Vabastatud vaikus

Hannes Varblane

Rest is silence. William Shakespeare Taas on kätte jõudnud augustikuu teine laupäev ja tuleb sammud seada Karepa kanti, Teet Veispaku korraldatud performance’i-etendusele, seekord koondnimetuse all „Vaikus”. Juba neljandat korda. Eelmised kolm olid „Vana riist”, „Loojang” ning „Äng”. Olukord näikse olevat endine. Kalame talu ja Sagritsa majamuuseum on Selja jõe kaldal samas tardumuses nagu alati. Esimesed silmupüünisedki klannimärgistuseks Selja jões ja päev on päris tuuline, nagu mere ääres ikka. Muuseumiõu on muutunud. Kunstkalmistu jaoks raha ei jätkunud, seetõttu seda enam pole. Selle asemel on kogu muuseumikompleksi ümbruskond täis uusi skulptuure, küll Seaküla Simsoni, küll Jass Kaselaane, Terje Ojaveri ning teistegi omi. Kogu ümbrus tundub olevat organiseeritum kui varem. Mõjuv. Seekord siis „Vaikus”. Seetõttu oli kõigil esinejatel üks piirang: nad ei tohtinud rääkida. Võib-olla oligi parem. Performance’ikunst ju, vaatamata oma kontseptuaalsusele, lahtiseletamist ei tohiks vajada. Alustas nagu alati luuletaja Varblane, kes esitas oma flöödiga 4, 33 minutit vaikust. Järgnev etteaste oli Ants Juskelt. Tema oli pannud aida räästa alla laua kirjutusmasinaga, mille taga ta istus, selg rahva poole, rahvast aga vaatas Juske valge skulptuurpea. Rahvas pidi vaatama Juske selga. Pealtvaatajad võisid võtta ümbriku, mis sisaldas tühja lehte Juske allkirjaga ning Juske õigustuskirja, mille võiks laiendada kogu vaikuseüritusele: „1954. aasta lõpul esitati Ameerika helilooja John Cage’i teost „4’33”. Muusikud mängisid ära loo alguse ja lõpu, kuid vahepeal oli neli minutit ja kolmkümmend kolm sekundit täielikku vaikust, kui mitte arvata publiku sagimist ja köhatusi.

Cage oli suur idamaade filosoofia austaja, kus vaikusel ja mediteerimisel oli oluline roll. Cage’i filosoofia kese oli vaikus ja tühjus – pole aega ega ruumi. Need oleksid nagu tunnetuse alged. Ta tõi võrdluse tühja piimaklaasiga: vaatan, tahan klaasi valada või ei taha.

Kõik me vajame aeg-ajalt vaikust, kuid kunstiteoseks saamiseks on vaja vaikuse esitamist või eksponeerimist. Cage oli muusikuna selles suhtes üks pioneere, alles hiljem tulid kunstinäitused, kus olid ainult tühjad valged seinad. Selles suhtes on vaatajal-kuulajal vaba voli kujutleda mida iganes – kunstnik ei dikteeri midagi.”

Juske järel väetas Siim-Tanel Annus jõepervel viinamarjaistandust, mille ta ise on Jaan Paavle mälestustahvli juurde rajanud. Paari aasta pärast võime sealt viinamarju saada. Siis esines verandal Jüri Ojaver sümboolses ristikujulises paekivikübaras. Seejärel jõudis järjekord Leo Lapini ja Jacqueline’i etteasteni. Nad etendasid Leo Lapini nimelisel pingil härrandliku paari pargikohtingut erootiliste suudlustega. Toomas Kall avas rõdul väikese mälestusplaadi oma vanaisa selles majas elatud aastate jäädvustamiseks. Ilja Sundelevitš esitas kuuri all kolmekordselt võimendatud vaikust. Ta luges lehelt Juhan Viidingu luuletust scoutmaster’ist, mis iseenesest on lugu vaikusest ja vaikimisest, lugemise võimendas vaikuseks taustamüra, mistõttu etleja suu liikumine oli vaid vaikus. Võib-olla kõige tähtsam sellel üritusel oli Aleksei Plutser-Sarno etteaste. Tema oli tõmmanud groteskse suvitajaskulptuuri ette puude vahele hiiglasliku plakati, millelt vaatasid vastu meelsusvangi ängsilmad. Ülal jooksis horisontaalne ingliskeelne tekst „Political”, all „Prisoners”. Vasakul ja paremal aga vertikaalis Vene, Valgevene ja Kreeka meelsusvangide lõputu nimekiri. Algselt oli selle plakati esitlemine ette nähtud ka Tallinnas, rahalistel ja võib-olla ka poliitilistel kaalutlustel jäi see siiski ära. Plutser, kes oli Tel Avivist ekstra selleks kohale sõitnud, palus kõigil kohalolijail kolm minutit vaikides vaadata plakatil kujutatud meelsusvangi silmadesse. Mul oli häbi. Oli aeg, kui ma teadsin kõikide dissidentide nimesid ja tundsin nii mõndagi neist. Nüüd polnud mulle pea ükski neist nimedest tuttav. Teel mere poole lasi Kai Kaljo igaühel, kes soovis, oma ema korjatud kividest ühe mälestuseks kaasa võtta. Esimest korda nende performance’i-õhtute jooksul oli Karepa mererandki etendusse kaasatud. Küllalt tuulise mere taustal oli Jaan Toomik roninud kõrge murdlainevees seisva kivi otsa ning püüdis seal spinninguga kala. Taeva ja silmapiiri taustal oli see küllalt võimas vaatepilt. Suur supelushäppeningide meister Matti Milius ei suutnud end tagasi hoida ning esitas etteastena oma lahtiriietumise ja suplemise Karepa rannavetes. Kogu see „Vaikus” hääbus pühaks õhtusöögiks tegevuskunstnik Fideelia-Signe Rootsi rinnapartii kallal. Kunstnik, kes eelmisel aastal matkas viie päevaga topless-olekus Tartust Karepale, oli seekord seksipoest ostetud küpsetusvormis valmistanud hõrgutava koogi vaimustavatest rindadest. Toiduvärvidega on reaalsuslähedus küllaltki kergesti saavutatav. Esindatud oli veel Valeri Vinogradovi väljapanek „Vaikus”, mis kujutas endast teibitud suudega poliitpärdikute portreid. Väljaspool antud etendust võis rehealuses vaadata Tartu Kunstimajas eksponeeritud Art Allmäe kunstnikele pühendatud triptühhoni, mis sisuliselt siiski liitus performance’i-etendusega.

Mida öelda kokkuvõtteks? Kunstivoolud sünnivad, laienevad ja hakkavad siis hääbuma. Sama tuleb vist öelda performance’i-kunsti kohta. Kas Karepa etenduskunstiõhtu järgmisel aastal ka toimub, seda ei tea. Kõik sõltub rahastamistahtmisest ja tahtmisest. Aga võiks ju? Aga võib-olla ei võiks?