Uus õiglus ja taastuleku tahe

Jevgeni Zolotko tahab olla sündmuse kõrgusel, mitte jääda lihtsalt selle tunnistajaks või asuda moraliseerivale positsioonile.

HASSO KRULL

Jevgeni Zolotko isikunäitus „Aadama saladus“ Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel 31. V 2024 – 5. I 2025. Kuraator Triin Tulgiste-Toss (1987–2024).

Jevegeni Zolotko viimane näitus on tumemeelne. Tumedad toonid valitsevad lakkamatult. Pildid on alati mustvalged või on nende polükroomsus taandatud paarile kahvatule värvile; videod samuti mustvalged. Esemed on tumedad, hallid või roostekarva. Kui mõni kujude rida ongi hele, pole see ometi helge; kollaste vahaküünalde kimbud on mõlemast otsast põlenud. Tumemeelsust rõhutab väljapaneku monokroomne taust (must, hall või punane). Värve lisavad ainult üksikud laenatud maalid, mille funktsioon paistab olevat osutada: vaadake ometi, kui tume kõik ümberringi on. Kuid ka nende maalide koloriit on tumedapoolne.

Asjad on katki. Nad on purunenud, rebenenud, hargnenud, söestunud või roostetanud. See ei ole mingi lokaalse sündmuse, maavärina, tulekahju, sõja või õnnetuse tagajärg. See on üleüldine katastroof, marutuul, mille hävitustööd Walter Benjamini arvates vaatab ajaloo ingel: „Tema nägu on pööratud mineviku poole. Seal, kus meie ette ilmub sündmuste­ahel, näeb tema ühtainust katastroofi, mis lakkamatult kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette. Ta tahaks küll jääda, äratada surnud ja panna purustatu uuesti kokku. Aga paradiisi poolt puhub marutuul, mis on hakanud ta tiibadesse ja on nii tugev, et ingel ei suuda neid enam sulgeda. See marutuul ajab teda vastupandamatult tuleviku poole, millele ta pöörab selja, sellal kui varemetekuhi kasvab ta ees taevani.“ Nii kirjeldas Benjamin Paul Klee pilti „Angelus Novus“, sest ta uskus juba nägevat, mida ingel enda ees näeb. Üleüldist katastroofi võiks siis nimetada ka ajalooks. Aga Benjamin ei piirdunud sellega, vaid lisas olulise täpsustuse: „Seda marutuult nimetame meie progressiks.“¹

Progressi marutuul tuhiseb kõikjal. Pole siis midagi imestada, et katkised on ka inimesed. Näituse kõige mahukam töö, kokkuvõtliku pealkirjaga „Vaikiv“, jutustab inimese lugu, kellega on algusest peale midagi katki. Jutustust saadavad videod, kus näeme kaht istuvat naist, üks noorem, teine vanem. Nende ilme, silmade liikumine ja käteasendid väljendavad mure, ärevuse, teadmatuse ja ebakindluse erinevaid modaalsusi. Nad on ajaloo ingli pilgu all. See ingel tahaks küll jääda, tõtata appi ja panna purustatu uuesti kokku, aga marutuule käes ei saa ta seda teha. Järgneb „Mälu“, kus keset ruumi seisab hall kuup, kaetud ilmetute murtud tükkidega; seinal näeme ebamääraseid pilte, mille allkirjad annavad vastandlikke signaale: „Kas keegi kuuleb? Kes siin on? Kes räägib?“ „Vänts. Vänts. Vänts. Vänts. Vänts. Vänts …“ „Ma ei saa. Ma lihtsalt ei saa siin olla enam.“ Fragmentaarsust manifesteeritakse siin otseselt, ilma keerutamata. Mälu on segane, hajus, tükatine.

Kõrvuti saalides paiknevad „Töö“ ja „Armastus“. Nende ühine taust põhineb kontrastil: üks sein kiltkivihall, teine kinaverpunane. Töö kohta saab öelda ainult üht: töö tapab. Ta on juba tapnud hobuse, kes köndistatuna põrandal lebab. Inimeste käed on rinnal x-kujuliselt risti, keelduvas hoiakus pole kahtlust. Näeme abituid kirjalikke vabandusi ja sassis heinasaadu lumevälja taustal. Hoopis midagi muud on armastus, mida kehastab rida heledaid rinnakujusid. Kuid need ei ole klassikalised büstid: õlad on ära lõigatud ja samba keskpaigas on ruumiliselt representeeritud inimese suguelund. Seinal rippuvatel fotodel näeme neidsamu kujusid metsa ääres ja põlluveeres, roobaste kõrval, seismas üksi kõleda taeva all, justkui ootaksid nad midagi. Just siia sobib kinaver seinal eriti hästi. Teose dokumentaalseks lisaks on rida tutvumiskuulutusi Venemaa kolgastest, dateeritud 1990. aastaga. Kõiki neid läbib lõikav üksindustunne, talumatu nukrus. Mis on nendest inimestest nüüd saanud?

Ühe võimaliku vastuse pakub „Testament“. Saal on täis laotud hauakive, millelt on nimed ja kuupäevad peitliga eemaldatud. Tagaruumis näitab video, kuidas seda tehti. Vaataja võib nüüd ehmuda: miks ometi? Kas siin tahetakse viimne kui jälg lõplikult kustutada? Jah ja ei.

Autor ise on hiljem antud intervjuus selgitanud: „Jääb järele ainult muru ja loodus. Aga paradoksaalsel viisil, kui me raiume nendelt hauakividelt ka nimed maha … nad hakkavad tähendama. See on selline hetk minu jaoks, mis on maagiline. Tähendust hävitades me loome tähenduse. Ei ole võimalik tähendusest lahti saada.“² Siin kumab selgesti läbi dekonstruktiivne tähendusteooria: tähendus moodustub jälgedest ja jälgede jälgedest, üht jälge kustutades loome teise jälje. Kuid kas see tähendus sõltub inimesest? Samas intervjuus ütleb Zolotko: „Ma saan öelda seda, et see, mis jääb alles pärast inimest, see inimjärgne maailm on juba siin. See on meie ümber. See, kas me oleme siin või mitte, ei tee maailmale mingit vahet.“ Võiksime nüüd oletada, et tegu ei ole inimkeskse mõtteviisiga.

Ometi on näituse nimi „Aadama saladus“. Ja seda kommenteerib Zolotko nõnda: „Aadamal oli võime nimetada asju. Anda neile tähendus. Sisu. See oligi tema saladus. Teha asjadest mõisted.“ Tekib tunne, et autor kõigub kahe vastandliku hermeneutika vahel. Üks neist on substantsialistlik: maailm koosneb asjadest, mille substantsi sisaldavad mõisted, ja neid mõisteid saab tagasi viia platonistliku ideeõpetuseni või esmase nimetamise müüdini, n-ö Aadama saladuseni. Tähendus ei saa seega kaduda, sest substantsid ei kao.

Teine hermeneutika on dekonstruktivistlik: maailm koosneb jälgedest, mis omakorda on teiste jälgede jäljed, ja neid ei saa tagasi viia ühegi esmasündmuseni, sest igale loomisloole eelneb veel midagi. Sel juhul on Aadama saladus midagi muud: esmasele nimetamisele eelneb veel midagi, sest nimetamine on juba millegi jälg, millel on omakorda eellugu. Tähendus ei saa kaduda sellepärast, et samal hetkel tekib juba uus tähendus, mis kannab vana tähenduse jälge, isegi kui see jälg on kustunud. Mingit substantsi aga ei ole.

Nüüd tekib omakorda küsimus: kumma hermeneutika poole on Zolotko teel? Näitust saatvates intervjuudes rõhutab ta korduvalt, et tegemist on lõpliku aktiga. „See näitus on viimane näitus, mida ma saan teha. Rohkem minu näituseid pole vaja.“ „Nagu ma juba ütlesin, see on näituste näitus.“³ „Sest see on viimane. Ma arvan, et … aitab.“⁴ Võiks arvata, et autori esteetiline intentsioon või filosoofiline programm on teatava täitumiseni jõudnud, seepärast pole mõtet samamoodi jätkata. Ometi on ta ise niisugust täitumist eitanud: „Mul on palju tundeid, mis on sellega seotud. Praegu ma teen seda eelkõige suure lootusega. See on põhjendamatu lootus. Sest ettevõetud teema ei eelda ei lahendust, ei katarsist. Ma ei tea isegi, mida ma loodan.“⁵

Seega on siin sündimas täitumine, mis ei olegi täitumine, ja saabumas lahendus, mis ei olegi lahendus; eriti paradoksaalne on autori väide, et tema suur lootus on põhjendamatu. Kui lootus on põhjendamatu, eks ole see siis lootusetuse teine nimi? Aga kui põhjendust polegi, kas pole siis lootusetus samuti põhjendamatu? Kui lootusetusel oleks kindel põhjus, võiks kahtlemata loota selle põhjuse kadumist, ja nii muutuks ta põhjendamatuks; samamoodi võib karta, et kaob lootuse põhjus, ja see muutub põhjendamatuks (mis ongi ehk toimunud). Ühesõnaga, lootus ja lootusetus on mõlemad ühtmoodi põhjendamatud, üht kindlat põhjust neil siin ei ole.

„Küll tahta, kuid mitte saabuvat, vaid saabuva tähendust, kuni hetkeni, mil tahe pöördub saabuva vastu. Just seda tähendabki igavene taastulek kui amor fati,“ kirjutab filosoof David Lapoujade. Ainult nõnda saab „olla sündmuse kõrgusel“.⁶ Jevgeni Zolotko püüdlus näib liikuvat just selles suunas. Tõepoolest, ta tahab olla sündmuse kõrgusel, mitte jääda lihtsalt selle tunnistajaks või asuda moraliseerivale positsioonile, mis ju ei ole muud kui takkajärele tarkus. Just seepärast ongi talle oluline tahta saabuva tähendust, sest ainult siit saab võrsuda saatusearmastus, amor fati. Sündmuse põhihäälestus on meile juba selge: see on ajalugu kui üleüldine katastroof, progressi marutuul, mille purustavat jõudu ajaloo ingel peatada ei suuda.

Kuid selleks, et sündmuse kõrgusel püsida, peab Zolotko alal hoidma teatavat otsustamatust, jätkuvat kahevahelolekut. Ta ei saa ära otsustada, kas valima peaks substantsiaalse või dekonstruktiivse hermeneutika, vähemalt mitte enne oma viimast näitust. Seda otsustamatust rõhutab omaette kõrvalsaalis asuv „Saša ja asjad“, kus ebamäärastele, algse kuju kaotanud või kasutuks muutunud asjadele antakse uusi, vahel üpris ootamatuid nimesid. Need nimed võiksid nimetada midagi substantsiaalset – aga nad võivad olla ka jäljed, mis kustutavad varasema jälje, ilma et see ometi jäljetult kaoks.

„Uue õigluse tähendus ongi, et enam ei usaldata olemise vägede juhuslikku jaotust, vaid jaatatakse selle juhuslikkuse paratamatust igavese taastuleku mõtlemises,“ jätkab Lapoujade. Oletan praegu, et kunstniku mõtlemine on jõudnud just sellisesse etappi. Olemise vägede juhuslikku jaotust ei saa ta usaldada, kuid ta ei ole ka kindel, kas jaatada selle juhuslikkuse paratamatust. Uue õigluse otsingus pole küll kahtlust, seda õhkub „näituste näituse“ igast nurgast. Kuid kas on selles ka taastuleku tahe? Kas siin ollakse valmis jaatama iga ainulisust, igat olemise tükikest sellisena, nagu ta on, toetumata mingile trans­tsendentsele printsiibile, mis ainulisuse allutab ja tühistab? See ei ole veel päris selge. Ehk teisisõnu, Aadama saladuse kõrvalt on praegu puudu Eeva saladus, mis tegelikult on märksa suurem müsteerium, elu enese müsteerium, immanentsuse kosmos. Seda suuremat müsteeriumi tõesti ei saa samade vahenditega väljendada, sest seda ei saagi väljendada, vaid üksnes sünnitada.

Ma ei taha väita, et siin oleks igasuguse kunsti piir. Vastupidi, siin on ainult ühe, teatavat laadi kunsti piir. Seda piiri saab ületada, piiri mõiste sisaldabki ületamise võimalust. Zolotko on seda piiri tajuma hakanud, seepärast räägibki ta „viimasest“ näitusest. Nõnda on ta vabanenud piiri ületamise kohustusest, mis muidu võiks muutuda monomaaniaks, iseenesele võetud ahistavaks sunduseks. Kuid nõnda ei ole veel kadunud ületamise võimalus, ja ammugi mitte ületamise iha. Kuidas võiks see võimalus ilmuda?

Arvan, et selleks tuleks ümber mõtestada Aadama saladus ise. Aadama tõeline saladus ei olegi nimetamine, selle võtit ei anna ei substantsialistlik ega dekonstruktivistlik hermeneutika. Aadama tõeline saladus on Lilith, kes heebrea traditsiooni järgi oli tema esimene naine, isegi võimsam kui Eeva. Kuna Lilithi taga seisab muistne sumeri jumalanna Belet-ili (kelle kõige tuntum nimi oli Ninhursag), tähendab selle saladuseni jõudmine radikaalset müütilist hüpet. Kas sellise hüppe suudaks teha kunst? Kas kunst suudaks jõuda ühe veel suurema müüdini? Kahtlemata suudaks. Muide, viimase küsimuse võib ümber pöörata: mis mõtet võiks kunstil selle suurema müüdita ollagi? Taas­tuleku tahe on Lilithi taastuleku tahe. Siit võrsubki uus õiglus.

1 Walter Benjamin, Ajaloofilosoofilised teesid. Tlk Hasso Krull. Vikerkaar 2002, nr 11-12, lk 20.

2 Juhan Raud, Mitte miski ei kao, kõik tähendab kõike. – Sirp 14. VI 2024.

3 Jevgeni Zolotko. Koostanud Eero Epner ja Peeter Talvistu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2024, lk 177 ja 179.

4 Mitte miski ei kao, kõik tähendab kõike, ibid.

5 Jevgeni Zolotko, lk 178.

6 David Lapoujade, Deleuze, les mouvements aberrants. Paris: Minuit, 2014, lk 88.