Vaiksed ja sõnumitihedad kaaslased

Sarah Moonil on ajaga eriline suhe. Ka Fotografiska näituse lõpetab ta aja muutliku olemuse esitlemisega: kinnistamata positiivid on kui aja kustutamise sümbol.

KRISTEL SCHWEDE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sarah Mooni näitus „Püsipunktis“ Fotografiskas kuni 16. IV.

Kunstinäitusi võib vaadata ja kogeda mitmel viisil: uurida meelelahutuse distantsilt, süveneda aupaklikult ja analüütiliselt või lasta end üleni kaasa haarata kunstniku loodud maagilisse ilmaruumi. Sarah Mooni (1941) loomingu ülevaatenäitus „Püsipunktis“ mõjub vaataja meeltele ja poeb hinge, avab alateadvuse varjatud soppe, mida alati lähedalt uurida ei tahagi ja mis ei lase lahti ka siis, kui näituse vaatamisest on jäänud vaid mälestus.

Sõna ja fotomeedium. Tundliku dirigendina on kunstnik jäänud vahendaja rolli. Ta on jutuvestja, kes on andnud kandva hääle fotodel esitatud modellidele, nüüdismuinasjuttude tegelastele, lindudele-loomadele, tööstus- ja loodusmaastikele. Fotomeedium on sama tähtis tegelane, kui on pildil kujutatud inimesed, vaated või esemelised objektid. Fotomeedium on kunstnikuga võrdväärne looja.

Sarah Moon kasutab analoogfotograafiat, mis võimaldab luua igast fotost kordumatu kunstiteose. Polaraidfilmile iseloomulikud trähnilis-sakilised, veidi kaootilised ja kordumatud piltide äärejooned ning keemiliste protsesside ootamatud vigurid, mida kunstnik on näitusel tähendusvõrgustiku loomisel oskuslikult ära kasutanud, võimendavad iga teose ainulaadsust.

Seitsmeks-kaheksaks ruumiks liigendatud ringikujulises saalis saab näituse vaatamisega üha uuesti alustada. Alguses uurida põhjalikumalt fotosid, mis endast häälekamalt märku annavad, või vaadata pildiridasid eemalt ja tajuda nendesse kootud abstraktsete mustrite dünaamikat. Lähivaatlusel avanevad aga mustvalgete fotode detailid, varjudesse peitunud saladused ja tegelaste justkui äralõigatud emotsioonid. Uuel ringil saab avastada varjatud, intiimsema olemisega töid ja lugeda fotode pealkirju.

Sarah Moon on sõnainimene. Fotode pealkirjad on olulised: need ei ole kirjeldused, vaid pigem tähendusega sõnumid, mis avavad teoste dimensioonid. Need võivad kohati ajada ka segadusse, kui pildil nähtu ei ühti kunstniku antud pealkirjaga. Kuid tegemist on silmiavava segadushetkega, kui saab lasta meeled vabaks ja usaldada kunstniku paotatud ukse kaudu vaheilma või enda alateadvuse signaale.

Sarah Moon. Mood 01, Issey Miyake, 1995.

 Pressifoto

Fototeoreetik ja kunstnik David Tomasel (1950–2019) on käsitlus, kus ta on ühendanud fotograafilise protsessi judeokristliku maailma loomise müüdiga, kus valgus on olemasolu ja pimedus puudumine. Sarah Mooni fotodel on detailid tihti kadunud varjude tumedasse sügavikku, esemete ja tegelaste piirjooned hajuvad, liikumised on katkendlikud, fotodel nähtava ja vaataja kujutluses toimuva piirid hägustuvad, ühinevad märkamatult veidi irreaalseks maailmaks. Puudumine sütitab kujutlusvõimet, on loomise algallikas.

Muinasjuttude uusversioonid. Sarah Moonile meeldivad muinasjutud. Ta taasloob tuntud muinasjuttude uusversioone, põimib need raamatuteks või filmideks, harutab siis uuesti lahti ning esitab valitud katkendeid näitustel või uutes raamatutes. Fotografiskas on kunstnik avafotodeks valinud stseenid oma raamatust ja filmist „Tsirkus“, inspiratsiooni on ta saanud Hans Christian Anderseni muinasjutust „Tütarlaps tuletikkudega“. Mooni tsirkusefotodel ei ole kuulda laste ega lapsemeelsete täiskasvanute rõkkavat naeru. Tegelased on pigem keskendunud ja tõsised, alistunud ja leppinud, ümbritsetud vaiksest melanhooliast. Näituse kõige esimesel fotol „Infolauas“ (1981) istub valvsa pilguga kogukas ahvikostüümis tegelane, tema kõrval seisab vanaaegses, belle époque’i ajastu madruseriietuses laps. Lapse õrnad näojooned ajavad segadusse, kas tegemist on poisi või tüdrukuga, kas tal on seljas kleit või hoopis püksid, sest tema alakeha on mattunud tumedatesse varjudesse.

Näituse teine foto on „Esimene lahkuja“ (2002): murelik võrksukkades esineja, noor naine, elevandimask hooletult peas. Näitus pole veel alanudki, kuid juba on mängu toodud lahkuja! Järgneb „Areen“ (2007) üksiku elevandiga. Kus on elevanditaltsutaja? Kas tema lahkuski?

Fotol „Noormees“ (1999) puudutab pikkade puupeente Pinocchio-sõrmedega poiss oma tavalise pikkusega nina, mõtlik silm sissepoole pööratud. Kas tegemist on päris inimeseks saanud Pinocchioga, kes töötab nüüd tsirkuses? Oot, see on ju üks teine muinasjutt!

Kuigi loosiratta külge kinnitatud tüdruk on energiline ja rõõmus, mõjuvad tema vibreeriva viisnurkse keha külgedel vilkuvad tulukesed ja kogu stseen pigem hoiatavalt ja meeleheitlikult kui lootusrikkalt. Ei tea, mis ootamatud trikid saatusel võivad plaanis olla …

Seina ääres, viimasel tsirkusetegelase fotol, treenib köielkõndija keskendunult etenduseks. Ta on väsinud, etendusi on päeval mitu.

Kõrvalseinal hoiab hiigelfotol „Mood 1“ (1995) tasakaalu punasel niidil või lõngal või kangaribal Issey Miyake kostüümis modell. Kujutise hajutatud jooned ja kasutatud tehnika akvarelne olemus on muutnud foto justkui maaliks. Tegemist on kui moekunstniku esmase, alles unenäolise nägemusega tulevikus valmivast disainist. Kas punane joon fotol on sissejuhatav suunaviit näitusel esitatud teise muinasjutu „Punane niit“ juurde? Või on see juhuslik kokkusattumus? Üha uusi küsimusi esitades ja neile vastuseid leiutades kaob näitusel aeg märkamatult.

Loodushetked vahelduvad portreedega, taimed ja linnud moekunstiga, sekka sulanduvad mõned tööstusmaastikud. Sarah Mooni fotode tegelaskujud on vaiksed ja endassetõmbunud. Nende mõtlik või sensuaalne olemus, kõik mis on tähtis ja oluline, on peidetud sissepoole. Nad ei räägi, ei nõua tähelepanu, kuid kohalolu on tuntav ja laetud vaikus sõnumitihe.

Vihjed ja võimalused. Näituse mahukama osa moodustavad mustvalged fotod, mida liigendavad siin-seal hiigelsuured või üksikud väiksemad värvilised tööd. Värvifotode koloriit põhineb peamiselt vastandvärvidel rohelisel ja punasel, mille meeliergastav olemus toob need monokroomsete naabrite seast jõuliselt esile. Näituse pildiridade rütm on tundlikult läbimõeldud ja -komponeeritud. Valitud tööde järjekorras vahelduvad sujuvad, teemade ja graafiliste detailide peegelduvad üleminekud äkiliste, kohati dramaatiliste pööretega. Ei saa kindel olla, mida võib järgmisena näha ja tunda. Ootamatud emotsioonid tekivad, vahetuvad, kaovad. Vaim püsib erksana mahuka näituse lõpuni.

Sarah Mooni näitused ei ole kindla järgnevuse ja lõpuga jutustused, ennemini vihjed ja võimalused, mis avanevad lõplikult vaataja meeltes, luues tähenduse iga inimese isikliku kogemuse, meeleolu ja tajumisviiside põhjal. Kunstnik loob oma raamatutes ja näitustel üha uusi seoseid ja lugusid juba olemasolevast pildimaterjalist ning loob juurde ka mõne uuema foto. Uus ruum, uus trükis, uued pildinaabrid loovad värske mustri, käivitavad teistsuguse teemaarenduse ja emotsiooni. Ja järgmisel korral on jälle uued seosed ja lood. Ta on oma töö­meetodi kohta öelnud, et raamatut või näitust tehes paneb ta kokku pilte eri hetkedest, justkui korjaks lause tegemiseks sõnu. Tegemist on väga isikliku lähenemisviisiga, vaatajale antava soovitusega, mida võib tõlgendada erimoodi.

Paspartuud ja raamid fotode ümber ei markeeri Sarah Moonil teose algust ega lõppu. Sõnumid liuglevad läbi graafiliste märgisüsteemide, valguse ja varjude viidete, läbi fotokeemiliste protsesside käigus tekkinud kujundite ühelt teoselt teisele, luues tähendusvõrgustikke, mis peegelduvad mõnikord ka vastasseina fotodele ja ulatavad käe nurga taha jääva ruumi teostele.

Püsipunkt on moment, kui aeg korra peatub. Murdsekund, kui fotokunstnik on püüdnud kinni talle tähendusrikka hetke. Ajaga on Sarah Moonil eriline suhe: seda on näha tema näituste pealkirjades („MinevikOlevik“ Pariisi moodsa kunsti muuseumis 18. IX 2020 – 4. VII 2021) ja tunda kõigis töödes. Aja muutlikku olemuse esitlemisega lõpetab ta ka Fotografiska näituse. Viimases ruumis, näituse osas „Kuhu kaob valge … kui lumi sulab“ on ta jätnud positiivid kinnistamata, kasutades neid aja kustutamise sümbolina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht