Värvi triumf

Mai Levin

Näitus „Mägi ja Finch. Neoimpressionismi jälgedes” Kumus kuni 12. IX. Kuraator Tiina Abel, kuraatori abi Liisa Kaljula, kujundaja Inga Heamägi.  Neoimpressionismi teemaga, mida on meil aastakümnete vältel mitme kandi pealt puudutatud, on jõutud lõpuks kokkuvõtliku  näituseni. Neoimpressionismiga puutus vahetult kokku juba I maailmasõja eelne kunstnike generatsioon, sellega oli kursis ka Voldemar Vaga „Kunstiajalugu” sirvinud, Pariisis käinud, õppinud põlvkond, kes 1960. aastatel jõudis alles 50. või 60. sünnipäevani. Neoimpressioniste võis näha Moskva ja Piiteri muuseumide moodsa prantsuse kunsti ekspositsioonides, mis 1956. aastal taasavati, neist võis lugeda John Rewaldi inforikkast ja elavalt kirjutatud raamatust „Postimpressionism”, mis jõudis 1963. aastal vene keelde tõlgituna ka siinsetele raamatulettidele. Rewald kirjutab seal muuhulgas ka Alfred William  Finchist (1854–1930), inglise-belgia päritolu „kultuursest ja andekast” maalijast ja keraamikust, Brüsseli rühmituse Les Vingts (1884) asutajaliikmest, kes esimesena liitus prantsuse neoimpressionistidega, tema järel Theo van Rysselberghe, Henry van de Velde, Georges Lemmen jt. Finchist kui maalijast oli juttu Salme Sarajas-Korte 1971. aastal ilmunud raamatus „Ateneumin taidetta” („Ateneumi muuseumist”) ja John Boulton Smithi samal ajal ilmunud tekstides, kus käsitletud ka tema siirdumist Soome 1897. aastal krahv Louis Sparre kutsel ja tegevust kuni 1902. aastani Porvoo Irise tehase kunstnikuna. Need olid meiegi raamatukogudes saadaval. Finchi teoseid võisime näha aastal 2000 Adamson-Ericu muuseumi Irise tehase produktsiooni näitusel, mille koostas Porvoo muuseum.   

Samal aastal leidis Rüütelkonnahoones aset Maire Toomi kureeritud näitus „Kontakt-kontakts. Riia Linna Kunstikooli eestlastest õpilased”, kus olid eksponeeritud Villem Ormissoni, Konstantin Süvalo, August Pulsti, Jaan Vanakamara ning Jaan Vahtra tööd, lisaks kooli õppejõudude parun Gerhard Roseni ja Vilhelms Purvītise omad. Sel puhul sai räägitud neoimpressionismi mõjust Purvītisele, kes oli XX sajandi algul mitte ainult Vene riigis, vaid rahvusvaheliseltki tuntud ning kelle Tallinna perioodi (1906–1909) töödes avaldub neoimpressionistliku täppetehnika mõju vahest puhtamal kujul kui muidu. Õpetaja vahendusel võtsid selle nii või teisiti omaks õpilasedki. Villem Ormissoni varast loomingut seostas neoimpressionismiga juba Maris Laubre Tartu kunstimuuseumi näitusekataloogis (1964), ent tollal nähti Ormissoni pöördumises puäntillismi poole 1915. aastal toimunud Konrad Mäega kohtumise mõju.       

Puäntillismi mõju 

Konstantin Süvalo „Pühajärv” (1920) rippus neoimpressionismi mõju ilusa näitena Eesti kunstimuuseumi püsiekspositsioonis juba 1960. aastatel ning Kunstihoone 1965. aasta näitusel „Tallinn kunstis” avastasid paljud Herbert Luku nime ja puäntillistliku tehnika: tema „Vaade Tallinnale” (1918) reprodutseeriti 1977. aastal ilmunud „Eesti kunsti ajaloo” köiteski. Huvi tema loomingu vastu kruvis taas kõrgele 2003. ja 2004. aastal kunstiturule ilmunud suurem kogus töid, mis kõnelesid tema evolutsioonist isikupärase laadi suunas – evolutsioonist, mille katkestas noore kunstniku langemine Vabadussõjas.   

Finchi nime avastasin ma ühest Aleksander Tassa kirjast, kui uurisin 1970. aastate keskel Friedebert Tuglase kunstikogule pühendatud telesaate jaoks kirjandusmuuseumis tema kirjavahetust Tuglasega. Tundus tõenäoline, et Tassa Helsingiaegne  keraamikakatse – väike juugendlik vaas – oli tehtud Finchi juhendamisel. Too oli pärast Porvood Soome jäänud, hakanud õpetama Soome kunstiühingu koolis keraamikat ning esinema alates 1906. aastast taas maalidega. Kui juba Tassa Finchi tundis, siis pidi teda teadma-tundma ka Mägi. Seepärast seostasin ka Mäe 1978. aastal Kadrioru lossis toimunud juubelinäituse kataloogis tema esimese neoimpressionismikogemuse Finchiga, vaatamata sellele, et Finchist pole sõnagi Mäge hästi tundnud Rudolf Parise 1932. aasta monograafias, vaatamata sellele, et selle voolu vastuhelki võis Konrad Mägi näha juba Peterburis,  näiteks Sergei Djagilevi korraldatud näitusel, kus oli väljas hulk Igor Grabari maale (Mäe maalijatee alguse võimalikest mõjutajatest vene kunsti poolelt on Rudolf Paris nimetanud Viktor Borissov-Mussatovit ja Isaak Levitani ning Mihhail Vrubelit ühe kestvama lemmikuna). Näib siiski, et otsustav tähtsus Mäe pöördumises täppiva laadi poole oli juba 1907. ja 1908. aasta Pariisi-muljetel, kusjuures just voolu rajaja Georges Seurat’ järgijate loomingul eesotsas Paul Signaciga. 

Finchi avastamine   

Ka Finchi täppetehnika oli tema come back’i ajaks 1906. aastal minetanud senise korrapärasuse ja süstemaatilisuse, ehkki selles ei saanud ta ennegi Seurat’ endaga võistelda. Varaseim Finchi töö kõnealusel näitusel on „Interjöör” (1886, Turu kunstimuuseum) veel õieti puäntillismi-eelsest ajast. Neoimpressionismi vaatevinklist huvitavaim, stiilseim aeg algab tal 1888.  aastal „Wellingtoni hipodroomiga Ostendes peene vihma ajal” (1888, Ateneum). Aleksander Benois on Seurat’ näitusele 1936. aastal Pierre Rosenbergi galeriis pühendatud artiklis õigesti rõhutanud neoimpressionismi rajaja suunitlust stiilile – vastukaaluks senisele loodusmulje aktsentueerimisele, pildilikkusele, vastukaaluks senisele etüüdlikkusele. Seda pildilikkust toonitasid nii Seurat kui ka Finch vahetevahel motiivi täppetehnikas raamistusega lõuendil: seda näema Finchi teostes „Puuviljaaed La Louvière’is” (1890) ja „Rannik Southforelandis (Doveri kaljud)” (mõlemad Ateneumis). Stiilitahe  ja pildilikkus olid eelduseks neoimpressionistliku mosaiikse tehnika harmoonilisele ühtesulamisele juugendliku graafilise elemendiga, mida näeme nii paljudel XIX ja XX sajandi vahetuse meistritel, kaasa arvatud Seurat ise oma metafüüsiliselt tardunud kompositsioonide ja portreedega kaasaegsest elust. Finchi hilisemad tööd on juba eesti kunstnikele lähedases, intuitsioonist lähtuvas pehmelt maalilises laadis; tema väikesed Thamesi motiivid (umbes 1906, Amos Andersoni muuseum) või „Patasjoki maastik” (1918, Ateneum) võiksid olla näiteks Süvalo maalitud. 

Finchi on Helsingi ja Turu muuseumis üsna palju, ka tema pikaajaline tegevus Soomes on õigustanud suure ja põhjaliku  ülevaatenäituse korraldamist Soili Sinisalo „valitsusajal” Ateneumis 1991. aastal, järgmisel aastal viidi see edasi Brüsselisse. Näitus oli Lääne-Euroopa kunstiteadlastelegi avastuslik, rääkimata publikust. 

Ent Kumu näitusel näeme Finchi kõrval ka prantsuse kunstnike töid. Suuremal või vähemal määral olid nemadki puudutatud neoimpressionismist, olgugi nad kunstiajaloos mitte ainult selle voolu, vaid ka nabiide või foovide peatükis: Maximilien Luce, Lucie Cousturier, Henri-Edmond Cross, Paul Sérusier, Louis Valtat, Maurice Denis. Tore on näha Paul Signaci õlimaali „Antibes” (Ateneum) kõrval ka tema akvarelle La Rochelle’ist (Turu kunstimuuseum), kusjuures ühel on – täpselt nagu kõrval asuvail Mäe akvarellidel – värvid tähistatud üleviimise puhuks õlimaali tehnikasse. Olgu märgitud, et Ateneumil  on üldse päris hea väliskunsti kogu, mille kohta 2000. aastal – taas Soili Sinisalo juhtimisel – on välja antud soliidne kataloog. Suur osa sellest kogust on muuseumile pärandatud arst Herman Frithiof Antelli (1847–1893) testamendiga või ostetud tema rahaga sihtasutuse „Antellin kokoelmat” poolt. Turu muuseumile on mitmekümnelise Finchi kogu pärandanud Nils Dahlström. See on muidugi üldtuntud tõsiasi, et soomerootslased on silma paistnud niihästi oma panusega soome kunsti kui ka missioonitundelisusega kunsti talletamisel ja vajalike institutsioonide rajamisel. 

Ebajärjekindluse võlu   

Ulatuslikult on näitusel esindatud eesti kunstnikud, eelkõige Konrad Mägi, kelle vähem nähtud töödest tuleks mainida Eesti  kunstimuuseumile viimati omandatud „Elsi Lõo portreed” (1915) ja Bigbankile kuuluvat „Kopenhaageni vaadet” (1908). Herbert Luku kõrval on omal kohal noorte kunstnike ühingusse Vikerla kuulunud Välko Tuule „Maastikumotiiv” (1915 – 1918, Eesti Kunstimuuseum). Kui on väljas Paul Burmani „Lambad” (Eesti kunstimuuseum), siis oleks näituse teemaga ning Finchi ja Tuule ööpiltidega vahest pareminigi haakunud August Janseni „Käru kirik kuuvalgel” (1911, erakogu), mille põhjal võib oletada, et ka tema sõber Lukk oli neoimpressionismist teadlik veel enne Helsingisse minekut 1911. aastal ja arvatavat kontakti  Finchi loominguga. 

Kui geniaalne ka poleks olnud Georges Seurat (1859–1891), on tore, et tema järgijad olid ebajärjekindlad, nagu järgijad ikka, oma maalijamina huvides. Sellele, kes armastab maali ja näeb selles kesksena värvi, on kõnesolev, hoolikalt ja asjatundlikult kokkupandud näitus tõeline rõõm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht