Valge pole värv, vaid poliitika

Näitus „Vallutaja pilk“ kuulub postkolonialismi, mitte dekoloniaalsuse valda: kuraatorite uurimistöö eesmärk ei ole muutused, ent nad on andnud problemaatikale oma hinnangu.

TANEL RANDER

Näitus „Vallutaja pilk“ Kumus kuni 26. I 2020. Kuraatorid Linda Kaljundi, Eha Komissarov ja Kadi Polli, koordinaator Mari Kangur ning kujundus ja graafiline disain AKSK.

Eestlane ja põlisameeriklane sõidavad koos bussis. Põlisameeriklane alustab vestlust ja süüdistab eestlast kõigis kuritegudes, mis tema rahva vastu on korda saadetud. Eestlane tunneb vastuolu, ent võtab süü omaks ja palub vabandust. Sellise anekdootliku looga alustasid Sirbis oma artiklit „Eestlase skisofreeniline minapilt“ (Sirp 8. XI) Urmas ja Liisa Hõbepappel. Neid inspireeris Kumu näitus „Vallutaja pilk“, mis maoori päritolu Lisa Reihana mõjuvõimsat teost „In Pursuit of Venus“ ettekäändena kasutades avas diskussiooni Eesti koloniaalsest olemusest.

Miks ei öelnud bussis sõitev eestlane, et ta pole ameeriklane? Miks ta ei öelnud, et temal ja põlisameeriklastel on sarnane ajalugu – nii nagu Kolumbus maabus 1492. aastal Kariibi mere saartele, nõnda maabusid sakslased 1156. aastal Daugava jõesuus?! Selle asemel matkis ta ilmselt ameerikalikku aktsenti ja poetas võltsi vabanduse. Kuigi valgesus on seotud kolonialismi, mitte nahavärviga, on nahavärvil sümboolne tähendus ja äratab ellu ajaloo jäänukid. Sel teemal rääkimine on väga spekulatiivne: peame täpsustama, kus asume, kui räägime rassismist. Endistes koloniaalimpeeriumides kaasnevad valge nahavärviga privileegid isegi siis, kui neid ei soovita vastu võtta. Koos privileegidega tuleb kaasa nii-öelda valge süü, mis kandus seal bussis ka meie eestlasele. Või allus ta hoopis omaenda soovile olla valge? Seda tuleb analüüsida, ent väär on kanda USA ühiskonnast pärit reegleid universalistlikult mujale üle. Akadeemilise ja kultuurimaailma võimusuhted ja jõujooned seda aga soodustavad, mistõttu võime varsti jõuda absurdini, et Eesti president palub andestust kõikidelt maailma koloniseeritutelt, et oma valgesust põlistada. Kui ta seda teeb, siis võiks see välja näha nii nagu alljärgnevas loos. „Eestlane, prantslane ja ameeriklane seisavad tribüünil ja paluvad vabandust kõikidelt põlisrahvastelt, kellele valged on kurja teinud. Eestlane pole veel suudki lahti saanud, kui tribüünile ronib venelane ja ütleb „vabandage“. Eestlane mõtleb: „No kes kurat on tema, et ta võtab endale õiguse siia ronida ja vabandada.“ Ent venelane ei rääkinud mitte rahvaga, vaid ütles eestlasele: „Vabandage, aga teie koht ei ole tribüünil, marss tagasi rahva sekka!““

Kolonialismi jäänukid. Eesti ajalugu põhineb kirjasõna vallanud koloniseerijate ajalool. Selle ajaloo dekoloniseerimine eeldab siinse pärimuskultuuri ja suulise pärandi, samuti intuitsiooni ja poliitilise tahte usaldamist, samuti teiste samalaadsete juhtumite tundmist ja nendega dialoogi pidamist. Eesti ajalugu on allutatute ajaloo osa ja see teeb Eestist mittekoloniaalse Euroopa osa. Viisid, kuidas mittekoloniaalne Euroopa end modernsuse ja koloniaalsusega ühendas, on erinevad. Elades modernses maailmas võib kergesti tekkida illusioon meist kui globaalsetest subjektidest, kellele kolonialismi temaatika on midagi eksootilist – nagu Lisa Reihana videoteos. Oleme iseendast niivõrd võõrandunud, et tundume endale eksootilised.

Eesti muuseumid ja arhiivid on täis materjale, mida on harjutud pidama universaalsete teadmiste allikaiks, ent mille genealoogia muutub ajas üha silmanähtavamaks. Ajahammas närib ju teadupoolest kõike, nii nagu erosioon, mis paljastab pinnases peituvad juured. Ent kõike peidetut saadavad alati spekulatsioonid. Isegi siis, kui juured on üleni nähtaval, võib nende tähendus peitu jääda. Ja sel juhul on juured justkui kohvipaks – sattumuslik mass, kus tekib vajadus korda luua.

Eestlased. 1892 – 1917, Gardneri portselanivabrik. Tallinna Linnamuuseum.

Pressifoto

Kindlasti leidub neid, kes peavad genealoogia esile kerkimist relativismi pealetungiks. Näiteks siis, kui avame siinse orjanduse ajalooallikad ja leiame, et me ei ole valged – need, kes ehitasid üles oma rahvusliku kapitali kolooniate ja orjakaubanduse abil. Küsimus ei ole kadunud ajaloos – kolooniatest pärinev rikkus ja majandussuhted on sajandite jooksul tänapäeva kandunud ja mõjutavad praegusi ühiskondi. Eestil sellist pärandit ja kapitali kontinuiteeti ei ole, ehkki praegu võib mõnes endises koloonias saada igaühest investor. Nõnda võib tekkida illusioon, et pole vahet, kui Eesti ja Prantsuse ärimees tegutsevad kahekesi Aafrikas ja käivad koos safaril. On olukordi, kus tõesti pole vahet, kes kahjustab loodust rohkem. Kolonialismi ja valgete temaatika ei puuduta rahvustevahelist eetikat (üks on parem kui teine), vaid pigem seda, kuidas ajalugu ja asukoht mõjutavad inimsaatusi.

Millise pilguga vaatame XIX sajandi portselankujukesi Vene impeeriumi rahvastest, kelle hulka kuulusid ka meie esivanemad? Kuidas käsitleme baltisaksa pärandit, millele eesti kultuur on üles ehitatud? Koloniaalse pärandi ja kõikvõimalike jäänukite tähendus ja päritolu on meil jäänud reflekteerimata. Jäänukitel on aga kalduvus taastoota reaalsust, kust nad on tulnud. Kultuuriliste arhetüüpidena võib koloniaaljäänukite mõju olla ettearvamatu. Pildid ja kujud, millega on klassifitseeritud ja määratletud nii eestlasi kui samojeede, samuti kolonistide kaugetelt maadelt kokku varastatud esemed ei pruugi vaatajates raevu tekitada. Selle asemel võivad nad tunda hoopis uhkust („näe, millisest seisust me end eurooplasteks üles töötasime“) ja imetlust („kui saaks, koloniseeriks ja varastaks samamoodi“).

Pilk ja vaade. Lisa Reihana on öelnud, et ta soovis oma tööga näidata, kuidas ka pärismaalased on teisi pärismaalasi koloniseerinud ja allutada soovinud. Kindlasti saab kolonialismist rääkida paljude ajastute ja tsivilisatsioonide puhul, ent ainult läbi selle filtri, mis tekkis pärast Christoph Kolumbust. See, mis tundub meile mineviku ja ajaloona, on kindla perioodi jooksul koloniseeritud aeg, s.t kolonialism on loonud kindlad teadmised ja arusaamad ajast. Lisa Reihana vabameelne kolonialismi mõiste käsitus näib mulle relativismina, mis viib ilmselt paljud mõtteni, et koloniseerimine ongi inimloomuses – kõik on kõiki koloniseerinud, ja kui ostame jäätise, siis me koloniseerime ka selle, kuni see otsa saab. Reihana on võib-olla postkolonialist ega toeta dekolonialistlikku liikumist, mis käsitleb koloniaalsust ja modernsust ühe mündi kahe küljena ja on eksisteerinud umbes viimased 500 aastat. See periood on kogu planeedile saatuslikuks saanud ja hilismodernse subjektina sel perioodil elades on meil etteaimatavaid illusioone sellest, milline oli maailm enne Kolumbust. Sest meil kõigil on väga ühtemoodi treenitud pilk ja sellele vastavad vaated.

Näitus „Vallutaja pilk“ võiks kõikuda postkolonialismi ja antikolonialismi vahel, kuid mulle tundub, et selle koht on postmodernistlikus postkolonialismis. See tähendab, et uurimistöös ei jälgita suuri (institutsionaalseid) muutusi ja ühiskondlikke liikumisi. Näituse eesmärk ühtib ikkagi muuseumi eesmärkidega. Postkolonialismi kasuks räägib ka kuraatorite otsus anda kogu problemaatikale hinnang, kaasates näitusele Liina Siibi fotoseeria „Terra Mariana“. Seistes kõrvuti dokumentatsiooniga Leonhard Blumerist, kes oli misjonär ja kolonist ning kahtlemata valge mees, mõjub Siibi töö karmi avaldusena, et Maarjamaa rahvas on valge ja jutul lõpp. Saatetekstis öeldakse, et „Terra Marianas“ annab eurotsentristlik elitaarsus ruumi postkolonialistlikule pluralismile ja et XXI sajandiks on kehamaalingutest saanud valge rassi moetrend. Valge rass ei ole sealjuures tähistatud jutumärkidega. Sellises valguses meenutab see Siibi teos mulle Tanja Muravskaja fotoseeriat „Eesti rass“ (2010). See, et kuraatorid tulevad pärast suurepärast tööd muuseumide kogudes lagedale avaldusega, et meie, eestlased, oleme valge rass, kes on aproprieerinud põlisrahvaste kunsti, on tõepoolest julge avaldus. Kuid näituse otsad oleks saanud kokku tõmmata ka muul viisil. Rääkida oleks võinud veel paljust, näiteks kolonisti pilgu transplantatsioonist meie silmakoobastesse! Kumul peaks olema varasemast ajast häid materjale sellest, kuidas eesti kunstnikud läänes õppisid jne. Kahtlemata on „Terra Mariana“ selline käsitlus üks versioon meie endi pilgust meile endile. Usun, et paljud meist näevad end tõsimeeli valge eurooplasena. Jalutades elus esimest ja võib-olla viimast korda mõnes Vana-Euroopa linnas, kirtsutavad nad nina, kui näevad inimesi teistelt kontinentidelt. Või vastupidi – tsiviliseeritud eurooplasena lasevad välja paista rõhutatud tolerantsusel, sest „kõik rassid on võrdsed“.

Veel mõni must tilk. Inimkonna jaotumine rassideks ei ole looduselt antud nähtus, vaid vaade, mis avaneb vallutaja pilgust. Selle puhul saab taas öelda „pärast Kolumbust“. Rassidesse määramine moodustab uute asumaade, orjakaubanduse ja istandusmajandusega ühe terviku. Rassid ei loodu fülogeneesist ega ontogeneesist, vaid – nagu Frantz Fanon on öelnud – sotsiogeneesist. „Ema, vaata, neeger!“ on üks näide sotsiogeneesist. Rassid on minevikujäänukid, mille päritolu jääb veel kauaks nende ümber kummitama, isegi siis, kui neid kasutatakse vaid inimese füsioloogilistele omadustele osutamiseks.

Olen arvamusel, et enda pidamine valgeks on lõppkokkuvõttes igaühe südametunnistuse asi. Ja see on meie privileeg, sest meie esivanemad olid orjad. Grada Kilomba on öelnud, et valgesus on eeskätt poliitiline identiteet, millel on privileeg asuda kõige keskel ning olla samal ajal nähtamatu – see tähendab võimu, mida tajutakse kui neutraalsust ja normaalsust. Kas tuleb tuttav ette? Kilomba sõnul: valge ei ole värv, vaid privileeg (muidugi teatud ühiskondades), samuti esindab see teatud inimgrupi ajalugu ja reaalsust. Must ja valge ongi poliitilised, mitte bioloogilised ega füsioloogilised asetused.

Nii nagu Reihana, kes nägi mitusada aastat vana Prantsuse tapeeti ja mõtles, et seal kujutatakse ju teda ennast, nägin mina kord Friedrich Ludwig von Maydelli teost, kus oli kujutatud Bremeni kaupmeeste saabumist Väina jõesuhu XII sajandil. Ja nagu Reihana, nii mõtlesin ka mina, et sellel pildil kujutatakse ju mind ennast. Olin enne lugenud Karl Ernst von Baeri kurikuulsat doktoritööd „Eestlaste endeemilistest haigustest“ ja vaatasin neid inimesi seal jõesuus, teades, milline aeg sellele kahe maailma kohtumisele järgnes. Selline oli eurooplaste arusaam meist ja just sellisteks nad meid pidasid. See on jäänuk, mis eri vormides ja kontekstides ikka veel pead tõstab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht