Utoopia ja tegelikkus

REET VARBLANE

Üks hea kunstiprojekt suudab ära teha rohkem kui riiklik poliitika. Alfredo Jaari projekt „Miljon Soome passi” näitusel „Kui luulest ei piisa” ja Yael Bartana film „Õige soomlane” („True Finn”).

Eesti nüüdiskunstihuvilised puutusid Alfredo Jaari kunstiga esmakordselt kokku 1995. aastal, kui Helsingis rahvusvahelisel näitusel „Ars 95” oli väljas tema installatsioon „Miljon Soome passi”.
„Ars 95” toimis lausa ilmutuslikult: asi polnud mitte ainult suures hulgas nüüdistippkunsti eksponeerimises, vaid tööde valikus ja viisis, kuidas neid publikule esitleti. Ilmselt ka selles, et Kiasmat hoonena veel polnud, ideena oli aga nüüdiskunstimuuseum omaks võetud. Soome avalikkuses käis tuline vaidlus, kas rahvusliku uhkuse kindral Mannerheimi kuju lähedusse, selle perso­naalsesse ruumi, on ikka sobilik ehitada välismaa arhitekti Steven Halli projekteeritud muuseum, kus ei näidata Gallen-Kallela ja teiste soome rahvuskunsti suurkujude töid, vaid praeguse aja rahvusvahelist aktuaalset kunsti (Soome oma teiste seas). Ennekõike oli oluline ikkagi see, et nüüdiskunsti rahvusvaheliselt aktsepteeritud suurnimede (lausa ikoonide) kõrval olid kuraatorite tahtel leidnud võrdse paiga Ida-Euroopa (ka Baltimaade) kunstnike (Toomik, Ģelzis, Urbonas) tööd.
Alfredo Jaar kuulus ka siis nii-öelda suurnimede hulka, kuid oli üks neist vähestest, kes tegi sellele suurnäitusele spetsiaalse Soomet puudutava töö. Ma ei ole päris kindel, kas Jaari „Miljoni Soome passi” idee jõudis tollal Eesti kunstivastuvõtjani päris adekvaatselt. Pigem rabas see ettevõte mastaapsusega: trükkida kunstinäituseks miljon riigi kõige tähtsamat dokumenti, mis siis, et vaid kaaned olid autentsed, sisuks tühjad lehed, ning pärast väljapanekut need hävitada. Soome pass toimis meile siis veel vaba maa sümbolina, sest Soome sõiduks vajasime viisat, Soome oli just Euroopa Liitu astunud. Kodust Eestit tunnetasime monokultuurilise (ikka vaid eestlastele mõeldud) paigana, kus kõigepealt tuli suured majandusprobleemid lahendada ja alles siis hakata mõtlema vähem tähtsatele asjadele nagu võrdõiguslikkus. Soome oli igas mõttes, ka ühiskonna avatuse poolest suur vend (ja eeskuju). Tallinna tänavatel võis musta­nahalist inimest nähes kuulda siirast hämmingut „Mõtle, kui neeger!”.
Alfredo Jaar nägi Soomet hoopis teise pilguga. Kui meie imetlesime siis Soome väikelinnade kultuuri, sealset avatud suhtumist nüüdiskunsti, siis Jaar märkas Oulus, kus ta 1994. aastal fototriennaalil osales, isoleeritust, mida kahjuks kinnitas ka statistika: Euroopa suurte riikide Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Itaalia elanikest (kodanikest) oli 20 protsenti võõramaalased (immigrandid), Soome viiest miljonist elanikust oli sisserännanuid vaid 60 000 inimest ehk 1, 2 protsenti. Jaaril oli Skandinaavia maadel Norras, Taanis ja Rootsis töötamise kogemus, 1992. aastal oli tema miniretrospektiiv Stockholmi Moderna Museetis. Tal oli ka häid Soome sõpru-mõttekaaslasi, näiteks poliitik-advokaat ja roheliste liidu esindaja Euroopa parlamendis Matti Wuori (1945–2005).  „Ars 95” kuraator Maaretta Jaukkuri tegi kõik, et Alfredo Jaar saaks oma installatsiooniidee ellu viia, tema algatusel avaldati näituse kataloogis katkend Matti Wuori raamatust „Fausti unenägu”.
