Valgusega kirjutatud videvikukunst

Tänavusel Pärnu fotofestivalil hingab iga näitus oma rütmis, aga toetab ka fotožanri ajaloo ja mitmekülgsusega seotud tervikideed.

TRIINU SOIKMETS

„Pärnu fotofest“ Pärnu Linnagaleriis Raekojas ja Kunstnike Majas, Pärnu keskraamatukogus, Pärnu kontserdimajas, Endla teatris ja #Piilurgaleriis kuni 2. IV, festivali kuraatorid Marian ja Jan Leo Grau.

Tänavune „Pärnu fotofest“ on tänuväärselt sisukas ja ilus ülevaade fotomeediumist. Kuigi võib vaielda, kas maailma esimene foto, prantsuse leiutaja Joseph Nicéphore Niépce’i heliogravüür sündis just praegu kaks sajandit tagasi või pigem ikka mõni aasta hiljem, on tervitatav, et fotoajaloo dateerimise ja tähistamise kaudu avatakse uksed „valgusega kirjutamise“ arhailisse maailma.

Juba see, kas pidada esimeseks fotoks kõigest väidet selle teostamise kohta või säilinud kujutist paberil, osutab, kuivõrd keeruline on defineerida fotot, rääkimata kunstfotost ja fotokunstist. Kui täispildistatud filmilinti mitte kunagi ei ilmutata, kas siis on foto olemas? Kas foto sünnib autori kavatsusest ja sureb selle ebaõnnestumise korral? Kas võib väita, et murdunud puu ei ole teinud häält, kuna keegi seda ei kuulnud? Kas puudub ka fotokujutis, kui keegi seda ei näe? Kas foto on kunstnikule vahend näha, näidata või olla hoopis ise nähtav? Aga kuraatorile, galeristile, külastajale, kollektsionäärile või kriitikule?

Sel fotofestivalil neid küsimusi küll ei esitata, kuid pakutakse piisavalt materjali mõtisklemiseks ja meelisklemiseks asjatundjale, asjaarmastajale ja ka juhukülastajale. Sisuline uurimistöö on olemas, kuid vorm selle all ei kannata: näitusekomplekti teeb eriti sümpaatseks, et seda pole surutud kuraatoripositsiooni alla ja teoseid saab tarbida instruktsioonis näpuga järge vedamata. Iga näitus hingab omas rütmis, aga toetab siiski ka fotožanri ajaloo ja mitmekülgsusega seotud tervikideed.

Kuraatoriprojektid. Festivali tuumiku moodustavad kuraatoriduo Marian ja Jan Leo Grau näitused Pärnu Linna­galerii ruumides raekojas ja Kunstnike Majas. Esimene neist „Improviseeritud reaalsus: kaameravaba fotokunst“ algabki pilgupööramisest ajalooliste tehnikate ja tänapäevase sellekohase praktika poole. Tähelepanu all on foto kui protsess, mis leiab aset plekkpurgis või katseklaasis, kompostihunnikus või otse näitusesaalis, igal juhul klassikalise kaamerata. Abivahenditeks on raud ja ultraviolett, alumiinium ja hõbeželatiin, kõrkjad ja kivid, pigment- ja digitrükk, aga ka Photoshop ning muidugi (taaskasutatud) paber.

Käsitööd, aega ja kannatust nõudvates protsessides püütakse ja talletatakse nii abstraktsemal kui ka konkreetsemal kujul loodus- ja tehiskeskkondade kontrastsust (Kristian Saks) ning looduse enda uuristatud vorme (Anna Niskanen, Soome), enesetunnetust ja -määratlust (Noora Sandgen, Soome) ning küllastunud kehalisust (Kristine Krauze-Slucka, Läti), puhast protsessilisust (Tamar Lewinsohn, Iisrael), ühendust universumiga (Indrek Aija) ja selle teket (Marko Toomast) ning viimaks somnambuulseid hetki iseenda intiimsuse seltsis (Herkki-Erich Merila). Teemasid liidab loomine – ja mitte ainult tehnilises, vaid ka sisulises plaanis: siin ei looda üksnes fotograafilist kujutist, vaid tervet maailma ning sellega koos ka ennast. Iga loojangu järel on päike jätnud uue jälje plekkpurki ning iga tõusu eel, veel enne ärkamist, saab sellele jäljele järgneda – kuni järgmise ringini.

Loomisprotsessi muljet toetavad ja täiendavad pooljuhuslikud objektid. Maapõuest pärit põllukivi kaminas haagib hästi Sandgeni looduslike leidobjektidega Pärnu rannast. Kogu näituse vältel on ta neid passiivselt kasutanud kestvas ilmutusprotsessis, hiiglaslik valge muna annab aga uue mõõtme Aija slaididele pingestatud kehaosadest, mis muutuvad ümara vormi peale projitseerituna kummastavalt elavaks. Need, eelmistest näituseprojektidest ja eri põhjusel galeriiruumidesse jäänud objektid on kunsti taaskasutuse heaks näiteks: ökoloogilise jalajälje mõõtmise ajastul on leidlikest lahendustest saanud omaette žanr ja meedium.

Näituse pealkirja viide improviseeritud reaalsusele on tingitud üldlevinud arusaamast, et foto on tegelikkuse ja tõe halastamatu peegeldaja. Soovitakse näidata, et selliste käsitöönduslike ja vanamoeliste vahendite abil ei saa tulemuseks olla isegi mitte tõde kõverpeeglis, vaid vabakava alusel sündinud täiesti uus tegelikkus. Eelkirjeldatud mulje maailma loomisest sobitub sellise osutusega hästi, kuid iseasi on, kas saab nimetada improvisatsiooniks olemuselt üpriski aktiivset ja pealegi kiireloomulist tegevust. Arvestades näitusetööde tegemiseks kasutatud meetodite ajakulukust, protsesside suhtelist kontrollimatust, tulemuse tinglikku isetekkelisust ning ka pooljuhuslikke objekte saalis, oleks asjakohasem rääkida ehk hoopis sattumuslikust reaalsusest.

Teine näitus „Fragmente Eesti XX sajandi fotokunstist“ on harmoonias esimesega, sest ka selle puhul on lähtutud ajaloo loogikast ning demonstreeritakse vanamoelisi võtteid ja motiive, alates sajandialguse dekoratiivfotodest (Erna Kreischmann, J. E. Cattley) ja nõukogudeaegsest kontseptualismist (Silver Vahtre, Tanja Dobrovolskaja, Villu Jõgeva) 1990ndate kollaažide (De Studio), koloreeringute (Tõnu Noorits) ning tänavadokumentalistikani (Arne Maasik). Esimese näitusega võrreldes on siin abstraheerituse tase märgatavalt langenud, vormimänge etendavad arhitektuur ja aktid.

Mis puudutab sisulist sõnumit, siis seda võib siin lugeda ridade vahelt, aga võib selle ka täiesti tegemata jätta ning piirduda esteetilise elamusega. Kahtlemata on privileeg olla kursis Vahtre kommentaaridega oma eksponaatide kohta, näiteks „Tung ja iseolemine“ on seotud tema tööga Tallinna linnakujundusgrupis 1970ndatel ja 1980ndatel. „Tallinnas pidi toimuma 1980. aasta olümpia purjeregatt, ülemused taipasid, et puudub infosüsteem, linn näeb kehv välja, ning pöördusid disainerite poole, et need midagi välja mõtleksid. Meil tuli leiutada metoodika linnaruumi kujundamiseks, luua teoreetiline alus ja koostada andmebaas plaanidest ja fotodest,“ selgitab Vahtre kunagist lähteülesannet. „Pildipanga koostamine oli peamiselt minu tööks, tegin sadu fotosid. Uusrajoone analüüsides jõudsime järeldusele, et industriaalarhitektuur on keskkond, kus kitsas korteris elav inimene tunneks ennast tänaval mugavalt, kui ta oleks 20 meetri pikkune. Kirjeldasin seda imelikku vastuolu graafilistel lehtedel.“

Intrigeeriv on mõelda, millist tagasi­sidet need võrdlemisi sürreaalsed, ustest-akendest ja isegi läbi seinte tungivad jäsemed olümpiakomisjonilt said, kuid küllap see ongi see osa näitusest, mille võib vaataja fantaasia hooleks jätta. Samamoodi võib fantaseerida disainiajakirja Ruum üle, mille esiknumbri jaoks lõi Vahtre fotolavastuse, veel ühe näite fotograafia kasutusvõimalustest. „Kuna kirjastamine takerdus ning ajakiri jäi ilmumata, jäi kasutamata ka lavastatud materjal. Lavastuses on tsiteeritud hulka kunstnikke, teemaks tühjast ruumist algav teekond, läbimurre uude ruumi ja kriitiline või humoorikas pilk 1980. aastate esemelise keskkonna ja kujundussuundade vahelisele vastuolule.“ Näitusel on eksponeeritud lavastusest üks kaader 30st, rekvisiitide hulka kuuluvad Eesti Ekspress ja Vikerkaar, aga ka Leonhard Lapini „Rahva Hääl“, mis täna toimib juba hommage’ina – taas juhuslikult.

Kõrvalprogramm. Ajalooliini esindab festivalil ka Harry Liivranna koostatud näitus „803aastane Tallinn sajandivanustel postkaartidel“ Pärnu kontserdimaja fuajees. Akadeemilise raamatukogu arhiivil põhinev ringirändav ekspositsioon alustas oma turneed kaks aastat tagasi Riias ning jäi seejärel sinna koroonalõksu. Tagasi Eestisse jõudnuna täidab see sel fotofestivalil mitut funktsiooni. Esiteks on see näide fotograafia funktsioonidest, antud juhul on tegu nii suveniiri kui ka sidepidamisvahendiga. Teiseks näitab see fotograafia töötlusviise, antud juhul koloreerimist, ning kolmandaks astub dialoogi Pärnu muuseumi arhiividest pärit sajandivanuste jäädvustustega suvepealinnast. Just Pärnu materjaliga on toodud mängu ka nii-öelda mitmekordse foto nähtus. Nimelt on originaalfotod skaneeritud, trükitud ning kinnitatud kangale, mille trükimustri moodustavad omakorda skaneeritud fotoribad: tegu pole mitte pelgalt pildiga pildis, vaid neljakihilise kordusega. Selline „mehaaniline reproduktsioon“ lendaks ilmselt isegi üle Walter Benjamini pea …

Instagrami-ajastut, aga ka pressi­fotograafia tausta esindab festivalil Bálint Pörneczi (Ungari) näitus „Figuurid“ Endla teatri Sammassaalis. Fotoreporteri ja -toimetajana töötamise järel tegi Pörnecz kannapöörde, kolis Prantsusmaale ning naasis mõne aja pärast fotograafia juurde juba nutitelefoni ja Instagrami abil. Tema modellideks on inimesed tänavalt ning erihuviks nende amet. Mustade prillide taha varjuv kunstnik Pierre näeb välja nagu Karl Lagerfeld, valges (kunst)karusnahas riidekaupmees Mike aga nagu wannabe-räppar – pildile püütute edevus on korrelatsioonis nende ameti artistlikkusega ning erinevalt Pörneczist ei ole ma üllatunud, et nad on olnud nii meelsasti nõus pildile jääma. Küll aga on usutav tema tähelepanek, et nõus oldi kergemini ilmselt seetõttu, et ta ei käi ringi suure kobaka kaameraga, vaid tavalise telefoniga – seda ei võeta tõsiselt ega muretseta oma kuvandi pärast.

Pärnu kunstide kooli õpilaste näitus „Kostüümidraama“ teatri Küüni galeriis pakub äsja nähtud mustvalgetele võrdlemisi naturaalsetele portreedele oma värvide ja montaažidega värskendava kontrasti ning võimendab edevuse laata veelgi. Pole küllap juhus, et just teatrisse on sätitud festivali näituste seast need, kus tegeletakse ühes või teises võtmes rollimängude ja lavastuslikkusega. Oleks asjakohatu laskuda õpilastööde väljapanekul põhjalikku pildianalüüsi, kuid igal juhul on tervitatav, et pealekasvava põlvkonna ponnistusi tunnistatakse ja tunnustatakse. Täpselt samamoodi, nagu Pärnu keskraamatukogus avatud näitusel „Pärnumaa foto 2022“ esinevad harrastusfotograafid, on ka fotoõpilased lülid fotomaailma hargnevates ahelates.

Festivali eriilmelistest näitusepaikadest viimases, #Piilurgaleriis on majutatud seekord Janno Bergmanni „Kosmiline köök“, valgusplafoonidest koosnev installatsioon, mis reageerib õhtuhämaruses vilkudes ümbritsevatele helidele ning maitseb omal viisil sedasama algainet, mida puudutavad autorid festivali esimesel näitusel. Viimati pealinnas Metropoli galeriis eksponeeritud kosmoseköök on Pärnus leidnud samaväärse pesa, kommuunihõngulise toa väärika ajalooga majakeses. „Fotograafia on eleegiline kunst, videvikukunst,“ mõtiskleb Susan Sontag oma temaatilises esseekogumikus, mille illustreerimiseks sobiks kaader ööpimedusse kaduvatest kosmosetuledest ilmselt hästi – kuni päevavalgus nad üle(s) kirjutab.