Vaikne vastupanu devalveerunud kujutise pealetungile

Sirja-Liisa Eelma rafineeritud ja esteetilisena mõjuvate tööde taga on eetiline otsus.

ELNARA TAIDRE

Sirja-Liisa Eelma on kasutanud esmapilgul pea monokroomsena mõjuvates kompositsioonides 14–25 värvitooni, töötades vahetult ühe maali kallal 33–45 tundi. Sirja-Liisa Eelma

Sirja-Liisa Eelma näitus „Tühjenev tähendusväli #2“ Haapsalu Linnagaleriis kuni 1. XI.

Juba 1967. aasta essees „Vaikuse esteetika“ on Susan Sontag puudutanud kujutiste vohamise probleemi, mis kaasneb nende piiramatu tehnoloogilise reprodutseerimise ja peaaegu universaalse levikuga. Pool sajandit hiljem kõlab visuaalse info ülekülluse konstateering iseenesestmõistetavana. Digi- ja infotehnoloogiad on muutnud kujutiste kättesaamist – visuaalne jäädvustamine, fotode töötlemine ja uute piltide loomine, nende levitamine, üles- ja allalaadimine, eri materjalidel digitrükk jm tootmine – igaühele ülilihtsaks ja ülikiireks. Pildistamine ja fotode jagamine suhtlusmeedias on paljude digikaamera ja nutitelefoni omanike igapäevase tegevuse pea lahutamatu osa.
Kujutiste aina kasvav vool on tinginud neisse tarbijaliku suhtumise: kiire läbivaatamisega kaasneb soov omada, et tõenäoliselt sama kiiresti unustada. Kujutiste obsessiivne tarbimispraktika on omakorda mõjutanud kunstiteostesse ja nende reproduktsioonidesse suhtumist, kus tagajärjeks on kujutiste devalveerumine. Asi ei ole ainult benjaminliku aura kaotamises. Tehnoloogilise pöörde kõrvalnähuks on võõrandumine kujutisest kui käsitsi, materiaalselt loodud objektist. Olles rikutud kujutiste tootmise digitehnoloogiatest, kaldutakse otsima foto või arvutigraafika väljatrükki seal, kus seda ei ole. Olen ka ise olnud tunnistaja, kui Tõnis Saadoja (hüper)realistlikke vaikelusid on esmapilgul peetud fotodeks.
Nagu maalikunsti probleemidega süvitsi tegeleva Saadoja puhul, ei tuleks digikujutiste väljatrükk kõne alla ka käesoleva loo peategelase Sirja-Liisa Eelma puhul. Sirja-Liisa Eelma jätkab möödunud aastal Draakoni galeriis eksponeeritud protsessi- ja materjalikeskset maalisarja, mille ajend on isiklikult tunnetatud vajadus piirata maalitoodangut piltidega üleküllastunud maailmas. Eelma autoripositsioon ei ole maalimisest täielikult loobumine, vaid vastukaaluna kujutiste kontrollimatule pealetungile visuaalse väljenduse revideerimine ja kärpimine, kaalutletud esitamine ja pikaajaline valmimine.
„Tühjenev tähendusväli“ on maalimeediumi vaatepunktist eneserefleksiivne ja -kriitiline. Peakohal on õlimaal kui tehnoloogiliselt nõudlik protsess ja kehaline kogemus, mis kaasab vahetu kontakti õlivärviga toonide käsitsi segamise kaudu ja peene pintsliga aeglase maalimise taktiilsust. Manuaalse töö maht, mis on realistlikus maalis rohkem esil, sest siin tulevad tehniline oskus ja teostuslik keerukus kergemini välja, jääb aga minimalistlikes teostes pigem varjatuks. Rääkides arvude kuivas keeles, kasutab Eelma esmapilgul pea monokroomsena mõjuvates kompositsioonides 14–25 värvitooni, töötades vahetult ühe maali kallal 33–45 tundi. Kulutatud aeg ladestub teostesse, kuid visuaalse info minimaalseks taandamine pakub justkui venitatud hingamispausi maalide tegemisel ja seejärel ka vaatamisel. Siin saavad kokku materiaalse teostuse tühjus, vaikus, igavus – kõik, mis tänapäeval on muutunud luksuseks.
Semantiline avatus. Kõnealuse sarja põhikujutis on kuusnurk, mis meenutab kärge või tähte. Kõige puhtamal kujul on see esil sarja ainsas objektis „Kahaneva väärtusega kapp“. Maalides võtab see geomeetriline struktuur keerulisema kuju ja paljuneb, moodustades mustri – tähevälja, mis on iga kord erinev varieeruvate värvitoonide ning valguse ja varjude mängu imiteeriva pinnalahenduse tõttu. Illusionistlikult maalitud pinnastruktuur sisaldab seejuures nihkeid: realistliku kujutamise puhul võimatud varjud või väljavalgustatud segmendid tulevad siin esile. See on eraldiseisev maailm, mis ei allu alati füüsikaseadustele. Ühendades objektiivset geomeetriat ja subjektiivset maalimiskogemust, toimib vormilt lõpetatud, eneseküllane kuusnurk semantiliselt avatud kujuna, mis lubab endale projitseerida väga erinevaid tähendusi – sakraalsest geomeetriast minimalismi filosoofiani.
Siiski, Eelma maal erineb minimalismi klassikast nii kontseptuaalsel kui ka vormiloomise tasandil, kuna selle eesmärk ei ole kujutise või kunstiobjekti kaotamine, vaid vastupidi, vähese suuremaks paisutamine. Tema tööde värvitoonide peen mitmekesisus ja reeglipärastest üldlahendustest kõrvalekaldumine loovad minimalismi nihestatud, subjektiivse versiooni. See meetod on lähedasem minimalismi printsiibile muusikas: loetud elementide kombineerimine ja arendamine, kus lõpptulemus on minimaalsete vahenditega saavutatud keerukam kompositsioon. „Tühjenev tähendusväli“ on jätkuprojekt: Haapsalu näituseks sarja täiendades tekkis autoril eneseirooniline küsimus, kui palju peaks töid juurde tegema, et tekiks ebamugavustunne. Teisisõnu, millal tekib paradoks, kui peaaegu mitte midagi kujutavaid maale koguneb nii palju, et nende kõrvale ruumi ei mahu midagi muud.
Eelma näitus ei ole otseselt kohaspetsiifiline, kuid kahtlemata viitab konkreetsele ruumile, pidades sellega diskreetset dialoogi. Haapsalu Linnagalerii jaoks valminud maalides peegelduvad kaudselt näitusesaali põrandaplaatide roosakas toon ning musta värvi elemendid, nt uksed ja videoboksi kardin. Kardinaga suhestuvad aktiivselt kaks mustades toonides maali, mis koos moodustavad sama suure pindala. Eelma tööd mäletavad ruume, kus nad on olnud: ruumi peegeldus salvestub vaevumärgatava kihina selle tarvis valminud maalides. Kuid hoolimata keskkonna omapära läbimängimisest ning ruumi ja kunstiteoste korrastatud vahekorra loomisest on väljapanek rõhutatult ebafunktsionaalne ja nihestatud. Nõnda tekitavad põrandale toetatud või veidra nurga all rippuvad maalid küsimuse, kas näitus on ikka valmis. Eelma kunst pole irooniline, kuid heatahtlik vimka on selles ikkagi kohal.
Puhastatus. „Tühjenev tähendusväli“ esmapilgul peaaegu sulandub – isegi haihtub – galeriiruumi. Kuid seejärel hakkavad maalid end järk-järgult ilmutama nii ruumis tervikuna kui ka siis, kui iga tööd lähedalt vaadata. Vaatamata petlikule lihtsusele, kus kompositsioonid tunduvad ühe kiire pilguga haaratavad, suudab silm neid tegelikult kõigi nüanssidega hoomata alles pärast süvenemist, kui tuleb esile toonide mitmekesisus ja korduvate struktuuride mäng. Hoolikalt puhastatud ekspositsioonis pääseb mõjule ka selline detail nagu muutuv valgus, mis mõjutab kogu näituse ilmet: kord tuues ruumi erilist sära, kord täiendades keskkonda varjudega.
Ülalmainitud essees on Susan Sontag kirjeldanud kunsti materiaalsust koormana vaimsete, kontseptuaalsete eesmärkide saavutamise teel. Antikunsti poole pürgides vastandutakse materiaalsusele, kaotades kunstiainest (objekti, kujutist). Vaikimine on üks moodsa kunsti provotseerimise instrumente. Eelma vaikuseesteetika toimib aga teistsuguses režiimis: kontseptualismi eri lainete järel kunstiainese ja kujutise juurde naastes, materiaalsust väärtustades ja nautides, kuigi üsna rangelt puhastatud kujul. Kui Sontag on väitnud, et kunstnik on „vaiksena enam rahul kui kunstis häält leides“, siis Eelma annab kunstile hääle tagasi, kuid hoiab selle vaikse ja napisõnalisena.
Sontag on käsitlenud vaikuseesteetikat vabanemise ja askeesiharjutusena, mille kaudu kunstnik puhastab iseennast ja oma kunsti. Eelma askeesiharjutus seisneb aga kunstikujutise jaatuses, selle tagasitoomises, kuid ta ei luba endale laialivalgumist ja liialdusi. Ta on teadlik vaikuse ja tühjuse projekti müütilisest staatusest – täieliku tühjuse või vaikuse kogemus on utoopia, mida pole olemas – ega püüa saavutada absoluuti, vaid huvitub pausi paisutamisest. Seda ta teostab aga vastupidise tegevuse – kujutatava hõrendamise, piiritlemise ja hoolika valimise kaudu. Rafineeritud ja esteetilistena mõjuvate Eelma tööde taga on eetiline otsus, mis teadvustab kujutise devalveerimist tänapäeva maailmas ja osutab sellele vaikset vastupanu. „Tühjeneva tähendusvälja“ vaikusel on potentsiaali panna külastaja vaatama enda sisse, kuulama, puhastama ja korrastama ka oma mõtteid.