Vahetevahel on sabotaaži vaja

Võrdsetest mängureeglitest alguse saanud Mari Saarepera ja Tauri Mae ühistöö sai lõppkuju siis, kui üks osaline oli reegleid rikkunud. Ebavõrdne mäng andis intrigeeriva tulemuse.

MARTIN BUSCHMANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mari Saarepera ja Tauri Mae näitus „Võrdne, mitte võrdne!“ galeriis Positiiv ja selle akendel 15. III – 11. IV.

Kuidas kirjutada nähtusest „võrdne, ebavõrdne“? Seda küsimust olen oma peas vaikselt keerutanud paari nädala jagu. Mitte et nüüd ööuni oleks kadunud, olgem ausad, magan hea meelega ja iga kell, aga ärkvelolekul hiilis võrdsuse mõte salakavalalt ikka ja jälle ligi.

Petlikult lihtne. Peasüüdlaseks tuleb pidada Mari Saarepera ja Tauri Mae näitust „Võrdne, mitte võrdne!“, mis oli märtsis ja aprilli algul aknanäituse kujul galeriis Positiiv. Ma poleks kunagi arvanud, et satun pooleteise nädala jooksul vaatama kolm korda näitust, mis käsitleb võrdsuse teemat. Üldiselt hakkavad võrdsuse teemaga väljapanekud vaikselt igavaks minema. Ma ei ütle, et need ei ole vajalikud, neid lihtsalt on pidevalt ja igal pool.

Siis järsku näitus, millega julgetakse tõstatada küsimus, kas võrdsus kui ideaal on tähtis. Kas see on saavutatav ja kas selle saavutamine on vajalik?

Tänapäeva maailmas on selline teema­püstitus koguni nii intrigeeriv, et vähemalt korra näitust vaatama minna. Või kaks. Või isegi kolm.

Näitus iseenesest näib lihtne. Saabuja näeb tavalist aknanäitust. Plakatitel fotod ja tekst, ühel aknal on plakatite vahele sätitud nöörijupikesed. Teisest aknast, kui plakatite vahelt sisse piiluda, on näha raamile tõmmatud lõuend, mida läbistavad needsamad nöörid. Plakatite kujundus meenutab näituse dokumentatsiooni või muuseumidest tuttavat väljapanekut arhiivifotode ja tekstiga. Lihtne.

Ometi ei ole lihtne, petlik on. Esiteks ei ole fotode näol tegemist ainult näituse dokumentatsiooniga, kuigi võiks selleks pidada. Arsi projektiruumis tehtud pildid oleksid igati omal kohal ka galeriis raamitult ülespanduna. Seda nii sisulise kui ka tehnilise poole pealt. Igati nüüdis­fotokunsti vääriline teostus ja sisu. Lihtsalt korraks tuleb need (või hoopis iseennast?) keskkonnast välja rebida ja neisse süveneda.

Põhiteos, kui nii võib nimetada, on juba midagi, mis hakkab vaatajaga mängima. Muuseas, see jaotab ka vaatajad võrdseteks ja vähem võrdseteks. Aga sellest natukene hiljem.

Lugedes näituse teksti saab vaataja teada, et põhiteose ideena tuleb mõista soovi teha kunstiteos võrdse tööpanusega. Kahe kunstniku koostöös valminud ühisteos, mis on ka mõlema iseseisev kunstiteos. Ehk hoolimata sellest, et teos või siis objekt on üks, on sellel Mari Saarepera pool ja Tauri Mae pool. Võrdsetest mängureeglitest alguse saanud töö, mis sai lõppkuju siis, kui üks osaline reegleid oli rikkunud.

Mari Salupera ja Tauri Mae teose protsess oli lihtne: kumbki loopis suure nõelaga nööri läbi lõuendi ja nöör tekitas lõuendile jooned ja kujundid. Saarepera otsustas mängureegleid rikkuda ja hakkas oma poolel nööri sõlme siduma.

Pressifoto

Võrdsuse ebavõrdsus. Protsess kui selline oli lihtne. Kumbki loopis suure nõelaga nööri läbi lõuendi teisele ja nöör tekitas lõuendile jooned ja kujundid. Lihtne, võrdne ja igavgi. Kuni Saarepera otsustas mängureegleid rikkuda ja hakkas oma poolel nööri sõlme ja kimpu siduma niimoodi saboteerides Mae tööd, sest vastaspoolele jäi vähem materjali, millega oma osa teostada. Palju huvitavam, ja mis seal salata, ka ebavõrdsem kohtlemine.

Kuid ainult võrdsed partnerid võivad teineteisele teha selliseid vimkasid. Võrdsus ja ebavõrdsus on selle teose ja ka ilmaelu puhul nii mõnigi kord subjektiivne nähtus. Siinkohal tuleb mängu näituse korduv külastamine. Võrdsetes ja ebavõrdsetes tingimustes.

Ideaalis on aknanäitus, pärast tänavakunsti, üks võrdsuse parimaid näiteid. Seda on võimalik kõigil külastada hoolimata kellaajast või kuupäevast. Seega on Mari Saarepera ja Tauri Mae näitus kõigile ühtmoodi kättesaadav ja kogetav.

Elu ei ole ideaal. Pole kunagi olnud ja suure tõenäosusega ei saagi olema. Nagu ma eelnevalt mainisin, sain seda näitust külastada kolm korda. Või siis 2+1 korda.

Esimene kord siis, kui sattusin Positiivi kontorisse hoopis muid asju ajama. Kuna kontori poolele saamiseks tuleb kõigepealt astuda galeriisse, avastasin enese hoopis aknanäituse tagatoast ja et 2+2-reeglit on parem järgida suuremas ruumis, siis arutasime Kristel Schwedega oma asju hoopis seal. Loomulikult läks jutt näitusele, teosele ja arutelule teemadel, mis puudutavad suletud galeriid, aknanäitust ja kunsti kogemist. Tänu sellele sain heita pilgu nii Mari Saarepera poolele kui ka Tauri Mae poolele. Igati aus ja võrdne lähenemine ühele teosele. Paraku on akna poole suunatud just Mae pool.

Ilmselgelt ei suutnud ma jätta (itsitades) uurimata, kuidas selline andestamatu viga sai tekkida, et meeskunstniku töö(pool) on aknast paremini näha. Vabandust, esmapilgul ongi ainsana näha.

Galeristi sõnul oli põhjus palju proosalisem, kui vandenõuteoreetikud arvaksid. Tuleb välja, et kui kunstnikud olid oma töö tassinud Arsist Positiivi, panid nad lõuendi seina äärde ja puht juhuslikult jäi teose Tauri Mae osa akna poole. Kui kinnitustrossid lakke pandi, nihutati lõuend trosside alla ja nii see üles saigi. Kusjuures Mae olevat sellele veel eraldi tähelepanu juhtinud – kuidas nüüd nii, et tema pool ainsana näha on –, mille peale oli Saarepera rehmanud käega ja öelnud, las ta jääb. Taas midagi, mis saab tekkida ainult võrdsete partnerite suhtest. Võrdne, ebavõrdne.

Olgu selle looga kuidas on, tegelikult oli see juhus (või otsus mitte muuta) ääretult kasulik. Juhus ei tekitanud ainult kunstnike võrdsustunnet, vaid andis juurde ka aknanäituse külastaja visuaalsele kogemusele. See ilmes siis, kui näitust teist ja kolmandat korda külastasin.

Valgus ja varjud. Teist korda külastasin näitust hommikupoolikul. Vabandust, aga kell 11 on minul hommik. Päike säras ja ilm oli jahe, kuid jalutuskäiguks igati mõnus. Muuseas, siit koorub välja veel üks võrdsuse ja ebavõrdsuse tahk: kõik, kes olid näitusest kuulnud ja tahtsid seda näha, võisid hõlpsalt seda korduvalt külastada, aga mugavam oli seda teha siis, kui elatakse galeriist kümneminutise jalutuskäigu kaugusel. See selleks.

Päike säras, ja mitte ainult lagipähe, vaid ka akendesse. Tore, tekst oli suurepäraselt loetav, fotod suurepäraselt nähtavad. Ruumi sisu oli aga aknapeegelduse tõttu nähtav ainult siis, kui nina vastu akent suruda. Seda tasus teha, sest sel juhul saigi tähtsaks ruumi taustavalguse ja teose omavaheline mäng. Täpsemalt, enam ei olnud näha ainult Tauri Mae töö, sellest kumas läbi Mari Saarepera töö. Kõik nöörikimbud, -sõlmed ja jooned olid näha. Või kui olla hästi täpne, siis olid hoolikal vaatamisel aimatavad. Seega ei olnud aknast nähtav ainult Tauri Mae töö. Muuseas, kui teos teistpidi keerata, siis oleks Mae poolelt olnud peaaegu võimatu näha kõike seda, kui oli Saarepera poolt. Sõlmerägastik tekitaks olukorra, kus Tauri Mae jooned ei paista varjudena läbi. See on tuvastatav ka aknal eksponeeritud fotodel. Taas: võrdne, ebavõrdne.

Kuna mul oli juba tekkinud ette­kujutus, kuidas see ruum võiks välja näha hämaras, läksin Positiivi akende taha ka kolmandat korda. Oma silm on kuningas. Hämaras oli tõepoolest ruumi sisu paremini nähtav ning Mari Saarepera töö kerkinud kergelt aimatavast väga hästi nähtavaks.

Seega olid kõik vaatajad võrdsed, aga sõltuvalt kellaajast nägid mõned paremini fotosid ja tekste, teised ruumis eksponeeritud teost. Jällegi: võrdne, ebavõrdne.

Kuigi näituse kõikvõimalikud kogemise viisid said kogetud, ei saanud ma lahti võrdsust puudutavast mõttest. Kas võrdsus on kunsti loomisel tähtis? Kui kõik on võrdne, kas see on siis huvitav ja hea või hoopis igav? Kas kõiki ja kõike peab kaaluma, mõõtma ja suruma kindlasse aktsepteeritud vormi. Kas võrdne võib samal ajal olla mittevõrdne?

Kas ka kunstis võib loomingul olla varjatud pool? Miski, mis on teose seisukohast täpselt sama tähtis kui nähtav pool. Kuidas varjatud poole tähtsust hinnata?

Kui Mari Saluperal poleks olnud mõtet Tauri tööd kokkulepitud mängureegleid eirates saboteerida, kas ka siis oleks lõpptulemus olnud samasugune? Kuidas mõõta tööpanust protsentides? Kellele üldse neid protsente vaja on?

Minule neid igatahes vaja ei ole. Lõpptulemust vaadates mind ei huvitagi, kes tegi 0,002% rohkem tööd ja kes vähem. Ilma ühe panuseta poleks teise oma. Ainus, mis mind huvitab, on see, et olin saanud suurepärase näitusekogemuse osaliseks. Et see oli Salupera ja Mae esimene ühine näitus, siis jään huviga ootama, millega nad järgmisena välja tulevad.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht