Vana ja uuenev estampgraafika

Jüri Hain

Eesti nüüdisgraafika näitus „Eduard Wiiralti kunstiauhind 2011” rahvusraamatukogu peanäitusesaalis, fuajeegaleriis ja VI korruse näitusesaalis, kõrvalnäitusena Eduard Wiiralti auhinna varasemate laureaatide  väljapanek VI korruse galeriis kuni 13. IV.        Meie kunstielus on see väliseestlaste Harry Männili ja Henry Radevalli ning Tallinna linnavalitsuse ja rahvusraamatukogu 1998. aastal algatatud estampgraafika ülevaatenäitus, mille peaauhinna ja noore kunstniku auhinna laureaadid saavad Eduard Wiiralti teose originaaltõmmise ja rahalise preemia, võitnud kasvavat populaarsust nii kunstnike kui kunstipubliku hulgas. Elu, kunstielu kaasa arvatud,  ei seisa teadagi paigal. Esimesest näitusest on möödunud kolmteist aastat ja selle aja kestel on mõndagi muutunud meil valitsevas suhtumises estampgraafikasse kui kunsti eripärasesse avaldumisvormi. Ürituse korraldajad püüavad kord heakskiidu leidnud ja edukalt toiminud tegutsemismallist üldjoontes kinni pidada, kuid keskkonna muutumine kajastub vältimatult ka näituse reglemendis. Üks kergesti märgatav muutus on muidugi asjaolu, et  algselt määratud ja seni toiminud kolmeaastane näituste vaheaeg on pikenenud sel korral neljale aastale. Põhjustest oli määravaim asjaolu, et Tallinn on 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn ja loomulikult sobib Eduard Wiiralti nimega seotud näitus hästi lisandama üht olulist tahku kirevasse kultuuriparaadi. Et ka Tallinna graafikatriennaal lükati samasugustel kaalutlustel sellesse aastasse, siis on just rahvusvahelise ja kohaliku näituse ligikaudselt  samaaegne toimumine andnud taas arutlusainet estampgraafika oleviku ja võimaliku tuleviku üle.     

Kui esimestel näitustel ei aktsepteeritud meie oludes uuel tehnoloogial põhinevaid paljundusviise ja piirduti traditsioonilistes estampgraafilistes tehnikates looduga, siis tänaseks on „digitaalne revolutsioon” nähtav ja  tunnustatud tõsiasi ka Eduard Wiiralti nimega seotud näituste kontekstis. Kõnealune väljapanek kinnitab tõika, mille rahvusvaheline graafikakogemus on juba varem reeglistanud: uus ei tähenda varasemast täielikku lahtiütlemist ja aitab teritada pilku ka hästi tuntud tehnikate väljenduslike võimaluste avardamise suhtes. Kunagist kartust, et digitaliseerimine pühib päevakorrast vanad ja auväärsed tehnilised menetlused, praegune näitusepilt ei kinnita.     

Teostest pisut üle veerandi on digitaalpaljunduses, ülejäänu on n-ö klassikalistes estambitehnikates tiražeeritud. Jaotus ei kulge autorite eapiire pidi. Uue tehnoloogia kasutajate seas näeme küpse (et mitte öelda vanema) graafikute põlvkonna esindajaid, nagu näiteks Enno Ootsing, Raul Meel ja Naima Neidre, ning  lootustandvaid nooremaid talente innukalt tegelemas klassikaliste menetlustega. Enamik neljakümne ühest esinejast kasutab valitud väljendusvahendeid endastmõistetava veenvusega praeguse kunstimõtte mõjuvate teoste loomiseks. Ja mõni nooremate autorite hulka kuuluva graafiku eksponaat kinnitab koguni, et õhtumaa allakäigu tänase palge näitamiseks sobib hästi just üks XVIII sajandi lõpuaastail kunstiliseks väljenduseks sobitatud paljundustehnika.  Näituse peapreemia sai seekord Evi Tihemets (1932), kelle osalus eesti nüüdiskunstis on mõõdetav juba enam kui poolsajandiga. Lõpetanud kunstiõpingud 1958. aastal, asus ta tarmukalt avastama uusi teid meie estambis, pöörates esimese kümne tegutsemisaasta kestel kõige enam tähelepanu mitmevärvilisusele. See tõstis tema teosed toona peaaegu täiesti must-valgel graafikafoonil eriti kirkalt esile. Edaspidi on kunstnik igal kümnendil leidnud  uusi väljendusvahendeid oma sisekõne mõjuvamaks avamiseks. Tema tänane looming mõjub nagu mõtterikas kokkuvõte ühes uute sihtide poole viitamisega. Oli enesestmõistetav, et ta sai 1991. aasta loomingu eest Kristjan Raua preemia, samasuguse endastmõistetavusega autasustati teda nüüd eesti kuulsaima estampgraafiku poolt 1939. aastal loodud Kristjan Raua portreega.         

Noore kunstniku preemia pälvis sedapuhku Lembe Ruben (1974). Tema tasahäälne, kuid kõnekas kohalolek on kümne aasta tagusest Tallinna graafikatriennaalist alates vääristanud enamikku meil toimunud ülevaatenäitusi. Kui varem jäid tema tööd meelde eelkõige napi, nagu taotluslikult juhusliku vormikõnega, siis edasine teisenemine on liikunud täpsema, tehniliselt erilaadsema ning samas mõtteavarama  väljenduse suunas. Auhinnana sai tema omanduseks Eduard Wiiralti 1941. aasta kuivnõela tehnikas teos „Tütarlaps kirju salliga”. Väljapanek tervikuna näitab eesti estampgraafika jätkusuutlikkust, graafikute read on pidevalt täienenud ja näitus on suutnud koondada eri põlvkondade kunstnikud. Viimast kinnitab ka vanima ja noorima osaleja eavahe, mis seekord on 56 aastat.