Alfredo Jaari suurel retrospektiivil Kiasmas on Soome passide installatsioon taas väljas, mis tähendab selle uuesti loomist ehk bürokraatia kadalipu läbimist, mis on Euroopa Liidu, aga nüüd veel islami terrorismi vastu võitlemise kontekstis, iseäranis pärast 2011. aastat, vaata et keerulisemgi kui kakskümmend aastat tagasi. Soome statistikaameti andmetel elas 2013. aastal Soomes 5 449 6575 449 657 inimest, neist immigrante 279 616, ligi viis korda rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. Avatud ühiskonna tähendus – vajadus, aga ka sellega kaasnevad ohud – on ka eestlaste teadvusesse jõudnud.
Jaari Kiasma retrospektiivi kataloogis on Wuori tekst uuesti ära toodud ja mõjub – vähemalt mulle – kõnekamalt, aktuaalsemalt kui 1995. aastal. Wuori viitab Brechtile, kes Teise maailmasõja ajal Soomes poliitilise põgenikuna on teinud soomlaste suhtes kriitilise, kuid täpse tähelepaneku: soomlased on rahvus, kes hoiab suu kinni lausa kahes keeles. Wuori on eneseirooniliselt lisanud, et Soomes on Gustav Vasa pärandikandja hegeliaanliku riigimehe Snellmani ning tema mõtteviisi edasiarendajate Venemaa ja Nõukogude Liidu mõjusfääris (hirmus) kujunenud välja oma identiteet. Seda võib iseloomustada riikliku kinnismõttena: Soome on suutnud kaitsta ennast välismaailma kurjuse eest, olla põlisväärtuste nimel immuunne, isegi vaenulik välismõjutuste suhtes, välja arvatud Hollywoodi ja McDonalds’i varietee, säilitada oma väljanägemise ja kultuuri nõiakatlana keevas tagakiusamise ja kannatuste maailmas. 
Jaari retrospektiivi kuraator Pirkko Siitari on kirjutanud Wuori tekstile väikese lisanduse, post scriptum’i, kus ta osutab passile (aga ka ID-kaardile, isikukoodile) kui eksistentsi tagatisele: kui sa ei ole ametlikult (riiklikult) registreeritud, pole sind olemas (sul puudub identiteet). Ühtlasi ka sellele, kui üksmeelselt on soomlased astunud välja tarbetu paberi tootmise (passid) vastu metsa kui ühisvara kaitseks. Miljon hävitamisele minevat tühja passi osutab ka sellele. Soome tolerants on agraarse kogukonna omaksvõtt, kus kõik võõras ja teistsugune nülitakse juba eos: „Me aktsepteerime sind sellisena, nagu sa oled, kui sa aga muutud selliseks, nagu meile sobib.”
Tänavukevadise nüüdiskultuuri festivali „Ihme” (soome k ime, aga ka tegu) peaesineja oli Yael Bartana. Iisraeli taustaga, praegu Berliinis elav kunstnik pälvis rahvusvaheliselt ülilaia tunnustuse-tuntuse oma juudi renessansi liikumise projektiga ehk kolm miljonit juuti (just nii palju hukati Poolas Teise maailmasõja ajal juute) tagasi Poola. Bartanal on geniaalne idee viia Iisrealist kolm miljonit juuti Poola, et sealsel maa-alal oleks ruumi palestiinlastele, iisraelliitidele ja kõigile teistele, Poola saaks aga oma juudid tagasi. Projektil ei ole midagi pistmist deporteerimisega, see on identiteedist, rahvusest, ohvrirollist ja selle ärakasutamisest, manipuleerimisest. Selle projekti eesmärk on kaasa haarata, mõtlema ärgitada, vaikusest läbi murda. Ilmselt just see oligi põhjus, miks „Ihme” organisaatorid kutsusid Bartana Helsingisse, kus juudid pole kunagi kõne all olnud ja juutlusega pole midagi tegemist olnud.
Bartana Helsingi projekt on seotud soomlase identiteediga, soomlusega, see on pealkirjastatud „True Finn” ehk „Õige soomlane”. Bartana lähtus oma filmi tegemisel Soome 2011. aasta parlamendivalimiste tulemustest, kus võidutses konservatiivne soomlaste (põlissoomlaste) partei, Euroopa Liidu ja immigratsiooni vastasest hoiakust (Soome kuulub vaid soomlastele) ning statistikast. Filmi eesmärk on anda sõna erineva rahvusliku taustaga inimestele, kes kõik mitte ainult ei ela Soomes, ei räägi soome keelt, vaid peavad ennast soomlaseks. Filmi kangelased on 2006. aastal Soome õppima läinud jaapanlanna Komugi Ando, 1990ndate algul lapsena Eestist Soome asunud valgevene-ukraina-vene-soome taustaga Stanlislav Marinets, kakskümmend aastat tagasi Soome elama asunud somaallane Mustafe Hagi, soomlanna Anna Miettinen, mustlanna Tiina Pirttilahti, 2000ndate algul Québecist Soome asunud Martin-Éric Racine ning Rootsi taustaga Peter Rosvik ja soomerootslane Tuisku Torkkeli Kemiö saarelt. Kirju seltskond, kes üksteist varem ei tundnud, elab nädal aega ühise katuse all Kirkkonummis, teeb süüa, koristab, aga arutleb ka oma identiteedi üle. Nädala lõpuks selgitatakse välja, kes on kõige õigem soomlane. Kui hääletamiseks läheb, siis saavad kõige rohkem hääli Komugi Ando ja Mustafe Hagi, väliste tunnuste järgi kõige vähem soomlased, kuid ega ka soomlanna Anna Miettinen ole valge patsiga põhjamaalanna. Mustlanna Tiina Pirttilahti toob oma kandidatuuri eelisena välja, et just Soome mustlased on hoidnud oma identiteedi kõige puhtamana, soomlased segunenud rootslaste või ka venelastega.
Nii-öelda õigete soomlaste kõrval või tegelikult ennekõike on keskne osa loodusel, talvisel maastikul. Kui rahvarõivad toimivad ambivalentsena, kohati sama kunstlikuna kui soomlast ja soomlust iseloomustada püüdvad filmilõigud (olgu siis „Kalevala” lugude või Soome sõdurpoistena), siis valge puhas lumi ja jäätunud järvesilm on uute ja vanade soomlaste orgaaniline lisand. Mustanahaline Mustafe Hagi ei mõju võõramana kui Anna Miettinen. Ka uue hümni ja lipu loomisel, kui lähtutakse ühisosast, mängib suuremat rolli loodus: roheline, valge, sinine ja kollane sümboliseerivad metsa, lund, taevast ja päikest, hümnigi sõnad on tuletatud loodusest. Uussoomlasedki konstrueerivad oma identiteedi maa, mitte linna põhjal. Kuid kas see on stereotüüpne agraarne ühiskond, millele osutab Siitari, on juba iseküsimus.
Yael Bartana on kasutanud teadlikult rollimänge, kaasanud professionaalse psühholoogi ja teinud seeläbi kõik selle, mida filmis näeme, küsitavaks. Kuid ometigi mõjub Kirkkonummi nädal loomulikuna, seitsme kangelase antikangelaslik käitumine, erisugususe omaksvõtmine, normaalne tolerants, ka eneseiroonia annavad lootust integratsiooniks. Või oli see ikkagi pelgalt nädal aega enesepettu?
Yael Bartana filmi saab vaadata www.arena.yle.fi kuni aasta lõpuni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht