Vaata ja mõtle, mida sa näed!

Alison Jacksoni näitus on Eestile hädavajalik, sest vaataja muutmisega näituse osaks osutatakse tema mõjutatusele.

MARTIN BUSCHMANN

Alison Jacksoni näitus „Tõde on surnud“ Fotografiskas kuni 10. XI.

Alison Jacksoni nimi tuleb ikka ja jälle esile, kui vaadelda kunstnikke, kes tegelevad kuulsuste positsiooniga ühiskonnas ning inimeste kustumatu (haiglase) huviga nende tegemiste vastu. Need kunstnikud kasutavad enamasti meediumina fotograafiat. Huvi tuntud inimeste vastu ja pime usk fotograafiasse kui ausasse meediumisse on võimaldanud Jacksonil mängida nii kuulsuste, vaatajate kui ka fotograafia endaga.

Kui juba mängitakse vaatajatega piltide kaudu ja kuulutatakse suurelt, et tõde on surnud, siis on raske sellist näitust eirata. Mulle meeldivad väga mängud massidega, seega sättisin oma näitusekülastuse laupäevasele pärastlõunale ning ma ei pidanud pettuma. Kohal olid kõik osatäitjad: Kuulsuste Kummardamise Fetiš, Fotograafia ja Vaatajaskond ning kallis kadunuke Tõde.

Esimese asjana tutvustati kadunukest. Kui astuda näituseruumi uksest sisse, siis kõigepealt satub külastaja videopõrandale, mis täidab tavapärase videoseina aset. See sunnib külastaja hetkeks peatuma, enne kui ta näitust vaatama hakkab. Video võtab silme eest kirjuks ja ekraanile astuvad kaaskülastajad tekitavad segadust juurde. Tõde ei peagi olema lihtne ja arusaadav. Veel vähem peab see olema kergesti jälgitav. Ilma igasuguse irooniata on see üks ilusamaid sissejuhatusi praegusesse digiellu. Meeletu informatsioonitulv. Pole tähtsust, kas see on tõene või väär, tõsta pilk enda käes olevalt miniekraanilt ja vaata suuremat! Ka näitusetööd tekitavad informatsioonitulva tunde. Isikute kaupa grupeeritud lõputu piltide jada. Ainult vaata ja tarbi!

Kuulsuste Kummardamise Fetiš ja Fotograafia teevad näitusel oma töö. Esimene tõmbab publikut ligi ja teine kuulutab, et tõde on olemas. On alati olnud ja jääb igavesti meiega – vaadake vaid neid pilte! Vaatajaskond vaatab ning laseb ennast kaasa vedada. „Issand see on nagu päris!“ – „Mis selle pildiga valesti siis on? Trump ongi selline!“ – „Mina Diana asemel oleks samuti kõigile näppu näidanud“. Valik Vaatajaskonna reaktsioonidest, kellega kolmik mängib oma mängu. Kuulsuste Kummardamise Fetiš ja Fotograafia pilgutavad üksteisele silma ning nurgas olevast Tõe sargast kostab vaikset itsitamist. Vaatajaskond aga ei märka seda, sest sagimist on palju. Pealegi on neil oma roll täita.

Alison Jackson. Merkel ja Hollande. Digitrükk. Fotol ei ole Angela Merkel ja François Hollande.

Pressifoto

Ja siis tuleb video kujul Alison Jackson ning lööb mängu sassi. Ei ole kuulsuste pildid, on teisikud – näitlejad. Tõde selles ruumis üldse ei eksisteeri, on vaid meie ettekujutused, fotograafiagi on petis. Esimest korda jääb vaatajas­kond vait ja keskendub (iroonilisel kombel) uuele ekraanile, millelt kunstnik kuulutab järjekordset tõde. Kuid seekord on ruumis killuke tõde tõesti olemas.

Fotograafias pole kunagi tõde olnud, või täpsemalt – see on olnud osaline tõde. Fotograafia on algusest peale olnudki petis. Iga foto on kellegi subjektiivse otsuse tulem, mida kaadrisse jätta ja mida mitte. Me ei tea kunagi, mis juhtus enne või pärast. Samuti ei tea me ka seda, mis toimus kaadrist väljas. Alati on meile esitletud pilti ja me oleme selle täitnud oma ettekujutusega pildil olevast. Vaadates ajaloos tagasi, siis esimene foto, kus kujutatakse inimest, on petukaup. Louis Daguerre’i 1838. aasta foto „Boulevard du Temple“ on ilus, isegi romantiline pilt vaiksest tänavast, kus all vasakus nurgas puhastab üks inimene teise kingi. Tegelikult ei olnud vaikset tänavat, oli üsnagi tiheda liiklusega tänav, aga liikuvad inimesed ja hoburakendid ei jäänud pika säriaja tõttu fotole. Fotograafia ajaloos kuulsaks saanud inimeste paar on fotol vaid sellepärast, et nad olid piisavalt kaua suhteliselt liikumatuna ühe koha peal. Seega, kui naljakas või kurb see ka ei oleks, inimeste kujutamine on algusest peale olnud üks suur pettus. Fotosid on alati töödeldud, elemente lisatud ja eemaldatud, lõigatud sobivaks, et oma ideed paremini edasi anda. Kõige selle juures on fotost saanud aga tõekandja.

Inimeste ettekujutusel on alati olnud oma roll väärkirjeldamaks, kes või mis on pildil. Jacksoni näitus ei ole erand. Inimesed näevad piltidel neid inimesi, keda nad näha tahavad. Automaatselt luuakse seos kuulsusega. Tegelikkuses on pildil näitleja. Foto ei ole kuidagi võlts, see ongi pilt rolli täitvast näitlejast. Vaataja suunatakse ettekujutluse teele, kuid fakt jääb ikkagi faktiks. Pildil on näitleja, kes täidab rolli. Kuid vaataja soov leida seoseid kuulsusega teeb oma töö ja paneb teda nägema midagi, mida seal ei ole.

Vaatajaskond täidab oma rolli suurepäraselt. Seos luuakse oma ettekujutluses oleva inimesega sellisena nagu vaataja seda iseendale ette kujutab, lähtuvalt oma maailmavaatest või sellest, kuidas on konkreetset isikut endale ette kujutanud. Trump on paha, JFK naistemees, Marilyn Monroe ei armastanud eriti riideid, printsess Diana oli meedia poolt taga kiusatud, aga otsustas lõpuks tüütajatele näppu näidata. Vastavalt oma ettekujutlusele isikust, keda arvatakse pildil olevat, tekib kas kaas- või parastamistunne. Pildid, mis vaataja arvates kujutavad printsess Dianat, on näitusel ainsad, mille puhul jäi vaatajate kommentaarides kõrva kaastunne, et kas nii ikka peaks või tohiks.

Nüüd tagasi video juurde. See on murranguline koht kogu näitusel. Jälgides Vaatajaskonna käitumist enne ja pärast videot, võib märgata väga tuntavat muutumist tema käitumises. Kui näituse algus on täis naeru ja itsitamist, siis ruum, kuhu siirdutakse pärast video vaatamist, on pigem täis mõtlikke inimesi. Vaikselt kostab kõrvu arutelusid sellegi kohta, kui kerge on mängida inimestega ja kui kerge neid on petta. Hea seegi.

Mulle meeldib näituse juures mängu ilu. Vaatajaskond haaratakse endasse, pakutakse praegusaegset, esialgu kerglaseltki tunduvat meelelahutust ja tuuakse siis maa peale.

Olen Jacksonile siiralt tänulik. See näitus on Eestis hädavajalik. Eriti praegu. Tõepoolest, fotokunsti taustaga inimestele on seal käsitletud teemad ehk igapäevased, millele oleme korduvalt mõelnud, kuid enamus neid mõtisklusi ei jõua suurde ringi. Ja kuna vaataja tehakse näituse osaks, siis tehakse ta ka vaataja mõtlemisprotsessi osaks. Mõtlemisprotsess on aga praegusel ajal kusagile taandunud. Nagu ka piltide mõistmise, nii-öelda lugemise oskus.

Foto on lihtne. Foto kirjeldab. Foto ei ütle rohkem kui tuhat sõna ( Reimo Võsa-Tangsoo näitus „Vahetu vaevatasu“ tõestas selle ära). Foto kui piltkujutis ei ütle midagi, ei saa öelda. See on pilt, sellel puudub hääleaparaat. Võime seda vaadata, kirjeldada ja seni, kuni jääme kirjelduse juurde, on foto tõene. Sellest hetkest, kui hakkame fotole lisama oma ettekujutluse vilju, läheb asi rappa.

Suur osa Tõe surmast on Vaatajaskonnal, kes justnimelt oma ettekujutluse vilju piltkujutistele lisab. Vaatajaskond on huvitatud sellest, kas pildil nähtu toetab tema arvamust reaalsusest. Reaalsusest, mis on tekkinud meedia vahendusel, ja mille oluliseks osaks on olnud piltkujutised. Enamik vaatajaid ei ole nendel kujutatud kuulsustega lähedalt tuttav, meedia on loonud neist ettekujutuse, mis vastuvõtjate peades edasi elab ja mida ta iga uue foto korral püüab kõrvutada oma varasema ettekujutusega. Küsimata endalt, kas see ettekujutus, mille ta on meedia vahendusel saanud, on üldse tõene või kas see üldse saab tõene olla.

Jackson on suunanud vaataja väga tähtsa küsimuse juurde: mida ma päriselt fotol näen, mitte mida ma arvan nägevat. See on tähtis küsimus mitte ainult fotograafias, vaid ka kuulsustest, tuntud inimestest arusaamise mõttes. Kui teame, et fotograafial on puudused ja et me ise lisame fotodele oma peas väärtusi, mida piltkujutisel ei ole, siis kust tuleneb teadmine, et foto või meedia võiks edasi anda tõest pilti? Kui me inimest isiklikult ei tunne, kuidas saame oletada, et meedia vahendusel loodud ettekujutus on tõene?

Tõde kui selline ei ole fotograafias surnud, tõde on seal kogu aeg olemas olnud. Fotograafiline tõde on piltkujutusel (ja selle abil) välja toodud informatsiooni kogum. Paraku kipume tõeks pidama enda ettekujutust fotol toimuvast ja selle nurga alt vaadates on tõde tõepoolest surnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht