Väikeste asjade suur triksterlus

Noormets on nn ikoonidega tabanud märki, ta ei ole valinud sinna inimesi, keda peab ikooniks ainult tema, vaid kes on ikkagi kogu Eestis tegijad ja tuntud.

SVETA GRIGORJEVA

„Ikooniline. Eesmärk ja ettekääne“ Voronja galeriis kuni 28. VIII, kuraator Kadri Noormets.

Kadri Noormetsa „Ikooniline. Eesmärk ja ettekääne“ Voronja galeriis näib esmapilgul selge ja arusaadava kontseptsiooni ja vaatenurgaga näitusena, selle pilgu lähtekohaks küll minu kodu kaugel Tallinnas Lasnamäel, arvutiekraani taga veebisaidil näituse sisendiga tutvunult. See mulje kipub kohapeal, galeriis endas, aga vaikselt hääbuma. Nimelt räägiti performatiivsel, kuraatori poolt jokkeriks tituleeritud giidituuril lähemalt ja suure õhinaga hoopis majas olevatest juhtmetest, pöörlevast toolist, WCst ja selle lõhnast, kalakujulisest lukust, uksest ja väikestviisi ning justkui möödaminnes ka näitusest endast ja sellel kujutatud ikoonidest. Näib, et külastajale mängitakse ikkagi mingi vimka, aga milline ja miks?

Kes või mis on ikoon?

Keeleteadlane Tiiu Erelt on selgitanud, et vahenduskeelte kaudu eesti keelde jõudnud ikooni algne lai tähendus on ’pilt, kuju’ ning siinmail on see kaua aega olnud tuntud eelkõige religioonisõnana. Tänapäeva märgiteaduses semiootikas on ikoon aga üks märgi liike, mis kujutab oma objekti sarnasuse alusel – piltkujutisena. Lisaks eelnevale seostub ikoon küllap paljudele meist aga hoopis tänapäevasema tähendusega. Algselt Ameerika inglise keeles on välja kujunenud ja tänu popkultuurile meieni jõudnud arusaam ikoonist kui eelkõige teatud kultus­isikust ja -pildist: „Pikemalt seletades: teatud aate, voolu, ajastu vms tüüpiline kehastus (personifitseering), tähtis sümbol, millel on kultuslikke jooni.“*

Kui mõelda ikooni laiemaks määratluseks mis tahes „pühakuju“, siis meenub mulle legendaarse (vahest nii käibki muu hulgas ikoonistaatusesse mudimine – sellist laadi omadussõnu kasutades?) juutuuberi Evert Pol Poomi video kodumaisest poplauljast Sünne Valtrist, keda Poom ülivõrdeid kasutades just ikoonina määratleb. Huvitav, milline olnuks Poomi kureeritud näituse galerii? Tõenäoliselt oleks portreteeritud inimeste keskmine vanus vahest paar aastakümmet noorem kui Noormetsa väljapanekul, esimesel pilgul paistab Voronja portreede sari ka äärmiselt meestekesksena ning uljas ja noor mikihiirekõrvadega Kris Lemsalu mõjub ikkagi erandina, mis vaid kinnitab eelmainitud reeglit.

Tegelikult muutubki ajapikku portreesid vaadates huvitavaks mitte noil kujutatu(d), vaid eelkõige küsimus sellest, miks ja kuidas on need inimesed siia seintele valitud. Kas see valik ei räägi mitte niivõrd nendest inimestest ja nende nn ikoonistaatusest, kuivõrd kuraatorist, ikoonide valijast endast? Kas need on Noormetsa enda pühakujud? Või näeme läbi nonde portreede peegeldumas vastu Noormetsa ennast, tema portreed? Tõenäoliselt on mõlemad vastused õiged. Muidugi võib väita, et iga näitus on oma kuraatori nägu, teisalt näib, et Noormets on ikkagi valinud ikoonideks selliseid loovisikuid, kellega suuremal osal eestlastest on mingi kaudne, kui mitte just otsene side, isegi võimalik (rääkimata) lugu ja/või kokkupuude olemas.

Vaieldamatult on eesti üheks kuulsamaks ikooniks muidugi Arvo Pärt (kelle portreed me Voronja galerii seintelt küll ei leia), seda vaat et isegi võib-olla rohkem mitte-eestlaste kui eestlaste endi arusaamast lähtuvalt. Tihtipeale olen täheldanud, et tutvustades ennast Eestist pärit olevana, vastatakse pea automaatselt „Oh yes, Arvo Pärt!“, millele tahaksin siis küll omakorda vastata „no tegelikult olen küll Sveta, aga no OK!“. Mis laiendatult võiks tähendada, et kui eestlust ja eestlast tähistab maailmas eelkõige just see kuulus helilooja – me kõik oleme (nende inimeste jaoks) tema(d)! Me kõik oleme Arvo Pärt. Aga ka ümberpöördult, me kõik kokku moodus­tame tema, me kõik kokku oleme üks Arvo Pärt (pigem siis ettekujutus, teatud „pilt“ temast). Selle, kas see on ilus või hirmus mõte, jätan iga lugeja enda otsustada.

Kui võttagi ikooni selle tänapäevases ja sekulaarses mõttes, tähistab see justkui mingit kuju ja kujutist, natuke nagu kujutlusvõimel ja kuulujuttudel põhinevat spekulatiivset ja väljamõeldud persooni, personifikatsiooni – karakterit, kellega paljudel võib olla isiklik ja tähenduslik, või miks ka mitte, ebajumalakummardajalik suhe. Kõik me, vähemalt siinse lehe, Sirbi lugejad, omame ju mingit ettekujutust sellest, kes võiks näiteks olla „seesama“ Arvo Pärt. Kas see ettekujutus-kujutis ka tegelikkusele vastab, on mingis mõttes juba teisejärguline, sest kultussaatus tähistab eelkõige suhet sellesse ikooni. Mis evib endas ka teatud oksüümoronlikku pinget: ikoon on üheaegselt nii kättesaamatu kui kõikjal­olev, tänapäevase sekulaarse arusaama kohaselt on ta jumal, kellest me võime enesele vabalt teha kuju ja pilti, ütleks isegi nii, et ilma meiepoolse loodud pildita (ettekujutuseta ning tõlgenduseta sellest, kes on näiteks Arvo Pärt) pole seda pilti (ikooni) kui sellist ehk isegi olemas.

Kas ikoon lämmatab oma kandja?

Näitusel saab näha fotosid nii loovisikutest kui ka nende jaoks ikoonilistest kunstiteostest. Kui inimestega piltide all näeme ka nende nimesid, siis nende valitud kunstiteoste kuuluvuse peab külastaja mõnikord ka ise ära arvama, sest mõni neist on pandud loovisiku pildi kõrvale, mõni jälle aga mitte, kuid ometigi on suurem osa noist mujale paigutatuist suhteliselt kergesti äraarvatavad ja loovisikuga kokkuviidavad. See jällegi vaid võimendab tunnet „et me ju kõik teame neid inimesi“ – mõnda küll, tõsi, paremini, mõnda halvemini, aga üldpilt jääb siiski hoomatavaks. Mis näitab, et Noormets on nn ikoonidega tabanud märki, ta ei ole valinud sinna inimesi, keda peaks ikoonideks vaid tema, vaid kes on ikkagi kogu Eestis tegijad ja tuntud.

Need on inimesed, kes tahes-tahtmata kuuluvad meie ellu.

Näituse formaat noist nn ikoonilistest, eesti kultuuri seisukohalt olulistest tegelastest on rõhutatult hubane, lausa fotoalbumlik, tahaksin vaat et kasutada väljendit „performatiivselt tavaline“. Galerii seintelt vaatab meile vastu ühesugusel meetodil tehtud piltide seeria – kõigil neil istub ikoon-protagonist justkui raamituna selle „pildi“ sees. Nii metafoorselt kui otseselt – tegemist on inimesega, kes on ühiskonna mõistes pildil. Enamgi. Inimene on nii pildi osaline, aga ta on ka meie ettekujutus temast, veel üks pilt. Ta on pilt pildis. Tundub, et see enesele mingite piltide-ettekujutuste-kujutiste loomine kuulsatest inimestest on ka Noormetsa üks lähtepunktidest selle näituse tarvis. Sellegi võtme sai kätte jokkerituuri käigus, kus kuraator tõi üheks näiteks oma lapsepõlve eelarvamuse Peeter Volkonski, õigemini tolle habeme suhtes, mis tundus talle väiksena meeletult hirmuäratav kuni hetkeni, mil tal õnnestus selle habemega otseselt kokku puutuda ning see osutus hoopiski pehmeks ja ohutuks. Eelhäälestus kellegi-millegi suhtes osutus petlikuks. Teatud assotsiatiivne järeldus, à la hirmus habe võrdub hirmus Volkonski, osutus valeks tõlgenduseks. Kui tihti on kujutaja pilt kujutatavast ekslik?

Nagu alguses sai mainitud, rääkisid Noormets ja teine tuurigiid Ivo Reinok vimkaga tuuril külastajateile peaaegu et kõigest muust kui galerii seintele üles pandud fotodest ja ikoonilistest inimestest, keda neil on kujutatud. Tähelepanu juhiti hoopis asjadele-asjandustele piltide vahel. Siit muidugi koorub välja mõte, et kas needsamad sekulaarsed ikoonid nii meie ühiskonnas kui ka raamituna ei ole ka ühed „asjad teiste asjade kõrval“, tuntusega käib alati kaasas selle objektistamise püüe, eks mõiste „kultusobjekt“ viita ka kenasti sellele. Jällegi, ikoon eksisteerib pingeväljas, kus ta on korraga midagi hästi prevaleerivat ja tavalist ning samas midagi ilmatuma kauget ja müstilist. Aga kuidas hoolida millestki märkamatust, väiksest, leida ikoonilisust millestki esmapilgul justkui tähtsusetust, argisest, näiteks juhtmetest? Millestki, mis ei eksisteeri tõlgenduslikus plaanis üldsegi ambivalentsena ühelgi pingeväljal?

Kui näitus ise on uhke ja esinduslik galerii inimestest, keda Eestis tunnevad üpris paljud, siis performatiivne giidituur suunas vaataja pilgu noist seinte peale kinnitatud ikoonidest väikse irooniaga justkui mööda vaatama: hoopis piltide vahelist seina, valgusteid, kivikesi maas, juhtmeid, käterätti, ust, WCd. Mis me noist inimesist seinte peal ikka vahime, oleme näinud neid ju niigi ja küll! Tegelikult on kahju, et performatiivne tuur ei käinud pidevalt näitusega kaasas – niivõrd veenvad on jokkeri­giidid Noormets ja Reinok oma väikeste-asjade-triksterluses.

Hiljem, mööda sibulaid müüvate Peipsi vanamemmede rada ja läbi meeletult kuuma õhuvati aeglaselt peatusse murdes oli päris pikaks ajaks tekkinud mõnus detailide märkamise ja n-ö suvalisusse süvenemise tunne. Korraks isegi nagu tundus maailmas väga vähe olevat seda, mis poleks püha. Keset peatust hakkas reaalsustaju aga vaikselt tagasi nihkuma, õhku jäi kuumama ja kummitama tunne-mõte, et nondesamade memmekeste jaoks pole ükski noist Voronja galeriis esindatuist ikoon. Pealegi oli nonde inimeste ikooniks kutsumine ehk nende memmekeste silmis omamoodi pühaduseteotus? Enamgi, kas nad üldse tunneksid sealt piltide pealt kellegi ära? Miski oli jälle ja vist on alatasa – pildil valesti. Või vähemalt nihkes ja veidi viltu.

* Tiiu Erelt, Mis on ikoon? Keelenõuanne soovitab 4 (9−12), koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Sihtasutus 2008.