Vahel on tunne, et „Documenta“ saab otsa ja kunsti polnudki

Võib väita, et „Documenta“ taotlus ei ole teha tüüpilist suurnäitust, vaid seda dekonstrueerida. Viieteistkümnes katse mõjub aga lahjalt, isegi kohatult ja segadusttekitavalt.

MARIA HELEN KÄND

„documenta 15“ Kasselis kuni 25. IX. Kureerinud Indoneesia kunstnike kollektiiv Ruangrupa, osaleb 67 kunstirühmitust ja -algatust. Näitus on väljas 32 paigas. https://documenta-fifteen.de/

Saksamaal Kasselis üle viie aasta toimuv „documenta“ kuulutati sel korral välja üdini kogukondliku suurprojektina, mis on demokratiseerimisel jõudnud välja kuraatori ja kunstilise juhtimise tasandile – üksikisiku asemel juhib tänavust „documentat“ kuraatorite kollektiiv Ruangrupa Jakartast. Rühmitus on seadnud näituse keskmesse Lumbung’i idee. Lumbung tähendab indoneesia keeles riisiaita ja osutab ühiskasutatavale hoonele Indoneesia maapiirkonnas, kus kogutakse, hoitakse ja jaotatakse kogukonna saaki. Kõik see oli enne näituse avamist, kui „documentat“ hakkasid saatma väiksemad ja suuremad äpardused ning skandaalid.

Ühiskondlikult sekkuv kunst võib luua väärtust mitmes mõttes: siduda omavahel eri oskuste ja ideedega inimesi, lõhkuda tavapäraseid kunsti vaatamise viise, eriti vaataja ja vaadeldava (nn subjekti ja objekti) binaarset suhet. Kogukondlikust kunstist saab enamasti küll idealistlikes nägemustes, aga parimate õnnestumiste korral ka tegelikkuses kapitalismivastane praktika, kus kunstituru reeglid enam ei toimi ning kaasa saavad lüüa ka „tavalised“ inimesed. Valmistatakse koos süüa, toimuvad osalus-performance’id, külastajad võivad täiendada teoseid oma mõtetega jne. Suhestuv kunst tekitab küsimusi elulise ja kunstilise piiride ja nende vajalikkuse kohta. Olgugi et „documenta“ kontseptsiooni on sisse kirjutatud dokumentaalsus – arhiivid, intervjuud, teosed kui dokumendid –, saatis mind seekord mõte: kas on vaja suurnäitust, et vaadata elu? Veel enam: millise positsiooni annab näitus valdavalt lääne publikule, kellele tuuakse Saksamaal muidu käega katsumatu ja kauge koju kätte?

Paraku on „documenta 15“ formaat takerdunud ootuspärastesse, nii pikalt ettevalmistatud ja mahuka eelarvega ürituse puhul siiski tüütutesse, kaasava kunsti praktiseerimise ja esitlemise režiimi kodaratesse. Neid probleeme iseloomustas Claire Bishop juba 2006. aastal kunsti sotsiaalset pööret määratlevas essees.* Bishopi arvates on põhiline küsimus, kas ja kuidas saab kogukondlikust tegevusest välja kasvanud kunsti kritiseerida ja analüüsida, sest kui kunsti väärtuslik roll on peaasjalikult tugevdada kogukonda, välistab see eesmärk arutelu kunsti esteetilise väärtuse üle ning õigustab isegi ebaõnnestunud või igavaid osaluskunsti teoseid. Kaasavus ja kogukondlik suunitlus ei taga veel tugevat kunstilist seisukohavõttu.

Ebaõnnestunud õilis taotlus. Liigagi paljude projektide puhul valdas tunne, et kuigi taotlused on õilsad, suunitlus vajalik (erivajadustega inimeste, marginaliseeritud rahvaste ja keerulistes majanduspoliitilistes tingimustes piirkondade kogukondade kunst), pole need teosed piisavalt kontekstualiseeritud ehk sisuliselt ligipääsetavaks tehtud. Ei ole leitud teose (või praktika) kasuks töötavat esitlusviisi, järjestus ja paigutus tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid, ja tekstiküllus lööb silme eest kirjuks.

Näitusepaigast näitusepaika kordub üks võttestik: uusnaivistlikud värvikirevad joonistused, maast laeni seinad agitpropi laadis rohkete (sageli tõlkimata) lööklausetega kujutised ja installatsioonid. Taotlus on anda edasi kollektiivi tööd, aga esitatu meenutab pigem inimeseõpetuse tunni grupitöö tulemust, kus õpetaja on käskinud seada lauad ja toolid mängulisse suhtesse. Mõned kontseptuaalsemad linnaruumi sekkumised, nt Fridericianumi ees paiknev valge saunatelk, mõjuvad veidi nagu kunstiakadeemia tudengite installatsioonid, mille puhul pole selge, kas kuningal on tegelikult riided seljas ja mina olen pime ega näe kunsti või on kunst jäänud veidi õhukeseks ja alasti.

Samuti on hunnitult väljas dokumentaalintervjuusid külade eluolust ja kriisidest. Just neid oleks märksa mõttekam näidata kaubanduskeskuse puhkealal, lennujaamas või telekas, et avardada elanikkonna silmaringi kui niikuinii ühiskonnas toimuvast huvituva ja intellektuaalse „documenta“ publiku hulgas. Näiteks ei ole ma kindel, kas Nairobist pärit The Nest Collective’i Karlwiesele ehitatud riideprügist black box annab seal näidatud dokumentaalvideole eriti palju juurde, kuigi film on iseenesest kvaliteetne, harib vaatajat ja puudutab ka emotsionaalselt. Öelda kunsti iseloomustuseks „hariv“ on muidugi sama hea kui öelda kellegi valmistatud toidu kohta „huvitav“: see paneb pigem kaarega mööda jalutama, sest teos võib olla liiga otseütlev ja didaktiline. Kunstis soovitakse leida ikka hall­alasid ja ambivalentsust.

Paratamatult tekkis tunne, et kui tahes oluline ja ka potentsiaalselt muutusi kaasa toov kogukondade kunstiline tegevus nende kodukohas ka pole, on tõeline katsumus leida sellele representeerimisviis, mis eristaks seda projekti teistest osalevatest kollektiividest ning annaks kunstiliselt edasi just selle praktika tugevusi. Kui mõnel suurel filmifestivalil valitakse mitmekesisuse toomiseks ja ülemaailmsel skaalal märkamatuks jäänud loomingu tutvustamiseks kitsam fookus (nagu Kosovo või Afganistani kino), siis „documenta“ kokkukutsujad on võtnud suure ampsu, mis ei näi teenivat ei osalevaid kollektiive ega külastajat.

Paradoksaalsel viisil mõjub eri piirkondade kogukondade tihe kõrvutamine teematubade tekitamisena, lihtsustavana ja kauget eksootilisena kujutavana (näiteks installatsioon, mis väljendab mõne rühmituse loodud Lähis-Ida elutuba, kus mängib araabia kultuurile omane muusika ja laual aurab tee). Kollektiivselt loodud kunsti piiratud esitlusviisid teevad tulemuse sedavõrd samasuguseks, et pole suurt vahet, kas tegu on Leedu, Argentina, Uganda või Indoneesia kunstnike rühmituse installatsiooniga. Kogukondlikke projekte on nagunii keeruline esitleda, selleks peavad kuraatorid pakkuma leidlikke, sisuliselt tugevaid ja väga hästi kontekstualiseeritud lahendusi.

Tugevana tõusevad näitusel esile keskkonnad, kus on tekkinud ühtsem temaatiline ja esteetiline tervik ning rühmituste tegevuse vahel saab selgemini tuvastada sarnasusi, nagu näiteks Haiti vastupanukunstnike „Ghetto biennale“ St. Kunigundise kirikus, Mumbai kunstniku Amol K Patili installatsioon Hübner-areaalis, Hito Steyerli videoinstallatsioon Ottoneumi loodusloomuuseumis ja väljapanek Kasseli raudteejaama arhitektuurikeskuses, kus on väljas lahkunud Jimmie Durhami ning tema kaasteeliste looming.

Dramaatiline „Documenta“. Kellele siis ikkagi on suunatud tänavune „documenta“, kui näitusele püstitatakse antisemiitlik seinateos, mis mõned päevad pärast avamist kaetakse ja seejärel eemaldatakse? Kuidas mõista kuraatorite sõnastatud püüdlust „luua üleilmse hoiakuga, koostööl põhinev ning interdistsiplinaarne kunsti- ja kultuuriplatvorm“, kui kuratoorsete valikute selgitus juhtunule on asjaolu, et selge juudi­vaenu sümboolikaga Taring Padi karikatuur „Rahva õiglus“ („People’s Justice“) põhineb Indoneesia poliitilisel kontekstil ja vastandub sealsele rõhumisele ja diktatuurile. Justnagu väljendataks seal kujutatuga – õigeusklikele juutidele omaste küljelokkidega, kihvade ja verd täis silmadega tegelane, kes kannab SSi sümboolikaga musta mütsi – Euroopas midagi muud kui Indoneesias.

Olukorras, kus juba jaanuari algusest on „documentat“ paljude eksponeerivate kunstnike antisionistliku hoiaku tõttu saatnud kära, saanuks selliste äparduste kaitseks mõelda etemad jutupunktid ja põhjendused – kui ei suudetud neid päris ära hoida. Antisemitismi problemaatikaga on kaasnenud rassistlikke rünnakuid Palestiina-meelsete kunstnike rühmituste vastu, mille tõttu suurendati avanädalavahetusel järelevalvet ja politsei kohalolu.

Öise kaasava programmi eest vastutab Delhi kollektiiv Party Office, kes loob BDSM-pidudel turvalise ruumi intiimseteks kohtumisteks, kuid klubisse sissepääs ei ole tagatud kõigile. Eelisõigus on kvääridel, erivajadustega inimestel ja neil, kes ei ole valged. Ukselt saadeti tagasi paljud peolised (peamiselt valged mehed). Pidude, festivalide ja näituste korraldajad võiksid teada, et turvalist ja sõbralikku õhkkonda saab luua ka kedagi välja arvamata, sest muidu muutub sallivus ja kaasatus tühjaks lubaduseks.

Kripeldama jäi tunne, et „documenta“ saab otsa ja kunsti polnudki. Puudu on jõulistest, jahmatamapanevatest poliitilistest seisukohavõttudest, mis reageerivad praegustele päevakajalistele katastroofidele. Ent Kasselis määravad meeleolu värvilised rulapargid, joonistustega seinad ja puhkealad. Ühesõnaga, not all doom and gloom.

Võib väita, et „documenta“ kui formaadi taotlus pole kunagi olnud teha tüüpilist suurnäitust, vaid seda dekonstrueerida ja uuesti luua. Viieteistkümnes katse mõjus aga lahjalt, isegi kohatult ja segadusttekitavalt. „Art will go on,“ seisis Fridericianumi ühel seinal kollasel märkmepaberil: tuleb uus „documenta“ ja praeguse mõju avaldub kollektiivides ja kogukondades, kes ettevõtmises osalesid. Kas „documentast“ saadud muljed jäävad vaatajaskonnaga ka sada päeva pärast ürituse lõppu, nagu on kuraatorite kollektiiv välja käinud, on kaheldavam.

* Claire Bishop, The Social Turn: Collaboration and Its Discontents. – Artforum 2006, February.