Valge paberi arm

Andri Ksenofontov

Valli Lember-Bogatkina tööde läbilõige Tallinna laululava all 30. X – 7. XI, näitus „Minu Tallinn” Vabaduse galeriis 27. X – 15. XI ja näitus „Naine ja laps” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 4. XII. Veel üks kunstisõprade magnet on ilmunud Tallinna näitusepindadele: 90aastaseks saanud Valli Lember-Bogatkina. Kui nad on kunstisõbrad, siis mis on kunst? Kunstispetsialistid satuvad vahel raskustesse, kui oma paradigmaatilises seinakapis seda sobivat riidepuud otsivad, kuhu Valli Lember-Bogatkina-taoline kunstnik sokutada. Kusagil selle seinakapi piida sisse on löödud üks nael, kuhu tavaliselt kitleid riputatakse. Sinna siis satubki kõik, mida nimetatakse „traditsiooniliseks” kunstiks, mis praegu nõutud „kunstnik peab” või „kunst peaks väljendama” alla hästi mahtuda ei taha. Selles mõttes on „traditsioonilise” kunsti riputusnael kunsti ja mittekunsti piir, kusjuures see, kuidas see piir paika on pandud, on iseenesest teoreetiliselt põhjendamata. Teoreetiliselt on põhjendatud need „päris” kunsti riidepuud, mida paradigma sisaldab. Paradigma põhjendab ka seda, miks miski väljapoole paradigmat jääb, aga nii-öelda traditsioonilist kunsti nimetatakse traditsiooniliseks puhtalt kunstiteaduse traditsiooni jõul.

Valli Lember-Bogatkina on realistlik kunstnik, kes kasutab sageli oma töödes 1950. ja 1960. aastatele iseloomulikku dekoratiivset üldistust. See on dekoratiivsus monumentaalses mõttes, midagi sellist, mis eemalt vaadates selgelt märku annab, et tegemist on mingit kohta kaunistava asjaga. Ehk teisisõnu, et tegemist on kunstiga. Mis meenutab, et kunsti ei saa määratleda ainult teoreetiliselt, vaid seda tehakse ka praktiliselt. Kui valdav osa ühiskonnast peab midagi kunstiks, siis see on kunst, isegi kui ei sobi parasjagu käibel olevate teoreetiliste kriteeriumidega. Paratamatult tõrgub igasugune meeltega tajutav ese teooriale vastu. Diskursusele keskendatud kunstiteooriates kiputakse vahel unustama, et kunst on meeleline ja sõnadesse otseselt tõlkimatu nähtus. „Ainult mõistusega tööd teha ei saa,” ütleb Valli Lember-Bogatkina. „Ma teen kõik tööd sisemise tunde järgi. Mõnikord võib näitustel näha, kui oskuslikult keegi kõik värvid ja kriipsud paika paneb. Selline pilt võib jääda külmaks. Kui natuurist teha, siis annavad viltuminekud edasi, mis on südames.” Tema visandiraamatutes ei märka viltuminekuid. Kursufi akvarellid on täiuslikud. Valli Lember-Bogatkina ütleb, et pildi ainel tuleb lasta endast läbi minna. Ta satub asjadest kergesti vaimustusse ning teeb ka suuri akvarelle põlve peal või maha asetatud paberile. Ta pooldab klassikalist tehnikat, kus valge paber paistab seda katvast vesivärvist läbi. „Aga kõik tööd ei õnnestu ka.” See asjaolu ei pea juubilari heidutama, sest ta on nii tohutult tootlik.

Aastakümnetega kogunenud pildikuhilatest ei paista kusagilt valge paberi hirmu. Ta maalipukil on pilvedesse mähitud vikerkaar pooleli. „Mind viidi Keila kooli ja ma olin selle arhitektuurist täiesti ära vaimustatud! Nad olid ühe mu pildi ostnud, aga sein on liiga suur ja ma maalin selle siin juurde. Viimasel ajal mõtlen ma kõige rohkem selle loo peale, kuidas jumal Noaga ära leppis ja vikerkaare selle märgiks tõstis.”

Akrüülvikerkaar näeb välja kui Lõuna-Eesti kollane kuppel, pilved istuvad ümber keraamilise toekusega. Ka Valli Lember-Bogatkina akvarellidesse on alati settinud maised värvimullad, võib-olla rõhub neist läbi monumentaalkunstniku haridusest külge kasvanud krohv. Ent värvimuld tema töödes on alati kerge nagu tugevate talumeeste ja -naiste kaerajaani samm. „Minu lemmikteemaks on tants ja rahvapidustused,” ütleb kunstnik. Külapeod Karepa rahvamajas toimuvad tema grafiitotehnikas pannoo taustal. See telliti 1967. aastal värskelt tsemendiga krohvitud seinale. Aega tsemendi kuivamiseni oli jäänud alla ööpäeva. Õnneks oli keegi äsja korstent puhastanud ja selle nõest sai alusvärv. Mees oli siis veel elus ja üritas ka aidata, aga tal puudusid selleks oskused ning tema tõi rügavale kaasale pirukaid ja laulis vene romansse. Pildi mõte pärines Harri Kõrvitsa äsja valminud laulust: „Kus on männid kõige kõrgemad? Meil Karepal. Kus kalamehed kõige kangemad? Meil Karepal. Kus on neiud kõige kaunimad? Meil Karepal”. Nagu arvata, kujutab pannoo mände, kalureid ja neide. See ongi realistliku kunsti ilu ja valu, et ühest küljest ei ole sealt sageli muud tarka mõtet välja lugeda kui „mänd”, „kalur” ja „neiu”. Aga vaevalt rahvapidu moodsalt paradigmaatilise pildi ees paremini käima läheks, sest sõltuvalt kunstniku andest ja töö tulemusest ei ole tegemist „lihtsalt” männi, kaluri ja neiuga, vaid idealiseeritud männi, kaluri ja neiuga. Ei ole kunstispetsialisti amet inimestele ideaale ette öelda, aga kunstniku amet on neid ideaale luua. Just nädal aega tagasi nägin, kuidas üks kunstikollektsionäär galeriisse pilti ostma tuli. Tema kogub suusatemaatikat. Ja ei olnud talle muud pakkuda kui Valli Lember-Bogatkina suusavõistluste akvarelle, Otepää 1958. Maailmas ei ole midagi „lihtsat” ja kunst on üks vahendeid, mille abil tuntud ja ka varjatud tahke asjades ära tunda.

„Te ei maalinud ju suusatajaid ometi väljas?” küsisin. „Vahel maalin ma aknast. Kui ma 25 aastat tagasi talvel Siberis Kogalõmis käisin, sõidutas mind ringi, kuidas seda öelda, üks rohmaka välimusega autojuht oma krusamasinaga. Aeg-ajalt palusin ma tal peatusi teha, et kabiini aknast joonistada. „Siin ei ole ju midagi joonistada,” ütles autojuht alati. Mina seletasin, kuidas männioksad põimuvad mustriteks ja kuidas lumest peened kõrred tõusevad ning oma pikkade siniste varjudega maastiku triibuliseks muudavad. Aasta aega hiljem käisid seal estoonlased teatrist ning rääkisid imelugu ühest kirvenäoga autojuhist, kes neid ringi sõidutas ja aina seletas, kuidas kõrte sinised varjud lume triibuliseks teevad.” Ka lõustades on äratundmisi. Wiiralti kohvikus on väljas ValliLember Bogatkina kollide sari, taga nurgas roheline troll, kaks karvatuusti pealael ja üks lõua otsas. „See on täpselt minu nägu,” ütles püsikunde Leonhard Lapin.