõige Adamson-Ericu suhtlusstiili, mida tagantjärele võib nimetada Eesti Vabariigi aegse härra omaks. Suhtlemisel kunstiinstituudi meistriga oli Adamson-Eric olnud austav ja väljapeetud. Küttner oli edaspidi kasutanud sama moodust suhtluses Tallinna juveelitehase meistritega ning avastanud, et ükskõik kui rämedad nõukogude inimesed masinate taga ka töötasid, aupaklik suhtumine pani neid heatahtlikult vastu tulema noore kunstniku keerukatele loomingulistele soovidele.

Adamson-Ericu muuseumi eelmisel, ülipopulaarseks osutunud näitusel „Alati moes. Käekottide 100 aastat“ esitleti Itaalia erakogudest pärinevaid daamikäekotikesi kui luksuse ja staatuse sümbolit. Küttneri näitusel jätkub teema variatsioonidega – tema tillukeste kontseptuaalsete käekottide üks seeria on valmistatud merevaigust, teine seeria hõbetraadist.

Staatuse näitaja

Näituseruumi kõige prestiižikamas asukohas eksponeeritakse tillukest daamikübarat ja viit hõbetraadist põimitud 1960. aastate stiilis daamikotikest. Need väga peenelt töödeldud esemed on loodud 1990. aastate keskel ning Küttner pühendas need oma õpetajale kunstiinstituudis, ehtekunstnikule Ede Kurrelile (1909–1991). Toonasele ehtekunstitudengile oli loominguliseks eelkäijaks Eesti Vabariigi ajast pärit daam, kes oli saabunud loengusse moodsate kotikestega, millest võttis välja mitmesuguseid vääriskive tudengitele näitamiseks. 1960. aastate ehtekunstiõppes puudusid õppematerjalid, nii pidid tudengid kõike konspekteerima. Kooliaegsed konspektid on kunstnikul siiani alles, seda autentset lähtematerjali sai omakorda kasutada dokumentaalse kontseptuaalse seeria loomisel.

Mida me näitusel siis õieti näeme? Õhuline kotikene, mille peenest hõbetraadist põimingute vahelt paistab õrn helesinine kalliskivi ja mida saadab tekst ehtekunsti õppejõu Kurreli loengust: „Safiir (korundi perekond) / Helesinisest tumesiniseni / Ilusamaks peetakse rukkilillesinist / Kõvadus 9“. Järgmine, hoopis teistsuguse disainiga kotikene sisaldab helekollakat kivikest ja seda saadab asjalik tekst üliõpilase konspektist: „Heliodor (berülli perekond) / Sidrunkollane heliodor / Või kuldberüll / Kõvadus 7“. Veel üks, taas teistsuguse disainiga kotikene sisaldab kergelt roosakat läbipaistvat kivikest ning siingi võib lugeda konspekti ülestähendusi: „Turmaliin / Väga tugev pleokroism / Rubelliit – roosa turmaliin / Kõvadus 7–7,5“.

Konspekt laseb veidi aimata Kurreli kui õppejõu isiksust ning toonast pedagoogikat, mida võib pidada modernistlikuks. Vääriskive tutvustati üliõpilastele empiiriliste ja teaduslike näitajate toel, jättes kõrvale võimalikud müütilised aspektid, mida ei saa objektiivselt mõõta ega kaaluda ning millel ilmselt puudus tolle aja seisukohalt väärtus. Küll aga tuleb hinnangulise iluaspektina sisse rukkilillesinise esiletõstmine. Kas tegemist oli varjatud vihjega keelatud riigilipule?

Saad seda, mida hindad

Erinevalt sõjajärgse aja filigraantehnikast, mis võimaldas ülitäpset ja peenelt teostatud korrapärast ornamentikat, on Küttner hiljem kasutanud ülipeent hõbetraati hoopis vabamal eesmärgil ilma filigraantehnika ranguseta. Kui filigraan­ehted elavad oma elu 1950. aastate olevikus, siis Küttneri daamikotikesed elavad korraga kahes ajas – 1990. aastate postmodernistlikus kunstireaalsuses ja 1960. aastate mälureaalsuses. Muidugi puudub käsitletavast teosesarjast postmodernistlik iroonia ja rünnak (mõnes teises sarjas tuleb iroonia seevastu tugevalt esile), mis lähendab Kurrelile pühendatud kotikesi toona toimunud Saaremaa biennaali Eesti kunstnike väljapanekutele, kus püüti programmiliselt läbi töötada minevikku, et teha teed edasiminekuks tulevikku.

Küttneri hõbetraadist põimitud ja kalliskive sisaldavad kotikesed olid 2000. aastal eksponeeritud ka Bristolis Arnolfini kaasaegse kunsti keskuses. Näitus kandis pealkirja „Duchampi kohver“ ja selle mõte oli korraldada keset järjekordset finantskriisi Duchampi eeskujul näitus, mida saab transportida ilma lisaväljaminekuteta kohvris käe otsas. Kuraator Catsou Robertsi idee oli kutsuda näitust tegema nelja maa kuraatorid, nii et igaüks toob näituse kohvris kaasa. Arnolfini keskuse Eesti ekspositsioonis olid Küttneri õrnad teosed silmakõrgusel ja vastava erivalgustusega ning need võlusid ära kohalikud daamid, kes ei saanud neilt silmi lahti. Kui kontseptuaalne kunst ei pruugi pakkuda silmale palju, siis kontseptuaalne ehtekunst väljendab sellisel kujul austust ja võimendab eetilist iluelamust.

Tulles tagasi pedagoogika juurde: kuna kotikeste sari lähtub otseselt koolisituatsioonist, saab siin kinnitust vana tõde, et peale loengutel pakutava info mõjutab noori ka õpetaja isiksus, siinsel juhul järelikult Kurrel ja Adamson-Eric. Õpetamine ja õppimine toimub osaliselt ka iseenda teadmata. Mis tulemusi see kõik annab, ei saa ennustada ning selgub alles tagantjärele, aastakümneid hiljem. Igatahes kehtib pedagoogikateadlaste lause „saad seda, mida hindad“ nii otseses hinnete panemise tähenduses kui ka kaudselt väärtustamise tähenduses.

Küttneri elutöö on muidugi palju mahukam ja avaram, erinevate loomeperioodidega, mida näitus kajastabki. Kunstnikuna kuulub Küttner Eesti kui hõbedamaa kultuurikonteksti, kus kulda võidakse ehtekunstis isegi võõristada. Siinkirjutajal oli privileeg osaleda näituse publikuprogrammis arutlusega kulla ja hõbeda üle lähtuvalt Küttneri loomingust, mis mõistagi kuulub laiemasse kultuurikonteksti.

Heie Marie Treier on Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi kunstiajaloo õppejõud.

---

Adamson-Ericu muuseum avas hiljutiste juubelisündmuste aegu uue eksponaadi – moodsa digilahendusena kunstniku isikuloolise ajatelje. Interaktiivne ekraan tutvustab Adamson-Ericu elu- ja loometeed, sisaldab fotosid, teoste kavandeid, kirju-postkaarte jm. Näitusekülastajal on nüüd võimalik eksponeeritud teostele lisaks avastada ka autori loometöö tagamaid ning saada ülevaade inimestest, sündmustest ja paikadest tema teel. Sisse on põimitud eri teemasid, mis kunstniku persooni ja üldisemat kultuuriloolist tausta avavad: n-ö leebemad peatükid lapsepõlvest Tartus, õpinguaastatest Berliinis, elust Pariisis, arvukatest reisidest Euroopas, suvedest Komsi talus ja Lohusalus; aga ka keerulisemad perioodid vaikival ajastul, Teise maailmasõja ja hilisemal Nõukogude ajal. Küllaga jagub uudistamist kultuuriteadlikule täiskasvanule, kuigi digiekraan on mõeldud kasutamiseks igas vanuses vaatajale. Seal näeb tegutsemas ka härjapoiss Hugot, Adamson-Ericu muuseumi haridustegevuse sümbolit, kes kutsub lapsi ja lapsemeelseid endaga koos seiklema. Kasutatud arhiivimaterjalid pärinevad Eesti kunstimuuseumi ja teiste muuseumide ning kultuuriasutuste kogudest. Digilahenduse on koostanud Annika Teras ja Eesti kunstimuuseumi töörühm ning teostanud stuudio Platvorm.