Vahemaastikke armastav Krõõt Juurak

Tagasivaade viiendale NU-performance’i festivalile kuraatorisilmadega

REET VARBLANE

Möödunud sügisel peeti juba viies NU-performance’i festival: kolme esimese kuraatorid olid festivali algatajad Anders Härm ja Priit Raud, neljanda panid kokku sakslased Silke Bake ja Peter Stamer ning viimast kutsuti kureerima Krõõt Juurak. Uue tegevuskunsti festivali algusajal käis üks algatajatest Anders Härm bravuurikalt välja, et selle festivaliga tuuakse Eestisse kõige praegusaegsem tegevuskunst, omamoodi vastukaal sellele, mida Eestis selles valdkonnas on tehtud.

Kas tegevuskunstist ehk per­for­mance’itest saab tuua välja midagi, mis on kõige aktuaalsem, iseloomustab kõige enam meie aega? Kui, siis kuidas seda kirjeldada?

Krõõt Juurak: Üks mu tuttav kunstnik ütles nüüdisaegsuse kohta, et sellega on nagu värske piimaga: kui ostan selle poest täna, siis on see tänapäevane, kui aga „parem enne“ on möödas, siis kuulub ajalukku. Leidub aga ka igavesti aktuaalseid tooteid. Nii võib sada aastat tagasi tehtud kunstki olla taas ajakohane, selle säilivusaeg on järelikult pikem kui ülejäänud tollal tehtul.

Tegevuskunst on üks selline kunstivaldkond, mille tähendus järjest kasvab. Kogu kunstis, aga ka tootmises on järjest suurem roll ideel, kontseptsioonil, mitte enam niivõrd materiaalsel produktil. Loovmajandus on olulisem kui kunagi varem. Protsess on lõpptulemusega sama oluline. Etenduskunst ei piirdu enam tulemuse, etendusega. Etenduskunstis on kunstniku isik, tema eneseesitlusviis etendusega võrdselt tähtis. Tänapäeva etenduskunst ei koosne etendustest, vaid kogu ühiskonda vaadeldakse kui etendust.

Olete alustanud oma kuraatoriteksti esimeselt festivalilt laenatud tsitaadiga „Festival uitab ringi teatri, kujutava ja performance’i-kunsti, popmuusika ja kaasaegse tantsu vahemaastikel. See on defineerimatu, amorfne ning dünaamiline ala, kus põimuvad erinevad erialad, arusaamad, traditsioonid. Siin, õieti eikellegimaal, tekivad hübriidsed kultuurivormid ning luuakse uusi autoripositsioone“. Vahemaastik kui selline viitab eripäraste tunnuste kadumisele, nähtuste käsitlemisel on aga siiani säilinud üsna kindlapiirilised määratlused nagu performance, kaasaegne kunst ja tants jne. Kuidas kommenteerite valdkondade piire NU-performance’i festivali kontekstis?

Sama teksti korrati ka teise ja kolmanda festivali ajalehes. „Eikellegimaal tekkivad hübriidsed kultuurivormid“ on siiani väga aktuaalsed. Festivalil on püütud hoiduda valdkondade piiritlemisest, astuda sellest üle. Kuigi tegevuskunst on uus nähtus, on selleski üsna selge ettekujutus. Seetõttu oleme püüdnud otsida erinevat lähenemist, mitte lähtuda kvaliteedist, millestki, mis on ilmtingimata hea. Meie eesmärk ei olnud tuua Tallinna tipptegijad, vaid vahealadel tekkivad uued vormid. Mind on alati huvitanud kunst, mis ei mahu ühegi valdkonna alla.

Ka varasematele festivalidele kutsuti mitmete valdkondade esindajaid: Martin Creed, keda võib eelkõige siduda visuaalse kunstiga, või Baktruppen, kes kuulub teatrisse jne. Usun, et ka erinevate kuraatorite kutsumine aitab kaasa tegevuskunsti laiemale mõistmisele.

Oma kuraatoriprojektis astusite ka ise üles „improvisatsioonilise institutsioonisisese koreograafiaga“ ehk meelega tekitatud „konfliktiga NU-performance’i meeskonna liikmete vahel“ või vähemalt saatsite publikule märke konflikti kohta. Seda võib vaadata omamoodi visualiseeritud kuraatoritekstina, oma positsiooni väljendamisena. Mida see teile andis? Kas sellel oli mingi kindel eesmärk? Või oli see lihtsalt lõbus mäng?

„Sisemine konflikt“ oli töö, kuhu sain kuraatorina ennast kutsuda. Selline töö ei olnud festivali toetav, sest lubasin sellega ürituse kordaminekut häirida, olla ebaprofessionaalne. „Sisemine kon­flikt“ tõi välja nii-öelda köögipoole, tegi korraldamisest festivali sisulise osa. Kui mõni asi ei kulgenud festivalil plaanipäraselt, siis „Sisemise konflikti“ kontekstis oli see plaanipärane, sisse programmeeritud.

Kuidas valisite festivalikunstnikud? Saatetekstis rõhutate, et olete kutsunud sõbrad ja et asi pole mitte niivõrd sõpruses, kuivõrd selles, kelle kunst on teid ennast puudutanud, teile meeldinud.

Meeldivus on mulle kindel kriteerium. Olin esimest korda kuraatorirollis ja seetõttu pidin endale selgeks tegema, millest üldse alustada. Kunst toimib paljuski siiski individuaaltasandil. Mind on ikka huvitanud, milline on kunstnik inimesena. Praegusel ajal kulutatakse kohutavalt palju energiat, et kuulsusi oma üritustele saada ja et nende eraelu lahata. Tõsise kunsti puhul peetakse seda halvaks tavaks. Mina lähtusin nii tegija kunstist kui ka isiklikust elust ehk mismoodi kunstnik oma elus esineb. Võtsin mõlemat poolt ühtemoodi tõsiselt, ei tahtnud tekitada hierarhiat.

Kas festival läks korda? Kas tagantjärele oleksite teinud midagi teisiti?

Nii nagu „Sisemise konfliktiga“ nii püüdsin ka pealkirjaga „Siiani on kõik hästi“ („So far so good“) tasakaalustada igasuguse möödalaskmise. See oli omamoodi päästevõrk, et endal oleks rahulik töötada, et ei tekiks paanikat, et oleks mingi hetk, milleni on kõik veel hästi. Minu arvates oli lõpuni välja „kõik siiani hästi“. Kõike oleks saanud teisiti teha, aga meie festival kulges omasoodu ja toimis tervikliku etendusena. Hinnata saabki vaid hetke. Sellel festivalil oli palju erinevaid hetki.

Kas tahate tuua esile mõne hetke, mille üle ise olete õnnelik?

Nimetan siis kõiki üheksat etendust ja nende omavahelist toimimist.

Chicks On Speed on kindlasti neid tegevuskunsti rühmitusi, keda ka Eestis tuntakse ja kes tekitas kõige suurema huvi. Kuidas teil õnnestus nad siia saada?

Huvi nende vastu oli tõesti suur: piletid olid välja müüdud, kohal oli kaks korda rohkem rahvast kui teistel etendustel. Neid on ka varem püütud Eestisse saada, aga ei ole välja tulnud. Kuna olen ise nendega kuus-seitse aastat koostööd teinud, siis läks see mul korda. Kuigi ka poolenisti, sest Alex Murray-Leslie esines Skype’i vahendusel. Chicks On Speedi „Cyberformance“ oli neile endile täiesti uus etendus, ilmselt ka seetõttu oli neil huvitav Tallinna tulla. Usun, et „Cyberformance“ areneb veel edasi. Mitmed teisedki etendused ei olnud lõpp-produktid, pigem alguspunkt.

Kordaminekuks loen eelkõige festivali toimumisviisi: osa etendusi olid teiste sees ja vahepeal. Alissa Šnaider esitas Chicks On Speedi kontserdi ajal (ja selle sees) Psoi Korolenko luuletuse, Simon Asencio „Jessica“ kestis kogu festivali aja. Selle ülesanne oli olla nii-öelda taustanäitleja rollis: käia lennujaamas kunstnikel vastas, aidata baaris jne, aga Asencio katkestas Chicks On Speedi etenduse ja astus ise üles. Kuraatorina ma ei sundinud sellist esitusviisi, katkestust osalejatele peale, asjad sündisid omasoodu.

Kuidas publik oli? Ilmselt oli see paljuski sama, kes on käinud teie sooloetendustel?

Eesti publik on tagasihoidlik, aga väga huvitatud sellest, mida temast arvatakse. Tundub, et teinekord on Eesti publikule olulisem, et esineja arvab just temast hästi, mitte et on hea etendus.

Kelleks ennast ise peate? NU-per­formance’i festivali kontekstis olete ennast nimetanud koreograafiks.

Kas mäletate multifilmi „Ei loom ega lind“, kus tegelane nahkhiir nimetab ennast siis, kui loomad tööd teevad, linnuks ja kui linnud teevad tööd, siis loomaks. Nagu talle kasulikum on. Eks minagi pean ennast mõnikord koreograafiks, mõnikord etenduskunstnikuks või milline nimetus on antud kontekstis kõige õigem. Kuraatorikogemus andis ka mu kunstnikutööle uue tähenduse. Räägitakse, et pärast surma tõuseb inimene üles ja näeb ennast kõrvalt. Kuraatoritöö oli mulle samalaadne kogemus. Festivalikunstnikega suheldes tuli pidevalt ette, et ise olen olnud samas olukorras. Arvasin, et kunstnikuna saan aru kuraatoriprobleemidest, kuid nüüd tõdesin, et see töö, mida teeb kuraator, on hoopis teistmoodi. See aitas mõista, kui erinevad on kunstniku ja kuraatori maailm.